süsinik, mis üle jääks,» naeratas Carlos Fernando. «Sadu tonne ruutmeetri kohta.»
«Mida te siis silmas peate?» küsis Leah.
Kuid ta ainult naeratas vastuseks. «Hüva, me ei saa Veenust maasarnastada,» ütles ta. «Seega, räägi mulle veel Marsist.»
Ma nägin, et seal oli midagi, mida ta välja ei öelnud. Carlos Fernandol oli mingi idee, millest ta ei rääkinud.
Kuid Leah ei avaldanud talle survet ja tulles vastu tema soovile, rääkis oma ökoloogiaalastest uuringutest Marsil. Marssi asusid muutma juba kaua aega tagasi nüüdseks ammu lahkunud Toynbee vabakoloonia insenerid. Tonybee insenerid olid loonud eluvormid, et tihendada Marsi atmosfääri, tekitada kasvuhooneefekt ja sulatada Marsi külmunud ookeanid.
«Kuid see ei toimi,» lõpetas Leah. «Fotosünteesi abil hapniku tootjad konkureerivad anaeroobse eluga. Atmosfäärist tõmmatakse välja liiga palju süsihappegaasi.»
«Aga Gaia efekt? Kas see ei kompenseeri seda?»
«Ei,» ütles Leah. «Ma ei leidnud ühtegi jälge Lovelocki iseorganiseeruvast planeedist. See on kas müüt või on Marsi ökosüsteem liiga noor, et stabiliseeruda.»
«Veenusel poleks meil loomulikult mingit probleemi fotosünteesi abil süsihappegaasist vabaneda.»
«Ma arvasin, et te ei ole Veenuse maasarnastamisest huvitatud,» sekkusin mina.
Carlos Fernando ei teinud mu vastuväitest välja. «Ma räägin vaid hüpoteetiliselt,» ütles ta. «Mõtteharjutusena.» Ta pöördus Leah’ poole. «Kas soovite homme kajakiga sõitma minna?»
«Muidugi,» sõnas Leah.
Kajakisõit Veenusel ei toimunud vees. Carlos Fernando instrueeris Leah’d ja Epiphany aitas mind.
«Kajakk» oli kümnemeetrine gaasimahuti, läbipaistev, mõlemast otsast koonduv plastikust silinder, mille keskel väikeses mullis istus kajakisõitja. Ühes kajaki otsas oli peenikeste labadega tohutu propeller, mis pöörles laisalt, kui kajakijuht pedaale vajutas ja sõudis õhukeste tiibadega, mis küütlesid läbipaistvalt nagu kiili tiivad.
Nagu ma avastasin, olid tiibade ühendused keerulised: mõlemat sai sikutada, pöörata ja tõsta, mis võimaldas kumbagi tiiba eraldi lehvitada, pöörata ja kumerdada.
«Hoia propelleri abil ühtlast liikumist,» ütles Epiphany mulle. «Kaotad manööverdusvõime, kui jääd lihtsalt hõljuma. Võid tiibadega vehkida, kui tahad kiirust lisada. Kui oled juba harjunud, kasuta tiibu, et ülespoole tõusta või allapoole sukelduda ja manööverdamisel. See on lõbus.»
Olime linna küljest väljaulatuval rõdul, stardiplatvormil. Neli inimjõul töötavat dirižaablit, mida nad kajakkideks nimetasid, olid pargitud mulli külje vastu, nende kummuvad kokpitid tihedalt dokkimisrõngas, nii et piloot sai dirižaablisse siseneda välisatmosfääriga kokku puutumata. Heites pilgu pilvemaastikule, nägin tosinat kajakki ümber linna tantsisklemas, nad olid nagu töntsakate tiibadega läbipaistvad kalmaarid, mängides üksteisega kulli ja tuhisedes läbi taeva. Võrreldes suurejooneliste pilvemassiividega, olid nad nii pisikesed ja läbipaistvad, et oleksid jäänud nähtamatuks, kui ma poleks teadnud, mida otsida.
«Kuidas on lood kõrgusega?» küsisin ma.
«Sa hõljud enam-vähem tasakaalustatult,» vastas ta. «Kuni sa liigud, võid tiibade abil pisut üles- või allapoole heljuda.»
«Mis juhtub, kui ma laskun liiga madalale?»
«Sa ei saa minna liiga madalale. Mahutis on metanoolireservuaar; kui laskud madalamale, tõuseb temperatuur ja reservuaar laseb auru välja, nii et mahuti paisub. Kui kogud liiga palju kõrgust, aur kondenseerub. Seega püsid ettenähtud kõrgusvahemikus, milleks praegu on,» ta kontrollis altimeetrit, «viiskümmend kaks kilomeetrit kohalikust maapinna tasemest. Meid puhutakse lääne poole kiirusega sada meetrit sekundis, seega maapinna tase muutub vastavalt pinnamoe muutumisele; hoia mõõteriistadel silma peal, et oma kõrgust kontrollida.»
Alla vaadates polnud peale pilvede mitte midagi näha, ainult pilved ja neist madalamal lõputu hägu. Oli veider mõelda, et maapind jäi rohkem kui viiekümne kilomeetri kaugusele, ja veel kummalisem, et linn, milles asusime, kihutas üle selle nähtamatu maastiku kiirusega sadu kilomeetreid tunnis. Liikumismulje oli vaid aimatav, kui linn ujus aeglaselt lõputult muutuvais pilvekanjonites.
«Ole tuulenihkega ettevaatlik,» hoiatas ta. «See võib su linna vaateulatusest kiiresti välja kanda, kui lased sel juhtuda. Kui ära väsid, tule konveieriga tagasi.»
«Konveieriga?»
«Horisontaalsed keerised, need liiguvad läänest itta ja idast läände. Vali õige kõrgus ja need viivad su, kuhu iganes soovid minna.»
Nüüd, kus ta oli seda rääkinud, nägin, kuidas kajakisõitjad surfasid tuulenihetel, tõusid ülespoole ja libisesid nähtamatuil õhupööristel läbi taeva.
«Naudi,» ütles ta. Aitas mind gondlisse, kinnitas turvarihmad, vaatas õhurõhumõõdikut, kontrollis hapniku avariivaru väljastusklappi ja veendus, et raadio, tagavararaadio ja avariilokaatori majakas on töökorras.
Teisel pool kajakkide stardisillal olid Carlos Fernando ja Leah juba startinud. Carlos sõudis tiibadega vaheldumisi, harjumuspäraste liigutustega, tekitades pendlilaadse küljelt küljele kõikumise. Kuni ma vaatasin, rullus ta väike sõiduriist küljele, kõhkles hetke, pööras teisele küljele ja tegi siis täisringi.
«Eputab,» ütles Epiphany pahakspanevalt. «Seda ei tohiks teha. Mitte et keegi söandaks teda keelata.»
Ta pöördus tagasi minu poole. «Oled valmis?» küsis ta.
«Nii valmis kui ma olla saan,» vastasin. Olin läbinud täieliku ohutusalase ettevalmistuse, kus selgitati varusüsteemide toimimist ja varusüsteemide varusüsteeme, kuid sellegipoolest tundus viiekümne kahe kilomeetri kõrgusel põrgulikust maapinnast taevas hõljumine mulle veidra viisina meelt lahutada.
«Läks!» hüüdis Epiphany. Ta kontrollis kokpiti kinnitust ja vabastas seejärel ühe käega dokkimisklambri.
Vabastatuna kinnitustest sööstis kajakk üles taevasse. Nagu mind oli õpetatud, pöörasin kajaki linnast eemale. Õõtsumine pani mu pea ringi käima. Kajakk hakkas külg ees edasi libisema, selle nina vajus alla, nii et rippusin oma turvarihmade küljes. Pean pööret juhtima, mõtlesin, kuid iga väikegi liigutus, mida ma tiibadega tegin, näis joobunult võimenduvat ja kajakk vankus kontrollimatult ringi.
Raadio plinkis ja Epiphany hääl ütles: «Sul läheb väga hästi. Anna talle pisut õhkkiirust.»
Mul ei läinud hästi; ma jõllitasin otse alla sidrunikarva hägu poole ja pöörlesin aeglaselt nagu langev puuleht. Õhkkiirust? Taipasin, et olin väntamise sootuks unustanud. Tallasin pedaale ja nina tõusis kõrgemale. Külgsuunaline pöörlemine lakkas ja kui ma sõiduriista otseks sain, peksid tiivad õhku. «Väga hea,» ütles Epiphany hääl. «Hoia teda tasakaalus.»
Gaasimahuti tundus liiga haprana, et mind ülal hoida, kuid ma lendasin nüüd, hõljusin kuldse taeva all. See oli keerulisevõitu, kuid sain aru, et seni, kuni hoian nina rõhtasendis, suudan liikumist juhtida. Ma vibasin endiselt pisut – oli raske leida tasakaalu, kuid suutsin hoida nina umbkaudu selles suunas, kuhu kavatsesin sõita.
Kus olid Leah ja Carlos Fernando?
Vaatasin ringi. Iga kajakk oli erinevalt markeeritud – minu omal olid hallid triibud nagu kodukassil – ja püüdsin silmata nende omasid.
Grupp kajakke lendas koos, tehes tiiru ümber linna tugiposti. Ümber pülooni lennates pöördusid nad kõik ühekorraga, helkides päikesekiirtes nagu ehmunud kalaparv.
Äkitselt märkasin neid, nad olid kõrguva linna seina lähedal, minust mitte kaugel. Carlos Fernandol oli kuninglik punane dirižaabel ja Leah’l kollase-sinisetriibuline. Leah