pesapallitreening, õhtusöök, magamaminek. See rutiin hoiab lapsi nädala jooksul tegevuses ja sind samuti. Võib-olla säästab töö ja kooliga tegelemine sind ka unetutest öödest.
Niisiis, et sa teaksid, et ma ainult ei räägi, vaid ka tegutsen, alustan ma täna õpinguid vanas heas Ida-Michigani ülikoolis. Kuna doktor ütles, et ma ei saa kohtuda oma esimese klassiga, kuni keemiaravi on lõppenud, vajan midagi muud, et aju töös hoida. Ainult kaks kursust veel, et lõpetada magistriõpe. Kas poleks tore, kui ma annaksin vähile jalaga tagumikku ja samal ajal lõpetaksin kooli? Seekord ilmun ma lavale, isegi kui peaksin mütsi külge paruka õmblema. Tuleta mulle meelde, et ma seda lõpuks õhku ei viskaks. Kuigi see võiks lõbus olla.
Toredat homset tööpäeva sulle! Armastan sind.
Armastusega
Natalie
Luke voltis kirja uuesti kenasti kokku, järgides Natalie tehtud murdejooni, kujutledes teda iga volti hoolikalt vajutamas. Ta hoidis kirja enda ees. Viimane asi, mida ta teha tahtis, oli lahkuda oma kodust ja rääkida inimestega. Isegi tema arvuti- ja numbrimaailmas oli inimesi. Vältimatuid, aeg-ajalt tüütuid inimesi.
Ta on surnud. Ta ei saa teada. See pole võimalik. Ta oli viimased kakskümmend neli tundi seda endale korranud, aga see ei toiminud. Helesinise lipsu sõlme kinni tõmmates tõusis ta voodilt, olles täielikult riides. Clayton mängis vaikselt oma magamistoas, mis oli värskendav pärast kahepäevast pidevat zombiseisundit teleri ees. Luke pistis pea uksepiida vahelt Claytoni pisipoisituppa.
„Aeg on miss Annie majja minna. Paneme sulle kingad jalga.“
„Miss Annie?“ Poiss hüppas püsti nagu püssikuul, piraadimängu tegelane kummassegi rusikasse pigistatud. „Kas ma võin oma mänguasjad kaasa võtta?“
„Võid võtta kaks,“ ütles Luke, ajades näitlikustamiseks kaks sõrme poisi ees laiali. Clayton vaatas toas ringi, nagu oleks Luke küsinud, keda ta majatulekahjust esimesena päästaks.
Kümme minutit ja neli mänguasja hiljem oli Luke Claytoni ja tema asjad edukalt autosse pakkinud. Vähemalt olid May ja Will kahekümne minuti eest bussile jõudnud ja arvatavasti juba koolis. Nad olid kooli naasnud matusele järgnenud esmaspäeval. „Õnneks“ oli Natalie lahkunud talvisel koolivaheajal, või igatahes ütlesid nii vähemalt pooled väljaspool osariiki elavad sugulased. „Kui kena, et lapsed ei pea üldse koolist puuduma.“ Luke oli pidanud tõsiselt pingutama, et keelt hammaste taga hoida.
Kui ta sissesõiduteelt tänavale pööras, tööasjade kott kõrvalistmel, vaatas ta tagasi maja poole. Kõik oli lumega kaetud, ainult mõned rohelised kõrred paistsid valgete laikude vahelt läbi. Viimati oli ta seda teinud üle kuu aja tagasi, kui Natalie veel jälgis tema lahkumist oma voodist eestoas.
Luke raputas pead. Ilmselt peab Mayle ja Willile kõik sürrealistlik tunduma. Nad lahkusid koolist kolm nädalat tagasi, kui nende ema oli surmatõves, ja naasid sinna, kui ema oli surnud. May ütles, et esimene päev oli hästi läinud. Lapsed hoidsid pisut eemale, õpetajad olid veidi liiga pealetükkivad. Will oli vähem lahke informatsiooni jagama. Kui Luke küsis, kuidas päev läks, pomises Will: „Hästi.“ Luke oli pidanud paluma Anniet poisile hiljem sõnum saata, et teha kindlaks, kas temaga on kõik hästi.
Luke pööras Annie sissesõiduteele, mis oli lumest kenasti puhtaks puhutud, Briani patrullauto oli eest pargitud. See kõik oli osa plaanist. Annie pidi päeval Claytonit valvama ja tegelema oma meditsiinidokumentidega õhtupoolikul.
Nad olid Claytoni jaoks alati päevahoidu kasutanud, kui Natalie õpetaja oli, niisiis oli Luke kavatsenud panna Claytoni uuesti nende tänaval asuvasse väikelaste päevahoidu, kui Annie oli ta kõrvale tõmmanud ja küsinud, pigem palunud, kas ta saab aidata. Esialgu tundus see nii väikesele lapsele liiga suure muutusena, aga iga kord, kui Annie ja Clayton koos aega veetsid, võis Luke peaaegu näha, kuidas nende südamed teineteist tervendasid. Kui ta mõtles, mida Natalie oleks Annie pakkumise peale öelnud, teadis ta, et naine poleks mingil juhul keeldunud.
Aga Annie ei saanud terve päev laste eest hoolitseda. Natalie oli selgeks teinud, mis lastega pärast kooli juhtuma peab. Luke pidi võtma kontakti kolledži üliõpilasega, kellega Nat oli ülikoolilinnakus tutvunud. Nat oli kindel, et too on lastega suurepärane, võib isegi Willile koduõpetajaks olla. Tütarlaps nimega Jessie. Aga Luke ei olnud valmis selleks, et tundmatu kolledžiplika võiks iga päev tema majas käia. Siiani oli ta töötanud pool päeva, kuni ta – loodetavasti – lihtsalt teab, et on õige aeg.
„Kas oled valmis lõbusaks päevaks Annie majas?“ Luke aitas Claytoni istmest välja ja võttis tuubil täis lõuendkoti, milles oli neli vahetust riideid, kaks põrkepalli, kuus rongi ja terve komplekt raudteerööpaid. Kusagil selles kotis pidi olema veel üks dinosaurus või paar.
Clayton tippis ettevaatlikult mööda korralikult soolatatud teerada, Luke järgnes talle, käsi õieli, valmis poisi käsivarrest haarama, kui too libiseb.
„Tunnen sinust täna puudust, sõbrake.“ Luke ohkas. Ta oli harjunud väikeste draamadega, mis kolmeaastase päeva täitsid. Ta oli nautinud elu, milles vale värviga kõrre või „halvasti“ lõigatud võileiva saamine oli maailma lõpp.
„Mina samuti, issi.“ Clayton tõmbas kapuutsi nii kaugele alla, kui see tuli, põrkudes tuule eest tagasi. „Tule ruttu koju, okei?“
„Okei, väike Clayton.“ Luke haaras poisi kinnastatud käest ja aitas ta trepist üles. „Armastan sind, lapsuke.“
„Ma tean.“ Poiss kehitas õlgu ja ohkas. „Kas ma võin nupule vajutada?“
„Muidugi. Aga ainult üks kord.“
Clayton sirutas käe üles ja vajutas helendavat kollast nuppu nagu asjatundja. Kell helises summutatud toonil kahehäälselt. Luke tõmbas Claytoni kätt kergelt alla, et üks helin ei muutuks kümneks.
„Nad on seal! Kas oled juba valmis?“ Briani hääl kostis läbi ukse, nagu poleks seda olnudki.
Naisehääl vastas, aga liiga kaugelt, et Luke oleks aru saanud.
„Hästi, sain aru. Aga kiirusta, okei?“ Briani hääl kostis, nagu seisaks ta ukse taga, aga Luke võpatas siiski, kui mees hooga ukse avas. Luke’ist mõni sentimeeter pikemana oli ta peaaegu meeter üheksakümmend pikk, ta oli kogukas ning tema lihased pinguldusid läbi halli T-särgi ja dressi. Kerge oli kujutleda, kuidas ta nägi välja oma hiilgepäevil kolledži jalgpallistaarina, kelle unistused purustas põlvevigastus. Nüüd oli ta väikelinna politseinik, kes lahendas olmetülisid ja avastas võltsitud dokumente.
„Hei, kuidas sul läheb, semu?“
Kuidas tal läheb? Luke vihkas seda küsimust. Mitte keegi ei tahtnud tegelikult teada, kuidas tal läheb. Nad soovisid, et ta ütleks neile, kui hästi tal läheb, et nad ei peaks sinu pärast ennast halvasti tundma. Luke pigem valetas oma meeleseisundi kohta, kui talus kohmakat vaikust ja kaastundlikke pilke. Ta valis alati kergema tee ja ütles neile, mida nad tahtsid kuulda. Brian ei olnud piisavalt lähedane sõber, et tema ees nutta, niisiis jätkas Luke oma tavalise vastusega.
„Mh. Meil läheb hästi. Tänan küsimast.“
„Tunnen kaasa su kaotuse pärast.“ Brian ütles lause, mida Luke oli kuulnud nii sageli, et see oli peaaegu kaotanud oma tähenduse. „Ma ei tea, mida Annie ilma temata teeb. Ma hindan seda, et lased tal Claytoni järele vaadata.“ Ta tasandas häält. „Ta tunneb Mattist puudust, ja nüüd, mil Natalie on lahkunud, olen Annie pärast mures.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию