Raudne rusikas. Vladimir Putin ja võitlus Venemaa eest. Angus Roxburgh

riigiduuma spiiker 13. septembril parlamendile, et talle oli just teatatud kortermaja plahvatusest Volgodonskis. 13. septembril toimus üks plahvatus Moskvas, kuid Volgodonski plahvatuseni oli veel kolm päeva aega. Kas keegi, kes teadis kõigist kavandatavatest rünnakutest, oli ajanud kuupäevad segi? Juhtumeid pole õnnestunud Venemaal põhjalikult uurida ning Kreml läheb marru iga kord, kui keegi sel teemal rääkida tahab. Veelgi enam, tõde välja selgitada püüdnud sõltumatu komisjoni kaks liiget mõrvati ja kolmas hukkus autoõnnetuses. Komisjoni uuriv jurist arreteeriti ja vangistati relva ebaseadusliku omamise eest. Ajakirjanik Anna Politkovskaja ja endine KGB agent Aleksandr Litvinenko, kes samuti plahvatusi uurisid, tapeti 2006. aastal.

      Teises Tšetšeenia sõjas tuli maksta kätte alanduse eest, mis sai Venemaale osaks esimeses sõjas, ning lämmatada islamiäärmuslus, mis ohustas tervet riiki, nagu Putin seda kirjeldas. Üks tema lähimaid nõunikke ütles mulle anonüümseks jääda soovides, et Putin kartis, et tal lastakse peaminister olla ainult paar kuud (nagu tema eelkäijatel) ning ta tahtis selle ajaga tagada, et Venemaa ei lagune. „Tšetšeeni bandiidid andsid Dagestani tungides mõista, et nad võivad minna veelgi kaugemale, piki Volga jõge mõnda meie islamistlikku vabariiki – Baškortostani ja Tatarstani.”

      Ma pole kunagi kuulnud Putinit (ega ühtki teist Venemaa riigipead) rääkimas tšetšeenide õnnetust ajaloost – massiküüditamisest Kesk-Aasiasse Stalini ajal, nende kultuuri ja keele lämmatamisest Nõukogude ajal. Eiratakse ka fakti, et just Venemaa jõhker sissetung 1994. aastal tegi tšetšeeni võitlejatest äärmuslased ja soodustas islamiäärmuslust, millest polnud märkigi, kui ma enne esimest sõda Tšetšeenias käisin. Sõda ja Vene vägede jõhkrus tegi separatistidest ideoloogilised terroristid. Kuna seda ei mõistetud, tegi Putini uus sõda paratamatult asja veelgi hullemaks.

      Ta hakkas peagi kasutama oma teravat keelt, millest sai tema kaubamärk. Kui talt 24. septembril küsiti Venemaa sõjakäigu jõhkruse kohta, vastas ta: „Me jahime terroriste kõikjal. Kui nad on lennujaamas, tabame nad seal. Kui me saame nad kätte – vabandage väljendust – peldikust… hävitame nad sealsamas, tualetis. Ja kogu lugu.”

      Putini sõjakäik tegi ta kiiresti tuntuks, kuid ta polnud veel riigi populaarseim poliitik. Üks eelmistest peaministritest, Jevgeni Primakov, oli avalikult kritiseerinud korruptsiooni Jeltsini kaaskonnas ja teatanud, et kavatseb presidendiks kandideerida. Ta asutas koos Moskva linnapea Juri Lužkoviga partei Isamaa – Kogu Venemaa, mis võis detsembris toimuvatel parlamendivalimistel edukaks osutuda, andes Primakovile kaalu juunis toimuvatel presidendivalimistel.

      Sel hetkel sekkus Boriss Berezovski, tagamaks Perekonna kandidaadi Putini valimisvõitu. Berezovski võttis appi oma ORT telekanali ning algatas Primakovi ja Lužkovi vastase pika laimukampaania. Ta palkas tuntud saatejuhi Sergei Dorenko, kelle ampluaaks olid skandaalid, sensatsioon ja jultunult erapoolikud kommentaarid. Berezovski ässitas ta rõõmuga Primakovi kallale, kuna too oli peaministrina korraldanud tema ettevõtetes reide ja ähvardanud ärimehed majanduskuritegude eest pokri pista. Venemaa suurimas telekanalis räägiti igal õhtul Primakovi kõrgest vanusest ja nõtrusest, Lužkovi väidetavast korrumpeeritusest ning ülistati samas Putini kangelastegusid Tšetšeenias.

      Siseringi kuuluvad tegelased – Berezovski, Jumašev ja Tatjana Djatšenko – kohtusid samas salaja Aleksandr Vološini, Jeltsini administratsiooni juhi suvilas, et luua poliitiline jõud, mis toetaks Putinit. Septembris, kolm kuus enne duuma valimisi, sündis uus erakond nimega Jedinstvo (Ühtsus). Sellel polnud juuri, filosoofiat, praktiliselt mitte mingit poliitilist platvormi peale Putini toetamise, kuid Berezovski telekanal ORT ja mitu talle kuuluvat ajalehte promosid seda piinlikkust tundmata. Partei kogus 19. detsembril peaaegu kaks korda rohkem hääli kui Isamaa – Kogu Venemaa. Jeltsin võis nüüd vana-aastaõhtul tagasi astuda ning võimu üle anda oma peaministrile ja valitud järglasele.

      Duuma valimiste järgne päev oli „tšekistide päev”. Nõukogude aja traditsiooni jätkates on Venemaal enamikus ametitest üks päev aastas pühendatud neile ja see oli päev, mil austati riigi praegust ja endist salapolitseid (mida algselt nimetati Tšekaaks). Putin pani hommikul tagasi tahvli FSB peakorteri, Lubjanka, seinale, Juri Andropovi mälestuseks. Andropov oli KGB juht, kui Putin organisatsiooniga liitus. Tahvel olid eemaldatud Jeltsini ajal Nõukogude Liidu pärandist vabaneda püüdes. Peaminister pidas õhtusel galal oma endiste kolleegide ees kõne ning naljatas: „Teatan, et rühm FSB agente, kes töötavad salaja valitsuses, on edukalt lõpetanud missiooni esimese etapi.”

      Teine etapp oli algamas. Kümme päeva hiljem astus Jeltsin tagasi ja Putinist sai Venemaa juht.

      2

      KURAMEERIMINE LÄÄNEGA

„Ma tahan, et Venemaa oleks Euroopa osa.”

      Venemaa suhted NATOga olid olnud väga jahedad Jugoslaavia pommitamisest saadik 1999. aasta märtsis. „NATO esindajal Moskvas on kästud asjad kokku panna,” teatas Venemaa välisminister Igor Ivanov. „Katkestame kõik suhted NATOga ja selle peasekretäriga, kuni Jugoslaavia vastane agressioon lõpetatakse.”

      2000. aasta alguses, peagi pärast seda, kui Vladimir Putinist sai Venemaa president, helises telefon NATO peakorteris Brüsselis peasekretäri kabinetis. Helistajaks oli Igor Ivanov ise ning George Robertson, uus NATO peasekretär, oli rabatud. Ta oli Brüsselisse jõudnud oktoobris ning otsustanud, et üks tema esimesi ülesandeid peaks olema Venemaa toomine „tagasi ohutusse paika”, kuid seni polnud midagi toimunud.

      „Kui kavatsete Moskvasse tulla,” sõnas Ivanov kavalalt põhiteema poole tüürides, „võib öelda, et te oleksite teretulnud.”9

      Robertson oli seega esimene tähtis lääneriikide poliitik, kes Venemaa uue presidendiga kohtus. Ta lendas veebruaris Moskvasse Saksa õhujõududelt saadud lennukiga.

      Putinit tundus see häirivat ning Luftwaffe lennuk Moskvas aitas vestlust alustada.

      „Miks te Saksa lennukiga tulite?” päris ta.

      Robertson taipas kohe, et sõna „Luftwaffe” lennuki küljel tekitas ebameeldivaid tundeid Venemaal, kus saksa pommitajad olid Teises maailmasõjas palju kurja teinud. Ta selgitas, et NATO-l endal pole lennukeid, mistõttu ta pidi neid laenama liikmesriikidelt.

      „Hmm,” sõnas Putin. „Ehk peaksite järgmine kord tulema Briti lennukiga, peasekretär.”

      Robertson oli Putinile kingituse toonud – ingliskeelse raamatu tsaari õukonnast, mille ta oli leidnud antikvariaadist. Vene riigipeal oli väga hea meel. Selgus, et ta õppis pühendunult inglise keelt, kuna tema „inimestega suhtlemise” amet viis teda nüüd kokku paljude välisriikide juhtidega.

      „Ma loen hääldust harjutades ingliskeelseid raamatuid valjusti ette,” ütles ta Robertsonile ja lisas, „nii et nüüd oskab mu koer hästi inglise keelt.”