selliseid sõpru tõsiselt võtma.“35
Oma kolmanda elukümnendi keskel elas de Botton läbi „usupuuduse kriisi“, nagu ta seda ise nimetab. Kuigi ta jäi pühendunud ateistiks, mõjus talle vabastavalt mõte, et religioonist on võimalik osa saada ilma mingeid religioosseid uskumusi omaks võtmata. Ta jõudis järeldusele, et tema jätkuv vastumeelsus religioossete ideede suhtes „ei saanud olla õigustuseks loobuda muusikast, sakraalehitistest, palvetest, rituaalidest, festivalidest, pühapaikadest, palverännakutest, ühistest söömaaegadest ja pühakirjadest“:
Ilmalik ühiskond on ebaõiglaselt ilma jäetud tervest reast praktikatest ja teemadest, millega ateistid üldjuhul leppida ei suuda … Sõna „moraal“ on hakanud meid hirmutama. Me läheme turri mõtte peale, et me peaksime kellegi jutlust kuulama. Me põgeneme idee eest, et kunst peaks hinge ülendama või et sel peaks olema oma eetiline missioon. Me ei käi palverännakutel. Me ei oska ehitada templeid. Meil puuduvad viisid, et väljendada oma tänulikkust. Iseteadlikud inimesed peavad eneseabiõpikuid absurdseteks. Me väldime vaimseid harjutusi. Võõrad inimesed laulavad väga harva koos.36
De Botton ütleb, et „varastades“ need praktikad religioonilt, tahab ta ateistide elu rikkalikumaks muuta. Ta pöördub religiooni poole, et leida ideid, kuidas luua kogukondade ühistunnet, muuta suhted kestvamaks, saada jagu kadedus- ja väärtusetustundest ning leida rohkem kunstist, arhitektuurist ja muusikast.
Teine ateist, Sam Harris, keda tuntakse tema religioonivastase poleemika poolest, on samal ajal järjekindel mediteerija. Ta veetis kaks aastat Indias gurude jalge ees ja teda pühendati Tiibeti dzogtšeni meditatsiooni traditsiooni. Oma raamatus Waking Up: Searching for Spirituality Without Religion kirjutab ta:
Spirituaalsus on endiselt suur auk sekularismis, humanismis, ratsionalismis, ateismis ja kõikides teistes kaitserajatistes, mille mõistlikud mehed ja naised püstitavad mõistusevastase usu vastu. Inimesed nii ühel kui teisel pool neid rajatisi usuvad, et nägemuslikel kogemustel puudub teaduslikus kontekstis koht.– kui selleks pole just vaimuhaigla koridorid. Seni, kuni me ei suuda rääkida spirituaalsusest mõistuspärastes kategooriates – tunnistades seejuures transtsendentsi võimalikkust.–, jääb meie maailm dogmatismi lükata ja tõmmata.37
Praegu pakub Harris internetis oma meditatsioonikursusi.38
Viimasel ajal laieneb kiiresti ka uus ateistlik kirik – Pühapäevakogudus (Sunday Assembly), mille asutasid 2013. aastal Londonis kaks koomikut: Sanderson Jones ja Pippa Evans. Selle teenistustel lauldakse, luuakse ühtekuuluvustunnet ja räägitakse innustavaid lugusid. Liikumise moto on: „Ela paremini, aita sagedamini, imesta rohkem!“ Jones iseloomustab ennast „humanistliku müstikuna“ ja loodab, et erinevalt varasematest humanistlikest rühmitustest suudab Pühapäevakogudus luua humanismi ekstaatilise või karismaatilise allharu.39
Mitmed vana kooli ateistid olid valmis tunnistama, et teaduslikult ilmutatud universum tekitas neis aukartust ja harrast imestust. Kuid see on ka ainus järeleandmine spirituaalsele subjektiivsusele. Ateistide ja sekulaarsete humanistide uus põlvkond uurib religiooni traditsioonilist territooriumi ja püüab sealt osa vaimsetest praktikatest oma ilmalikku elustiili üle võtta. Samal ajal uurivad teadlased vaimsete praktikate mõju rohkem kui kunagi varem.
VAIMSETE PRAKTIKATE TEADUSLIKUD UURINGUD
20. sajandi lõpus jätkasid teadlased uuringuid, millega oli väiksemal määral algust tehtud 1970. aastatel. Nende huviobjektiks olid väga mitmed vaimsed praktikad, nagu näiteks mediteerimine, ühislaulmine ja tänulikkuse väljendamise rituaalid (see loetelu ei ole kindlasti ammendav). 2001. aastal andis Handbook of Religion and Health’is avaldatud põhjalik artikkel ülevaate rohkem kui 1200-st sellisest uuringust.40 Sel sajandil on taoliste uuringute arvukus oluliselt kasvanud ning eelnimetatud Handbook’i 2012. aastal avaldatud uues väljaandes käsitletakse rohkem kui 2100 algupärast, kvantitatiivset, andmetel baseeruvat uurimistööd, mis on ilmunud pärast 2000. aastat. Tulemused näitavad laias laastus seda, et religioossed ja vaimsed praktikad avaldavad mõju, mis väljendub paremas füüsilises ja vaimses tervises, väiksemas vastuvõtlikkuses depressioonile ja pikenevas elueas.41
Teaduse ja religiooni iganenud vastandamine on vale kaksikjaotus. Eelarvamustevabad teadusuuringud laiendavad meie arusaama vaimsetest ja religioossetest praktikatest.
Selles raamatus käsitlen ma seitset sellist praktikat ja kirjutan nende mõju uurivatest teadustöödest. Ma ei võtnud siia kõikvõimalikke vaimseid praktikaid, vaid üksnes väikese valiku nendest. Järgmises raamatus42 kavatsen ma uurida neist veel mõnda.
Kõnealused praktikad on ühildatavad nii sekulaarse kui religioosse elulaadiga.
Kõik need praktikad rajanevad kogemusel, mitte usul. Nagu ma järgnevalt näitan, mõjutavad aga uskumused nende praktikate tõlgendust. Nii näiteks on inimesed paljude sajandite vältel mediteerinud hinduistlikus, budistlikus, judaistlikus, kristlikus, muhameedlikus, sikhistlikus ja teistes religioossetes traditsioonides. Nad on teinud seda uskudes, et nende praktika ühendab neid inimestest kõrgemale ulatuva teadvusega.
Materialistid eitavad põhimõtteliselt võimalust, et inimesest väljapoole jääv teadvus on olemas. Nad arvavad, et nende mediteerimisega seotud kogemused kujutavad endast vaid muutusi ajus, mis on kindlalt suletud nende pealuusse. Ent sõltumatult sellest, mida keegi usub, saavad inimesed meditatsioonist sageli abi ja see parandab nende elu.
Need seitse praktikat, millest ma selles raamatus räägin, on omased kõikidele religioonidele. Palverännakud kuuluvad kõikidesse traditsioonidesse – hindud rändavad oma jumalatele ja jumalannadele pühendatud templitesse, looduslikesse pühapaikadesse nagu Kailase mägi või Gangese jõgi. Moslemid teevad palverännaku Mekasse. Juudid, kristlased ja moslemid lähevad Jeruusalemma. Lääne-Euroopas kõnnivad kristlased Santiago de Compostelasse, Rooma, Canterbury ja Chartres’i, Iiri katoliiklased lähevad iirlaste pühale mäele Croagh Patrickule ja Lough Dergile, nende pühale järvele.
Kõikides religioonides püütakse astuda ühendusse inimesest väljapoole jääva maailmaga ning kõik nad üritavad luua vaimselt tähendusrikka suhte taimedega. Rituaalid on spirituaalsuse väljendusvahendid ning neid võib leida kõikidest religioonidest ja sekulaarsetest ühiskondadest. Loitsud ja laulud kuuluvad kõikidesse vaimsetesse traditsioonidesse.
Iga peatüki lõpus pakun ma välja kaks viisi, kuidas te võite ise nendest praktikatest vahetult osa saada.
1.
MEDITEERIMINE JA VAIMU OLEMUS
Kõikidest selles raamatus käsitletud vaimsetest praktikatest on mediteerimine kõige sissepoole suunatum. Mediteerivad inimesed astuvad oma argiaskeldustest välja ja istuvad tavaliselt suletud silmadega.
Selles peatükis räägin ma kõigepealt sellest, mida mediteerimine endast kujutab. Seejärel räägin ma lühidalt mediteerimise ajaloost ning uuringutest, mis on tehtud selle mõjust füüsilisele ja vaimsele tervisele, ning näitan, kuidas mediteerimine mõjutab selles osalevate inimeste füsioloogiat ja ajutegevust. Lõpuks vaatlen ma mediteerimiskogemust üksikasjalikumalt ja teen sellest mõned järeldused, mis puudutavad meie arusaamist nii inimeste teadvusest kui ka meist kõrgematest teadvuse vormidest.
Kõrvaltvaatajale paistaks vaikselt suletud silmadega istuv inimene vististi pigem palvetaja kui mediteerijana ja tegelikult ongi üks eriline palveliik – kontemplatiivne palve – oma olemuselt meditatiivne tehnika. Seesmine kogemus on sootuks teistsugune. Enamikus palveliikides suunatakse vaim endast väljapoole, sest tavaliselt palvetatakse teiste inimeste eest ja palutakse midagi. Sellised palved on millestki. Nad väljendavad soove. Mediteerimine toimub kavatsuste ja soovideta, selle sisuks on mõtetest lahtilaskmine.
Ma ise nii mediteerin kui ka palvetan ja minu arvates sarnaneb üks neist sisse- ja teine väljahingamisega. Mediteerimine on nagu sissehingamine, kus vaim suunatakse sissepoole; ja palve nagu väljahingamine, kus vaim suunatakse väljapoole. Mediteerimine seisneb oma