Rupert Sheldrake
Teadus ja vaimne praktika
Algupärand:
Rupert Sheldrake
Science and Spiritual Practices
First published in Great Britain in 2017 by Coronet
An Imprint of Hodder & Stoughton
An Hachette UK company
Copyright © Rupert Sheldrake 2017
The right of Rupert Sheldrake to be identified as the Author of the Work
has been asserted by him in accordance with the Copyright,
Designs and Patents Act 1988.
Tõlkija: Hardo Pajula
Toimetaja ja keeletoimetaja: Joel Sang
Korrektor: Kersti Riismaa
Kujundaja ja küljendaja: Kalle Müller
Edmund Burke´i Seltsi raamatusarja kujundaja: Marko Kekišev
Eestikeelse väljaande autoriõigus:
AS Postimees Grupp, 2020
Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN (trükis) 978-9949-669-73-8
ISBN (elektrooniline väljaanne epub) 978-9949-669-85-1
Trükk: AS Pakett
Esikaane foto: Marko Kekišev
MINU VANEMATE
REGINALDI JA DORISE
TÄNULIKUKS MÄLESTUSEKS
EESSÕNA
See raamat rajaneb pikal rännakul, mis on kandnud mind läbi teaduse, ajaloo, filosoofia, vaimsete praktikate, teoloogia ja religiooni, aga ka läbi Briti saarte ja Iirimaa, Mandri-Euroopa, Põhja-Ameerika, Malaisia, India ja teiste maailmajagude. Teadus ja vaimsed praktikad on olnud mu elu osaks juba alates lapseeast ja ma olen mõelnud nende suhete üle mitmes erinevas kontekstis.
Ma sündisin ja kasvasin üles Newark-on-Trentis Nottinghamshires, Kesk-Inglismaa kaubalinnas. Mind kasvatati tavapärases kristlikus vaimus. Mu vanemad olid metodistid ja ma läksin anglikaani kiriku poiste internaatkooli.
Juba väga varasest east alates pakkusid mulle huvi taimed ja loomad. Ma pidasin kodus mitmeid erinevaid loomi. Mu herbalistist ja farmatseudist isa oli mikroskoobiga sina peal ning toetas mu huvialasid. Ma tahtsin saada bioloogiks ja keskendusin koolis loodusteadustele. Seejärel läksin ma Cambridge’i ülikooli, kus õppisin bioloogiat ja biokeemiat.
Oma õpingute vältel nägin ma, et enamik minu loodusteaduse õppejõududest olid ateistid ning pidasid ateismi normaalseks. Sel ajal käisid Inglismaal teadus ja ateism käsikäes. Ateistlik hoiak näis olevat osa teaduslikust maailmavaatest, mille ma omaks võtsin.
Seitsmeteistkümneaastaselt, pärast kooli lõpetamist ja enne ülikooli minekut, töötasin laborandina ühe ravimifirma uuringute osakonnas. Tahtsin omandada uurimistöö kogemusi. Kui ma tööle läksin, ei teadnud ma, et mind rakendatakse lahkamisruumis. Ma tahtsin saada bioloogiks, sest armastasin loomi. Kuid nüüd töötasin omalaadses surmalaagris. Mitte ükski kass, küülik, merisiga, rott, hiir või vastkoorunud tibu, keda me oma eksperimentides kasutasime, ei lahkunud sellest laborist kunagi elusana. Ma elasin pingeväljas, kus ma tundsin ühelt poolt loomadele kaasa, teiselt poolt püüdlesin teadusliku objektiivsuse ideaali poole, mis ei jätnud isiklikele emotsioonidele ruumi.
Kui ma oma kahtlusi väljendasin, tuletasid mu kolleegid mulle meelde, et see kõik toimub inimkonna hüvanguks; need loomad ohverdatakse selleks, et inimesed saaksid elada. Nende jutus oli kahtlemata oma iva. Moodsad medikamendid aitavad meid kõiki ja peaaegu kõiki neid ravimeid on kõigepealt katsetatud loomade peal. Järele proovimata, potentsiaalselt toksiliste kemikaalide katsetamine inimeste peal oleks olnud vastutustundetu ja ebaseaduslik. Selle mõttekäigu kohaselt on inimestel õigused, katseloomadel puuduvad need aga peaaegu täiesti. Enamik inimestest toetab vaikimisi seda süsteemi, sest moodne meditsiin töötab meie hüvanguks.
Vahepeal lugesin Sigmund Freudi ja Karl Marxi, kes kinnitasid mu ateistlikke vaateid, ja kui ma Cambridge’i õppima läksin, astusin Cambridge’i Humanistliku Assotsiatsiooni liikmeks. Ma külastasin mõnda nende koosolekut, ent mu huvi hakkas kiiresti raugema ja uudishimu juhtis mu mujale. Mulle eredalt meelde jäänud üritusel esines meile bioloog ja sekulaarse humanistliku liikumise juhtfiguur Sir Julian Huxley. Ta väitis, et inimesed peavad oma evolutsiooni enda kätte võtma ja eugeenika abil inimsugu parandama – ta pooldas nimelt valikulist paaritamist.
Huxley maalis meile pildi geneetiliselt täiustatud lastest, kes sigitatakse kunstliku seemendamise abil doonorite spermast. Ta luges üles tunnused, mis taolistel spermadoonoritel peaksid inimkonna uuele tasemele aitamiseks olema: need mehed peaksid tulema pika traditsiooniga õpetlaste sugupuust, neil peaksid endal olema ette näidata olulised teadussaavutused ja nad peaksid olema avalikus elus jõudnud silmapaistvale positsioonile. Tuli välja, et ideaalseks spermadoonoriks oli Sir Julian ise. Hiljem sain ma teada, et ta käiski oma sõnade järgi.
Minult kui ateistilt ja lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik.
Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis üha väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile.
Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe1 kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist.
Idee, et teadus võib olla teistsugune, täitis mu lootusega. Ma tahtsin saada teadlaseks. Kuid ma ei tahtnud kohe täiesti teadus- uuringutele pühenduda, nagu mu õpetajad minust eeldasid. Tahtsin võtta pisut aega, et vaadata suuremat pilti. Õnneks sain ma Harvardi ülikooli Frank Knoxi stipendiumi ja pärast Cambridge’i lõpetamist veetsin aasta (1963–1964) Harvardis filosoofiat ja teaduse ajalugu õppides.
Thomas Kuhni