inimesed vaatasid uudishimulikult sinnapoole. Küünitasin samuti vaatama.
See oli sädelev muna.
Muna oli osavalt sepistatud mitmevärvilistest teemantkiududest, mis olid punutud põnevaks, põimunud keldi sõlmi meenutavaks pitsiks. Veenuse 12-aastane satraap võttis selle kätte ja libistas sõrmega õrnalt, vaevu pinda puudutades üle muna, kombates selle õnarusi ja reljeefe.
Ta hoidis seda hetke käes, justkui poleks kindel, mida sellega peale hakata, ja sirutas siis käe välja ning pani muna Leah’ ette taldrikule. Leah tõstis üllatunult pilgu.
«See on sulle,» ütles Carlos Fernando.
Üle laudkonna liikus vaevumärgatav, peaaegu kuuldamatu üllatuslaine.
Hetk hiljem tõid kelnerid igaühe ette ühe muna. Meie omad, kuigi kaunistatud keeruka kulla- ja vasekarva joontest filigraaniga, olid tavalised munad – vist hanemunad.
Carlos Fernando niheles oma toolil, pooleldi naeratades, pooleldi huulde hammustades, ta vaatas maha, vaatas ümberringi, vaatas igale poole mujale, ainult mitte Leah’ ega muna poole.
«Mida ma peaksin sellega tegema?» küsis Leah.
«Võib-olla,» ütles ta, «peaksite selle avama ja ära sööma.»
Leah võttis teemantidega kaetud muna pihku ja uuris seda, pööras selle teistpidi ja libistas sõrmega üle muna pinna. Seejärel, leidnud, mida otsis, võttis selle kahe sõrme vahele ja pööras. Muna teemantkoor avanes ja selle sees oli veel üks muna – tavaline.
Poiss naeratas uuesti ja heitis pilgu enda taldrikul olevale munale. Ta võttis lusika, purustas munakoore ja kühveldas lusikaga sisu välja.
See oli signaaliks kõigile, kes lõid oma munakoored katki ja hakkasid sööma. Hetke pärast asetas Leah dekoratiivse koore kõrvale ja järgis nende eeskuju. Ma vaatasin teda veidi ja asusin siis oma muna kallale.
See maitses oivaliselt, nagu võiski arvata.
Hiljem, tagasi Singhide perekonna juures, olin ikka veel hämmingus. Kusagil oli mingi varjatud tähendus, millest kõik peale minu olid aru saanud. Härra Singh istus koos oma vanema abikaasa Trioletiga, nad rääkisid arvetest.
«Mul on üks küsimus,» teatasin neile.
Truman Singh pöördus minu poole. «Küsi,» ütles ta, «ja ma vastan.»
«Kas munal on mingi eriline tähendus?»
«Munal?» Singh tundus nõutuna. «Küllaltki suur tähendus, võiksin öelda. Vanasti, asteroidide kaevandamise päevil oli muna luksuse sümboliks. Suurematesse asundustesse toodi haned ja nende munad olid enamike kaevurite jaoks ainsaks toiduaineks, mida nad eales sõid, mis polnud valmistatud vetikatest või sojast.»
«Luksuse sümbol,» kordasin järelemõtlikult. «Või nii. Siiski ma ei saa sellest aru.» Mõtlesin hetke ja küsisin siis: «Kas muna kinkimisel on mingi eraldi tähendus?»
«Ma ei ütleks,» sõnas ta aegamisi, «mitte eraldi. Muna? Ainult munal endal ei ole.»
Tema naine Triolet küsis: «Olete kindel, et see oli ainult muna? Mitte midagi muud?»
«Väga eriline muna.»
«Hmm,» ütles ta mõtlik helk silmis. «Mitte näiteks muna, raamat ja kivi?»
See ehmatas mind pisut. «Raamat ja kivi?» Bruno raamat – kui Carlos Fernando Leah’ga kohtus, siis esimese asjana kinkis ta talle raamatu. Kuid kivi? Sellest ei teadnud ma midagi. «Mida see tähendab?»
«Ah,» ütles ta. «Te ilmselt ei tea seda. Ma ei usu, et meie taevalinnade kombestik oleks kaugemates sfäärides eriti tuntud.»
Kaugemate sfääride – Saturn ja sellest kaugemale jääv – mainimine ajas mind hetkeks segadusse, kuni taipasin, et Veenuselt vaadatuna võiks ka Maad ja orbitaalpilve ehitatud maailmu pidada «kaugeteks».
«Meil,» jätkas ta, «nagu enamikus kümnest tuhandest linnast, on muna, raamat ja kivi eriline kingitus. Muna sümboliseerib elu, raamat teadmisi ja kivid – asteroidide vööndist pärit mineraalid –, on kogu rikkuse aluseks millele meie ühiskond on rajatud ja millega osteti meile vabadus.»
«Jah? Ja kõik kolm koos?»
«See on traditsiooniline kingitus, mis tähistab kurameerimisaja algust,» vastas ta.
«Ma ikkagi ei mõista.»
«Kui noormees kingib naisele muna, raamatu ja kivi,» ütles Truman, «siis on see ametlik märk, et ta soovib naisega kihluda. Kui naine võtab need vastu, siis ta nõustub sellega.»
«Mida? Kas nad ongi niisama lihtsalt abielus?»
«Ei, ei, ei,» ütles ta. «See tähendab ainult, et ta võttis kihluse vastu – et ta võtab meest tõsiselt ja kui tuleb aeg, siis kuulab ära tema ettepaneku. Sageli saavad naised mune ja kive mitmelt mehelt. Nad ei pea abieluettepanekut vastu võtma, ainult peavad meest tõsiselt võtma.»
«Aa,» ütlesin.
Siiski ei saanud ma sellest aru. Kui vana Carlos Fernando oligi – kakskümmend Veenuse aastat? Maa aastates tegi see umbes kaheteistkümne kanti? Ta oli kaugelt liiga noor, et abieluettepanekut teha.
«Keegi ei saa Veenuse pinda elamiskõlblikuks muuta,» ütles Carlos Fernando.
Carlos Fernando polnud soovinud, et ma ühineksin Leah’ga sellel vestlusel, kuid Leah, märkamata oma võõrustaja pahakspanu (või sellest mitte hoolides), oli nõudnud, et kui juttu tuleb planeedi maasarnastamisest, siis pean ma kohal olema.
See toimus ühes Carlos Fernando arvukatest paleedest, hiigelsuures, paljude alkoovidega ümmarguses koopasaalile sarnanevas ruumis. Ma leidsin nad istumas ühes alkoovidest, see oli õdus, kuid siiski avatud nurgake. Vältimatud naisvalvurid olid kohal, kuid asusid ruumi kaugemates nurkades – kuuldekaugusel, kui Carlos Fernando peaks hüüdma, kuid piisavalt kaugel, et tekitada illusiooni privaatsusest.
Mööbel, millel nad istusid, oli omapärane. Toolid näisid olevat valmistatud safiirsinisest suitsust, kui siiski tahked, kui neid puudutada. Tõstsin ühe üles ja avastasin, et see ei kaalu peaaegu mitte midagi. «Teemant-aerogeel,» sõnas Carlos Fernando. «Kas see meeldib teile?»
«See on hämmastav,» laususin. Ma ei olnud kusagil näinud nii palju teemantidest valmistatud esemeid. Samas tundus see siin mõistlikuna. Kuna hõljuvaid linnu ümbritsesid ammendumatud süsihappegaasi varud, tundus loogilisena, et süsinikku kasutati kõikjal. Siiski ei kujutanud ma ette, kuidas saada aerogeeli teemantidest.
«Kuidas te seda valmistate?»
«Me arendasime välja uue tehnoloogia,» ütles Carlos Fernando. «Ärge pange pahaks, et ma ei lasku detailidesse. See on tegelikult ühe vana idee rakendus, mis leiutati Maal kümmekond aastat tagasi, seda nimetatakse molekulaardistillatsiooniks.» Usun, et märkasin tähelepanusähvakut Leah’ silmis, kui Carlos Fernando mainis molekulaardistillatsiooni. Arvasin, et ta teab sellest midagi. Kuid selle asemel, et jutuotsast haarata, pöördus Leah tagasi Carlos Fernando varasema väite juurde maasarnastamise teemal.
«Te küsite kogu aeg Marsi ökoloogia kohta,» ütles ta. «Miks nii palju detailseid küsimusi Marsile kunstliku elukeskkonna loomisest? Te ütlete, et ei huvitu maasarnastamisest, aga tegelikult? Ega te ei kaalu seda vana ideed – vähendada süsihappegaasi hulka atmosfääris fotosünteesivate vetikate abil? Te kindlasti teate, et see ei toimiks.»
«Muidugi,» põikles Carlos Fernando küsimusest kõrvale. «Teoreetiliselt,» ütles ta. «Veenust pole võimalik maasarnastada, ma tean, ma tean.»
Tema öeldu kõlanuks väärikamalt, kui häälemurre oleks juba selja taga olnud, aga praegu hüppas hääl oktaavi võrra kõrgemale ja madaldus siis uuesti, rikkudes efekti. «Meil on lihtsalt liiga palju atmosfääri,» lausus ta. «All, pinnal, on rõhk üle