hiiglaslikud transpordilaevad tundusid tähtsusetutena.
Riivasime juba atmosfääri ja hakkasime uuesti tunnetama kaalu, mis järjest kasvas. Äkitselt oli raskusjõud pool g’d. Lakkamata hetkekski rääkimast, rullis munkpiloot pargase tagurpidi ja Veenus jäi nüüd universumi eraldusmärkideta valge laena meie peade kohale. «Kena vaade siit, kas pole?» märkis piloot. «Sellelt kõrguselt saate planeedist toreda ülevaate. Kuigi ma ei tee seda vaate pärast, kui kena see ka poleks, ma panen vaid selle vana ülehelikiiruse tõstejõu meie kasuks tööle, et meid tagasi hoida. Pargased on pisut õrnukesed, neid ei saa liiga kiiresti alla viia, atmosfääris tuleb mängida, nagu sõrmitseks kontrabassi. Te ei tahaks ju atmosfäärist tagasi põrgata, ega ju?» Piloot ei jätnud jutu sisse vastamispause, arvasin, et ta oleks oma teekonnajuttu jätkanud isegi ilma meie kohalolekuta.
Raskusjõud kasvas standardseni ja jäi siis püsima.
Tohutu monstrum laskus pea alaspidi läbi atmosfääri, vedades sabas ioniseeritud pilve. Piloot vähendas kiiruse allahelikiirusele ja pööras siis aluse uuesti ümber, hüpates pisut ülespoole eksosfääri, et jahutada hõõguma löönud kesta, ning vajudes seejärel allapoole tagasi. Laskudes atmosfäär tihenes ja meid ümbritses ühtlane hõre uduvine. Murdsime udust välja, alla selgesse õhku, ja äkitselt hõljusime lõputus pilvemeres.
Pilved.
Sada viiskümmend miljonit ruutkilomeetrit pilvi, miljard kuupkilomeetrit pilvi. Hõljuvad linnad Veenuse pilveookeanis ei ole piiratud vaid kahe dimensiooniga nagu maised linnad, vaid võivad tõusta ja langeda linnaisandate soovi kohaselt: kõrgemale, ereda külma päikesevalguse või madalamale, kuumade süngete sügavike suunas.
Pilved. Pargas ujus üle pilvekatedraalidest ja pilvemäestikest, mille servad moodustasid lillkapsast meenutavaid keerukaid fraktaale. Me purjetasime mööda kilomeetripikkustest koobastest täis pilvehambulisi pilvekoletisi, kelle pilvekaelad sirutusid keheldes ja ähvardades välja, ning nende pilvemusklis kehadel olid vilkuvatest välkudest küünistega käpad.
Laev laugles nüüd helikiirusest aeglasemalt, vedades isiklikku pilvesaba, mis vonkles meie taga nagu loetamatu käekiri. Isegi piloot, kuigi ei jäänud päris vakka, oli sõnavoolu aeglustanud, lastes kogu sel hiilgusel meile pärale jõuda. «See juba on midagi, kas pole?» ütles ta. «Pilvede kuningriik. Selle hõlmamatus ajab mõne inimese ogaraks või nii räägitakse – seda nimetatakse siin pilvelummaks. Ma ise ei tüdine sellest eales. Pilvede vaatamiseks pole paremat kohta kui pargas.» Selle tõestamiseks kallutas ta pargase aeglasesse pöördesse, tehes tiiru ümber pilvesamba, mis kõrgus kaugest hägusest sügavikust tuhandete meetrite kõrgusele meie peade kohal. «Milline vaade.»
«Milline vaade,» kordasin mina. Munkpiloot keeras pargase tagasi ning osutas seejärel ettepoole ja pisut paremale. «Seal, näed seda?»
«Ma ei teadnud, mida vaadata. «Mida?»
«Seal.»
Nägin nüüd tillukest kauguses sädelevat täpikest. «Mis see on?»
«Hypatia. Pilvejuveel.»
Linn kasvas meie lähenedes. See oli veider vaatepilt. Linn oli kuppel, või õigemini tosin sillerdavat kuplit, millest igaüks koosnes miljonitest klaastahkudest. Kuplid olid tohutud, väikseima läbimõõt oli vähemalt kilomeeter ja kui pargas läbi taeva sõudis, püüdsid tahud päikesekiiri ja kiiskasid peegeldunud valgusest. Kuplite all venisid pliiatspeened tumedad jooned siirupina aluspilvede poole, peenikesed nagu klaaskiud, kinnitudes absurdselt tillukese kivikamaka külge, mis tundus olevat kaugelt liiga väike, et kuplitele vastukaaluks olla.
«Ilus, kas te ei arva? Nagu need imelised meduusid teie sinise planeedi ookeanides. Suudate uskuda, et seal elab pool miljonit inimest?»
Piloot sõitis linna juurde suure kaarega, et meid rabada, vaevumata isegi rohkem rääkima. Läbipaistvate kuplite sees sätendasid bulvarite ja elegantsete paviljonide vahel rohelise ribana järved. Lõpuks ta aeglustas sõitu ja peatus ning laskis üleslükkejõudu tekitavasse vaakummahutisse vähehaaval atmosfäärist gaasi. Pargas laskus aegamisi allapoole, kõikudes küljelt küljele, kuna liikumishoog ei tasakaalustanud seda enam. Nüüd hõljus see vastukaalust pisut madalamal. Vastukaal ei tundunud enam tilluke, vaid kõrgus meie kohal umbes Gibraltari kalju suurusena. Pisikesed lennumasinad kinnitasid pukseerimistrossid pargase pinnal olevate püloonide külge ja meid vinnati aeglaselt põkkumissilda.
«Tere tulemast Veenusele,» ütles munk.
Veenuse pinnal on määratu rõhk ja põrgulik temperatuur. Kõrgemale tõustes aga annab rõhk järele ja temperatuur langeb. Viiekümne kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast, kus algavad pilved, on temperatuur troopiline ja atmosfäärirõhk samasugune nagu Maal normaalne. Veel kakskümmend kilomeetrit ülespoole on atmosfäär hõre ja valitseb arktiline külmus.
Nende kahe tasandi vahel triivivad Veenuse kümme tuhat hõljuvat linna.
Hapniku ja lämmastikuseguga täidetud õhupallid hõljuvad Veenuse raskes atmosfääris ja just õhupalle Veenuse muinasjutulised kuppellinnad endast kujutasidki. Paagutatud grafiidist tugitaladega geodeetilised struktuurid ja Veenuse enda atmosfäärist sünteesitud läbipaistvast polükarbonaadist kestad, mis moodustasid kilomeetrise läbimõõduga kupleid, hoidsid hõlpsasti üleval sada tuhat tonni kaaluva linna.
Isegi pilved tegid koostööd. Ülemise pilvekihi hõre uduloor filtreeris päikesevalgust, nii et päikesekiirguse intensiivsus oli siin vaid pisut kõrgem Maa solaarkonstandist.
Hypatia ei olnud suurim hõljuv linn, kuid kindlasti rikkaim, spiraalsete hoonete ja kuldsete kuplite linn, tohutute väljakute ja viimistletud aedadega. Hypatias olid arhitektid mängu pannud iga viimase kui triki, panemaks inimesi unustama, et nad asuvad suletud ruumis.
Kuid esialgu ei näinud me aedade ja koskedega linnaosi; pargaselt lahkunud, sattusime linna all asuvasse ootesaali. Hoolimata sametkattega lamamistoolidest, geneetiliselt moondatud roosast rohust ning hindamatutest, rauast ja nefriidist skulptuuridest, oli see funktsionaalne – koht, kus oodata.
See oli küllalt suur, et mahutada tuhandet, kuid ootesaalis oli vaid üks isik, vaevu teismeliseikka jõudnud poiss, seljas hommikumantel ja hoolikalt plisseeritud kollased siidpüksid. Ta oli pisut töntsakas, meeldiva, kuid mitte meeldejääva ümara näoga.
Pärast meie transpordile kulutatud summasid olin üllatunud, et meid oli vastu võtma saadetud üksainus isik. Poiss vaatas Leah’ poole. «Doktor Hamakawa. Mul on hea meel teiega kohtuda.» Siis pöördus ta minu poole. «Kes pagan teie olete?»
«Kes teie olete?» küsisin vastu. «Kus on meie vastuvõtjad?»
Poiss mälus midagi. Hetkeks tundus, et ta kavatseb selle välja sülitada, kuid siis mõtles ümber. Ta vaatas Leah’ poole. «Kas see mees on teiega, doktor Hamakawa? Kes ta on?»
«See on David Tinkerman,» ütles Leah. «Tehnik. Vajadusel piloot. Ja jah, ta on koos minuga.»
«Öelge talle, et ta peaks kombeid õppima,» sõnas poiss.
«Ja kes teie olete?» tulistasin vastu. «Ma ei usu, et oleksite mu küsimusele vastanud.»
Peaaegu teismeline heitis mulle põlgliku pilgu, justkui suutmata otsustada, kas vaevuda minuga üldse rääkima. Ja lausus seejärel aeglaselt, nagu räägiks idioodiga: «Mina olen Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaum. Minu oma on see jaam ja kõik, mis siin sees.»
Tal oli ärritavalt kõrge hääl, häälemurre veel olemata, aga peagi juhtumas.
Leah ei tundunud tema häält märkavat. «Aa,» ütles ta. «Te olete Nordwald-Gruenbaumi troonipärija. Hypatia valitseja.»
Poiss raputas pead ja kortsutas kulmu. «Ei,» ütles ta. «Mitte troonipärija, mitte täpselt nii. Ma olen Nordwald-Gruenbaum.» Naeratades nägi ta taas välja nagu laps, see tegi ta palju sümpaatsemaks. Kui ta kummardas, oli ta tõeliselt sarmikas. «Mina,» sõnas ta, «olen pilvede sultan.»