tema õdusa Rörstrandsgatani kahetoalise korteri ukse taga kella andis ja küsis, kas tal oleks mahti rääkida oma tähelepanekutest, mis ta oli teinud seoses Lääne-Saksa saatkonna sündmustega aprillis 1975.
1
Neljapäeva õhtu, 30. november 1989
Laekus häire, millele reageerimine läks üle kivide ja kändude, ning arvestades hilisemat tõdemust, et tegu oli mõrvaga, oli vägagi kahetsusväärne, et politsei kohalejõudmine nii kaua aega võttis. Kui kõik oleks olnud tavapärane, saanuks ehk ohvri elu päästa või vähemalt kurjategija kinni võtta ning sel moel palju jama ära hoida. Aga nüüd ei olnud olukord tavapärane ja seetõttu läks nagu läks. Stockholmi politsei juhtimiskeskuses oldi vähemasti täiesti ühel nõul, et Karl XII süü see igatahes ei olnud.
Paar päeva varem olid kaks eri meeleavaldust saanud sama politseiasutuse õigusosakonnalt korraldusloa ja mõlemale otsusele oli eelnenud märkimisväärne juriidiline mõttetegevus ning ulatuslik strateegiline ja taktikaline vaagimine.
Esimesena laekunud taotluses tahtsid erinevad „isamaaliselt meelestatud organisatsioonid ja Rootsi kodanikud” – nii iseend kirjeldati – „avaldada austust Rootsi kangelaskuningale tema surmapäeval”. Sel puhul pidi toimuma tõrvikurongkäik Humlegårdenist Karl XII kuju juurde Kungsträdgårdeni pargis, lisaks lippudega auvahtkond, pärgade asetamine ja ülistuskõned kuju juures, ja kõik see pidi algama kell 19.00 ja olema läbi hiljemalt kell 21.00.
Juba järgmisel päeval laekus teine taotlus. Mitu poliitilist noorteorganisatsiooni, teiste hulgas olid ühe erandiga esindatud ka kõik parlamendiparteid, soovisid korraldada „laiapõhjalise rahvameeleavalduse võõraviha ja rassismi vastu” ja siiamaani oli kõik kombes. Põhjustel, mis samas ei olnud läbinisti selged ja mis vähemasti ei kajastunud nende taotluses, oli plaanis korraldada meeleavaldus just nimelt neljapäeval, 30. novembril kella 19.00 ja 21.00 vahel. Koguneda sooviti Humlegårdenis, seejärel oli plaan liikuda rongkäigus mööda Birger Jarlsgatanit ja mööda Hamngatanit ning lõpetada „kõne ja ühise üleskutsega” Sergeli väljakul, Karl XII monumendist tervelt 400 meetri kaugusel.
Mis poliitilistesse veendumustesse puutus, siis ei olnud kahe demonstratsiooni osalised omavahel kuigi sarnased, pehmelt väljendudes. Lugu oli lausa nii lihtne, et päris suure tõenäosusega oleks suudetud neid kahte eri kuhja sorteerida juba välimuse poolest. Samal ajal oleks aga olematut mõttekaaslust väljendatud ühel ja samal ajal ja samas kohas. Õigusosakonnas, kus töötasid päris nutikad inimesed, oli see tähelepanu äratanud. Ühesõnaga aimati julma mängu ja ebameeldivuste ennetamiseks järgiti vana hea politseireeglit, mille kohaselt tuleks võimalikud tülinorijad igaks juhuks lahus hoida.
Eelkõige oli see otsus puudutanud „isamaaliselt meelestatuid”. Mitte et sellega oleks väljendatud poliitilisi eelistusi, riigiasutus endale sellist asja loomulikult ei lubanud, vaid põhjuseks olid politsei ligikaudsed arvestused rühmade võimaliku suuruse kohta. Demokraatlikud otsused tehti ju paljuski suuruse pinnalt ja isamaalasi oli arvuliselt märksa vähem. Nagu arvutuste eest vastutav jälitusosakonna komissar taktitundeliselt kokku võttis, võis sinna tulla ehk sadakond osalejat, „mõned vanad lillad Soome talvesõjast pluss nende noored kiilaspäised kamraadid”, millega polnud „eriti midagi poosetada, kui me nüüd demokraatiast räägime”.
Tõsi mis tõsi, ja karmilt piiratud politseiressursside ajastul said isamaalased seetõttu loa kohtuda Grand Hôteli juures kai peal kell 18.00, et üheskoos jalutada sadakond meetrit Karl XII monumendi juurde ja pidada kõnesid, eeldusel, et üritus on läbi hiljemalt kell 19.00, misjärel „minnakse korrektselt laiali”. Soovi korral võidi isegi hümni laulda, kuigi seda – küllap kogemata – ei olnud taotluses kirjaski.
Tõrvikud tuli aga ära unustada – „mis te arvate, et me oleme nupust nikastanud või”, nagu sama komissar keeldumist põhjendas, kui üks kohtumise korraldajatest talle just selle detaili täpsustamise pärast helistas – ja mis puutus lippudega vehkimisse, siis eeldati, et see jääb viisakuse piiridesse.
Kuna „laiapõhjalise meeleavalduse” osalejate arv, täpselt nagu lubatud ja kooskõlas politsei arvutustega, võis aga ulatuda mitme tuhandeni, oldi sama demokraatlikku põhimõtet arvesse võttes nende suhtes märksa heldemad. Eeldusel, et tõesti kogunetakse kell 19.00 ja mitte varem, võib seda Humlegårdenis teha küll. Ja muidugi võib meeleavalduse lõpetada Sergeli väljakul, kui kõnnitakse mööda Sveavägenit, mitte mööda Birger Jarlsgatanit ja Hamngatanit.
Seejärel kamandati kohale kõik Stockholmi lääni vabad politseinikud ja anti neile kindluse mõttes täienduseks veel paarsada meest mujalt riigist. Ümber Kungsträdgårdeni moodustati „raudne ring”, vastasdemonstrantide teekonda turvati meetripealt ja tagavaraks pandi valmis liikuvaid abivahendeid. Kõik oli valmis, kõik oli tehtud igati eeskirjade järgi ja parimal moel, ning juba kell kaheksa õhtul valitses Stockholmi südalinnas tõeline kaos: kivideloopimine, katkised aknad, puruks pekstud autod… rullis huuled, viltused ninad, sinikad, murtud käeluud, marraskil põlved, isegi üks pussitamine… undavad sireenid, sinised vilkurid, ja juhtimiskeskuse töötajad oleksid peaaegu naerma hakanud, kui kogu selle kaose keskel helistab keegi vanem proua ja väidab, et parajasti tapetakse tema naabrit.
Kella 20.05 ja 20.20 vahel helistab proua häirenumbrile 90 000 kokku kolm korda. Ta ühendatakse kiiresti edasi politsei juhtimiskeskusega ja juba esimese kõne ajal tundub ta olevat väga endast väljas, ent alustab siiski korralikult sellest, mis ta nimi on ja kus ta elab: „Rådmansgatan… Engelbrekti kiriku juures, teate küll.” Seejärel ütleb ta sõna-sõnalt – politseis registreeritud kõnesalvestuse järgi – „te peate kohe tulema… keegi tapab mu naabrit… mulle tundub, et ta on suremas.”
Naiskorrapidaja annab endast parima, et prouat rahustada, ning palub liinile jääda, kuni ta raadios kutse välja hõikab, aga kõne katkeb samal ajal, kui ta proovib leida kedagi, keda sinna saata. Arvatavasti seetõttu, et helistanud proua paneb toru hargile.
Järgmine kõne tuleb kell 20.14 ja nüüd on proual nutt kurgus. „Te peate tulema… te peate tulema” ja üldises tohuvabohus katkeb ka see kõne ning ikka veel pole leitud ühtki vaba patrullautot.
Kolmas ja viimane kõne tuleb kell 20.20. Nüüd karjub naine telefoni, et „mõrtsukad kolgivad mu ukse taga”, ja nüüd lõpuks halastab Bo Jarnebring oma keskjaama kolleegile, kelle hääl muutub üha pinevamaks, ta võtab armatuurlaua hoidikust mikrofoni, katkestab eetrivaikuse ja vastab keskuse kutsele.
Kriminaalinspektor Bo Jarnebring asus sündmuste tulipunktist paari kilomeetri kaugusel. Neljapäeva, 30. novembri õhtul kella kaheksaks oli ta juba paar tundi koos ühe naiskolleegiga istunud jälitusosakonna kõige diskreetsemas autos ja valvanud üht viiekümne meetri kaugusel asuvat restorani. Esimese tunni oli neile seltsiks veel üks jälituspatrull, aga hiljem oli südalinnas tuure koguv kaos sundinud seda kiireloomulisemate tööülesannete juurde.
Autos istumise põhjuseks oli üks eelmisel päeval saabunud vihje. See oligi üldiselt kõige tavalisem põhjus, miks niimoodi aega veedeti, ja kui keegi politseimaja üha kasvavast bürokraatide summast oleks nõuks võtnud ka selle tegevuse üle arvet pidada, siis oleks see mees, sest tegu oli peaaegu alati mehega, või – erandkorras – naine, avastanud, et enamasti istuti ilmaasjata. Täpselt nagu jahil või kalal, ebakindlus ja ootus oligi üldjoontes põhiline äriidee, ja olenemata sellest, kas saaki lõpuks saadi, oli vähemalt algus alati piisavalt põnev.
Noos, mida vihje andja neile seekord lubas, ei olnud samuti kehvade killast. Vihje andja sõnul, kes diskreetsuspõhimõtet järgides oli alati omadusteta, ent tõeluses peaaegu alati kriminaalse taustaga mees, oleks pidanud kella kuue paiku välja ilmuma rahvusvaheliselt tagaotsitav Iraani narkoärikas, et õhtust süüa ja koos samasugust meelsust ilmutava rahvuskaaslasega äriasju arutada. Seda kõike siis vihje andja sõnutsi.
Jarnebring, kes polnud ei eile sündinud ega rongist maha jäänud, oli loomulikult allika käest küsinud, miks nad sellisel juhul olid otsustanud selle koosviibimise paigutada söögikohta, mis mõneti õigustatultki oli tuntud oma Rootsi