küsida.»
Nad näisid kuhugi teel olevat ja lõpuks tõusis manta pilvedest välja ülespoole, selgesse õhku. Surusin end vastu illuminaatorit, püüdes välja näha. Veenuse pilvemaastik võlus mind endiselt. Me riivasime pilvekihi pealispinda, oletasin, et valmis sellesse sukelduma, kui keegi peaks nähtavale ilmuma. Pilvede järgi polnud võimalik kindlaks määrata, kui kaugele me oleme lennanud, on seda vaid mõni ljöö või pool planeedi ümbermõõdust. Ühtegi hõljuvat linna polnud näha, kuid kaugustes silmasin pirakat torpeedokujulist dirižaablit. Piloot nägi seda samuti, sest võtsime suuna sellele ja triivisime tasakesi ülespoole, aeglustades lähemale jõudes käiku, kuni see kadus meie peade kohale ja laevakere lõi kokkupõrkest võnkuma ning kostis vali kõlksatus.
«Pehme põkkumine,» tähendas Jaramillo ja hetk hiljem kostis uus kõlksatus ning sõiduki nina kerkis ootamatult üles.
«Põkkumine on sooritatud,» ütles ta. Kaks Estebani näisid pisut lõdvestuvat ning kabiini täitis mürin ja vingumine. Meid vintsiti üles dirižaablisse.
Umbes kümne minuti pärast jäime pidama avaras ruumis. Sain aru, et manta oli tõmmatud gaasimahutisse. Meid tuli vastu võtma tosin inimest.
«Vabandust,» sõnas Jaramillo, «kuid peame teie silmad kinni katma. Ei midagi isiklikku.»
«Kinni katma?» pärisin, kuid õigupoolest oli see hea uudis. Kui neil polnud plaanis mind vabaks lasta, polnuks nad hoolinud, mida ma näha võin.
Jaramillo hoidis mu pead paigal, kuni Francisco paigaldas mu silmade ette punnsilmsed kaitseprillid. Need olid üllatavalt mugavad. Mis iganes neid paigal hoidis, prillid olid nii kerged, et ma vaevu tundsin neid. Kollakas toon oli vaevumärgatav. Kontrollinud, et prillid sobivad, koputas Francisco sõrmeotsaga nende küljele, ühe korra, kaks, kolm, neli korda. Iga kord, kui ta prille puudutas, muutus maailm pimedamaks ja pärast viiendat koputust oli minu vaateväli süsimust. Mõtlesin, miks peaks küll päikeseprillidel olema täieliku läbipaistmatuse funktsioon? Ja vastasin ise oma küsimusele: viimane valik pidi olema mõeldud keevituse jaoks.
«Väga otstarbekas,» mõtlesin ja pidasin aru, kas söandaksin neilt paluda luba prillid endale jätta, kui nad on lõpetanud.
«Ma usun, et te pole nii narr, et läbipaistvust muuta,» lausus üks Estebanidest.
Mind juhatati manta lüüsist välja ja läbi angaari ning paluti istet võtta.
«See on vang?» küsis hääl.
«Jah,» vastas Jaramillo. «Aga mitte õige. Polnud võimalik aru saada, ning me arvasime valesti ja saime vale lendaja.»
«Pagan. Ja kes ta siis on?»
«Tehnik,» ütles Jaramillo. «Välismaalane.»
«Tõesti? Ja teab ta midagi Nordwald-Gruenbaumi plaanist?»
Ma laiutasin käsi, püüdes jätta süütut muljet. «Kuulge, ma olen poisiga ainult kahel korral kohtunud, või kolmel, kui võtta arvesse …»
Öeldu jahmatas neid, kuulsin mitmeid hääli rääkimas keeles, mida ma ei tundnud. Ma ei saanud aru, kui palju neid oli, kuid tundus, et vähemalt pool tosinat. Oleksin hirmsasti neid näha tahtnud, kuid see olnuks kardetavasti fataalne samm. Hetke pärast küsis Jaramillo, hääletoon nüüd ilmetu ja vaoshoitud: «Sa tunned Nordwald-Gruenbaumi pärijat? Sa oled Carlos Fernandoga näost näkku kohtunud?»
«Ma kohtusin temaga. Ma ei tunne teda. Mitte päriselt.»
«Kes sa ütlesidki end olevat?»
Ma esitasin oma loo veelkord, alustades seekord päris algusest, selgitades, kuidas olime Marsi ökosüsteemi uurinud ja kuidas meid kutsuti Veenusele kohtuma müstilise Carlos Fernandoga. Aeg-ajalt katkestati mind, et vastaksin küsimustele: milline oli mu suhe Leah Hamakawaga? (Tahtsin isegi teada.) Kas me olime abielus? Kihlatud? (Ei. Ei.) Mis suhted olid Carlos Fernandol ja doktor Hamakawal? (Tahtsin isegi teada.) Kas Carlos Fernando oli kunagi väljendanud oma suhtumist sõltumatutesse linnadesse? (Ei.) Rääkinud oma plaanidest? (Ei.) Miks huvitus Carlos Fernando maasarnastamisest? (Ei tea.) Mida Carlos Fernando kavatseb teha? (Ei tea.) Miks tõi Carlos Fernando Hamakawa Veenusele? (Tahtsin isegi teada.) Mida ta kavatseb teha? Mida Carlos Fernando kavatseb teha? (Ei tea. Ei tea.)
Mida rohkem ma rääkisin, seda sisutum mu jutt tundus, isegi mulle endale.
Kui ma rääkimise lõpetasin, valitses vaikus. Siis ütles esimesena rääkinu: «Viige ta mantasse tagasi.»
Mind viidi tagasi väikesesse ruumi ja uks langes minu taga kinni. Mõne aja pärast, kui keegi minu hüüdmisele ei vastanud, küünitusin prillide järele. Need tulid kerge puudutuse peale eest, kuid neid uurides ei saanud ma ikka aru, mismoodi neid kinnitatakse. Olin mingis väikeses laoruumis. Uks oli lukus.
Mõtisklesin oma olukorra üle, kuid ei leidnud, et oleksin nüüd kuigivõrd targem kui enne, välja arvatud, et nüüd ma teadsin, et mitte kõik Veenuse linnad ei olnud praeguse korraldusega rahul ja mõni neist oli valmis astuma otsustavaid samme, et seda muuta. Nad olid mu meelega alla tulistanud, ilmselt eeldades, et ma olin Leah, või koguni lootes kätte saada Carlos Fernandot? Oli raske uskuda, et ta polnud oma ihukaitsjate valve all. Leidsin, et tõenäolisemalt oli ihukaitse kohal ega lasknud teda silmist, olles valmis vajadusel ründama, kuid sellal, kui Carlos Fernando ja Leah olid hõljunud ümber linna ülespoole, olin mina ihukaitsjate valvepiirkonnast väljunud ja andnud mantaga lendavatele piraatidele võimaluse. Nad olid näinud üksi lendavat õhukajakki ja selle taevast alla tulistanud, pannes kaalule mu elu ja oma oskused alla söösta ning kukkuvat pilooti õhust kinni püüda.
Ma sain aru, et nad oleksid võinud mu tappa.
Ja kõigest sellepärast, et nad arvasid mind midagi teadvat – või pigem arvasid, et Leah Hamakawa teab midagi Carlos Fernando müstilistest plaanidest.
Mis plaanidest? Ta oli 12-aastane poiss, isegi mitte veel puberteedieas, vaevalt lapseeast välja jõudmas! Mis plaane sai sellisel poisil olla?
Ma vaatasin lähemalt ruumi, kus asusin, uurides seekord põhjalikumalt selle ehitust. Kõik liitekohad olid keevitatud, avausi polnud näha, kuid metall oli kerge, tõenäoliselt alumiiniumi ja liitiumi sulam. Arvatavasti deformeeritav, kui mul oleks aega ja kui ma leiaksin koha, kust kangutada, ja kui ma leiaksin midagi, millega kangutada.
Kui mul õnnestuks põgeneda, kas ma suudaksin manta dirižaabli angaarist välja saada? Võib-olla. Mul polnud õhust kergemate sõidukitega kogemusi ja nende omandamiseks polnud see parim aeg, eriti kui nad otsustaksid minu pihta tulistada. Ja kus ma siis oleksin? Tuhandete miilide kaugusel kohtadest, mida teadsin.
Ma pidasin selle üle ikka veel aru, kui tulid Esteban ja Esteban.
«Kinnita rihmad,» ütles Esteban Jaramillo. «Näib, et me viime su koju.»
Tagasitee oli keerulisem kui kohalesõit. See sisaldas kahte või rohkemat sõidukivahetust, millest mõne ajal «paluti» mul taas läbipaistmatuid prille kanda.
Olime ainsad mingis ühistranspordi ootejaamas. Hetkel olid kaks Estebani mul lubanud prillid läbipaistvaks jätta. Kus me ka ei asunud, oli see kahvatu ja kaunistusteta võrreldes Hypatia värvikirevusega, kus isegi bussipeatused – kas neil oli bussipeatusi? – oleksid dekoreeritud kaunistuste ja kunstiteostega.
Jaramillo pööras end minu poole ja võttis esmakordselt prillid eest, nii et sai mulle otse silma vaadata. Tema silmad olid tumedad, peaaegu mustad ja väga tõsised.
«Vaata,» ütles ta. «Ma tean, et sul pole mingit alust meisse hästi suhtuda. Meil on omad põhjused, pead seda uskuma. Me oleme meeleheitel. Me teame, et tema isal olid pooleli salajased projektid. Me ei tea, mis need olid, kuid me teame, et tal polnud mingit kasu sõltumatutest linnadest. Me arvame, et noorel Gruenbaumil on mingi plaan. Kui sa pääsed Carlos Fernandoni, siis me tahame temaga rääkida.»
«Kui sa pääsed temani,» ütles Esteban Francisco, «lükka ta aknast välja. Me püüame ta kinni. Lihtne.» Ta irvitas