mõtles Jarnebring, ent kuna ka tema oli parandamatu optimist ning huvitus nii jahipidamisest kui ka kalastamisest, istus ta juba üle kahe tunni just seal, kus ta istus. Viimane pool tundi oli juba võrdlemisi pikk tundunud ja igavuse peletamiseks lülitas ta sisse politseiraadio, et kuulata südalinnas käimas olevat etendust.
Hoolimata raadios kõlanud kakofooniast oli ka tema kuulnud teadet käimasolevast vägivallakuriteost ühes Rådmansgatani korteris, aga kuna ta teadis nii aadressi kui ka sealseid inimesi – kena piirkond ja korralik keskealine keskklass –, mõistis ta otsekohe, et helistaja pidi olema vana daam, kes on end ilmaaegu ärevile ajanud.
Teistkordset häiret kuuldes arvas ta endiselt sama, aga märkas ühtlasi, et raadios teadet edasi andnud naiskolleegi hääl kõlas juba veidi alistunult, ja kui too hetk veel kolmandat korda samal teemal eetrisse tuli – kusjuures nüüd oli hääles kuulda juba pinget –, siis Jarnebring ohkas, võttis kindalaekast mikrofoni ja vastas.
„Jarnebring siin,” ütles ta mikrofoni. „Kas ma saan sind kuidagi aidata, kullake?” Mis mõttes lihapallide järele hull, mõtles ta pahuralt.
Niisiis elas iraanlane rõõmsalt oma elu edasi ja küllap istus ta koos vihje andnuga hoopis ühes teises linnaosas ja vohmis kuskussi praehanega või midagi muud, mida temasugused ikka sõid, hirnudes end samal ajal herneks lollide võmmide üle, kes üha jahedamaks tõmbuva ametiauto lössis autoistmel oma hemorroide turgutavad.
„Sitta sellest tahmanäost,” ütles Jarnebring oma kolleegile. „Sõida Rådmansgatanile.”
Kolleeg noogutas sõnagi lausumata. Paistab pahane, mõtles Jarnebring. Küllap selle „kullakese” pärast. Kuigi iseenesest täitsa kenake, kui tumedapäised peaksid meeldima. Ise eelistas ta blondiine. Ja aeg-ajalt mõnd punapead, eeldusel, et tegu on ehtsa punapeaga. Kuigi neid ei esine just kuigi sageli, mõtles ta.
Aga autot juhtida see naine oskas, seda tuli tunnistada, sest kõigest kahe minuti ja kahe tagasipöördega suutis ta viia neid Tegnérgatani läänepoolsest otsast vajaliku majani Rådmansgatanil. Ja Jarnebring ise sai tee peal telefonikeskuse „kullakeselt” uksekoodi. Korteriukse võtit ei olnud too suutnud siiski korraldada, aga küll saab sellegi korda tänu politseitarvikute kotile auto pagasiruumis.
„Nüüd teeme nii,” ütles Jarnebring samal ajal, kui kolleeg Rådmansgatani välisukse ees peatus. „Ma võtan saatja kaasa ja vaatan korteri üle, sina lased maha kõik, kes üritavad välja lipsata.”
Nüüd naine naeratas. Täitsa nägus tõesti, mõtles Jarnebring välisuksest sisse astudes, kott ja raadiosaatja kaasas, ja trepist üles sööstes tundis ta end üle pika aja päris reipana.
Tema vaimustus lahtus õige pea. Ta peatus kolmandal korrusel ja lasi pilgul ringi käia: nelinurkne trepimade, neli korterit, trepimademe kummaski otsas kaks nurga all asetsevat korteriust. Teate järgi pidanuks ohvri nimi olema Eriksson ja tema uks oli kõige kaugemal. Sellest vasakul oli ilukirjas messingsilt tolle nimega, kes oli juhtimiskeskusesse helistanud ja tutvustanud end kui proua Westergren, Ingrid Westergren.
Jarnebring läks vaikselt Erikssoni korteri ukse juurde. Hauavaikus, ei mingit liikumist. Ta katsus ettevaatlikult linki. Uks oli lukus ja kui ta kummardus, et postipilust sisse piiluda, avades samal ajal teenistusrelva kabuuri, märkas ta silmanurgast valgust, paari millimeetri pikkust pragu proua Westergreni ukse tumedas lakitud puidus, ja kuna see asetses Erikssoni lingi kõrgusel ja uksel puudus tõkis, siis mõtles ta kohe, et loomulikult toimus kõik just niiviisi.
Kurjategija polnud sugugi tahtnud proua Westergreni juurde sisse murda, nagu proua oli korrapidajale öelnud. Küll aga oli tõenäoline, et keegi oli kiirustades löönud Erikssoni ukse valla, mille tagajärjel lendas tema ukselink pauguga vastu proua Westergreni ust. Ja ilma asja üle lähemalt juurdlemata vajutas Jarnebring kabuuritruki taas kinni, paotas ettevaatlikult luuki ja vaatas postipilust sisse.
Seda oli ta oma politseinikuelu jooksul sadu kordi varemgi teinud ja mõnel juhul oli tal käinud peast läbi mõte, et just see liigutus võib jääda tal selles ametis viimaseks. Siis, kui ta vaatab sealt tõtt kaheraudsega. Aga nii ei mõelnud ta kuigi sageli, õnneks ei olnud tal sellist kalduvust, ja ka nüüdne kord polnud erand. Vaatepildist aitas niigi küll ja veel.
Esikus põles tuli. Otse ees kahepoolse klaasukse taga oli elutuba.
Elutoas oli diivan ja selle ees diivanilaud, ja sinna oli korteriukselt nii kuus-seitse meetrit. Diivanilaud oli ümber läinud ja heledal parkettpõrandal oli palju verd. Diivani ja diivanilaua vahele surutult lamas kõhuli maas liikumatu meesterahvas. Asend polnud kuigi mugav ja ei pidanud olema sugugi politseinik nagu Jarnebring, taipamaks, et mees ei olnud end sinna vabatahtlikult pikali visanud.
Kurat, mõtles Jarnebring ja ajas end sirgu. Et inimesed ka üksteise vastu viisakad ei oska olla.
Siis kopsis ta uksehingede splindid välja ja astus korterisse.
Kõigepealt veendus ta, et ohver on tõepoolest surnud. Oli küll, olgugi et mitte just ammu. Ninast ja suust oli tulnud hulganisti verd. Särk oli üleni verine vigastusest, mis näis paiknevat vasakul ülaseljas.
Arvatavasti pussitatud, mõtles Jarnebring. Kopsud, süda, suured veresooned, ja sellele mehele elu sissepuhumine oleks asjatu vaev, mõtles ta.
Seetõttu ajas ta end sirgu. Tõmbas teenistusrelva välja ja otsis korteri hoolikalt läbi, veendumaks, et ohver pole mitte ainult surnud, vaid ka üksi kodus. Kolm tuba, esik, köök, vannituba, eraldi tualett, suurem garderoob, kokku ligi sada ruutmeetrit, silmatorkavalt nägus ja korras ja kõik viitas tõenäosusele, et korterit kasutas ohver üksi.
Jarnebring oli hoolikalt jalge ette vaadanud ja hoidis kogu aeg sõrmi ohjes – ka kriminaaleksperdid on inimesed –, aga see ei takistanud tal voodi alla, dušikardina taha ja garderoobi kõige pimedamatesse soppidesse pilku heitmast. Sel moel oli ta aastate jooksul sarnastes olukordades leidnud nii mõnegi kurjategija.
Aga seekord mitte, sest seekord oli kõik tühi.
Ülejäänu oli juba rutiin. Ta võttis raadio teel ühendust juhtimiskeskusega. Nad lubasid saata inimesi – „kummivilinal” – krimiosakonna valvest ja tehnikaosakonnast. Lisaks abiväge korrakaitsest, sest nüüd oli tegu mõrvaga ja see lõi üle ka kontrolli alt väljunud poliitilise demonstratsiooni.
Koerapatrulli, keda Jarnebring püüdis leida, ei suudetud talle aga siiski läkitada. Teenistuses olnud neljajalgsetel kolleegidel olid käpad ja lõuad juba mitu tundi niigi tööd täis. Küll aga uuritakse loomulikult taksofirmadest, ega neil ei ole olnud ohvri aadressiga seotud huvipakkuvaid sõite.
Samal ajal oli Jarnebring oma naiskolleegiga korteri juures toimetanud. Esimesed piirded olid paigas. Läbi otsiti tänavapoolne maja, kus ohver elas, samuti hoov ja hoovimaja. Lähistel kontrolliti huvitavamaid välisuksi. Märgiti üles kõikide piirkonda pargitud autode numbrimärgid, juhuks kui kurjategijal oleks hakanud nii kiire, et ta ei jõudnud lahkuda sama autoga, millega oli tulnud. Vaikselt koguti infot tänavale kogunenud, üha kasvava uudishimulike summa hulgas ja õige varsti oli plaanis alustada organiseeritumat tunnistajate küsitlemist.
Pool tundi hiljem oli Jarnebring koos kolleegiga kõik vajaliku ära teinud ja antud olukorras poleks keegi seda paremini suutnud. Aga kuna ei kriminaalkuritegude osakonna rahvas ega eksperdid polnud veel näole andnud, aimas ta juba, keda tal on sinna oodata, ning et õige pea tuul pöördub.
2
Neljapäeva, 30. novembri õhtu – reede, 1. detsembri öö 1989
Bäckström oli väike, tüse ja primitiivne, Wijnbladh aga väike, kõhetu ja peenutsev. Nad täiendasid teineteist suurepäraselt ja neile meeldis koos töötada. Bäckströmi arvates oli Wijnbladh arg poolpede, kelle peale ei tarvitsenud häältki tõsta, sest ta allus niigi korraldustele, Wijnbladh omakorda pidas Bäckströmi vaimupuudega koleerikuks, kes on unistuste tiimikaaslane sellele, kes eelistab olukorda oma kontrolli all hoida. Kuna mõlemad olid ka läbinisti ebakompetentsed, ei tekkinud mingeid hõõrumisi ka sisulistel ega muudel ametist johtuvatel