tunnetele. Cromie oli Inglismaal küll abielus, aga sõlmis üha uusi armusuhteid. Tema juhtimisel valitses siin kõikjal armastus.
Armastus ja sõprus.
Sõbramehelikkus, mis ühendas kolme kaptenit, sarnanes saatkonna kolme noore naise lähedusele. Mehed kutsusid neid kolmeks M-iks: Mura, Meriel ja Miriam. Noormeeste silmis olid nad iludused ning mehed analüüsisid meeleldi kolme M-i kehaehitust.
Ometi ei olnud ükski neist meestele armukeseks. Naiste armusuhted olid mujal.
Suursaadiku tütar Meriel, suurt kasvu ja elegantne blondiin, oli võimatus kiresuhtes tsaari lähisugulasega, kellega abiellumist keelasid keisririigi valitsejate kohta kehtivad seadused.
Miriam oli Californiast pärit ameeriklanna. Kaheksa aasta vanusena oli tüdruku lapsendanud ema teine abikaasa Peterburi krahv Artsimovitš, kes oli tol ajal olnud San Franciscos konsul, ning nüüd oli noor naine saamas krahvi pärijaks. Petrogradi üks ihaldusväärsemaid pruute. Ka tema oli suurt kasvu, kaunis kui karüatiid ning meeldis inimestele oma loomuliku oleku poolest. Ta ei olnud küll sama intellektuaalne nagu Meriel, aga lõi elus rohkem läbi, oli väga terava pilguga ja oli äsja kihlunud Londonis kasvanud kasakaga. See mees oli tema elu suurim armastus. Juba ammu oli neiu talle andnud seda, mida ükski hästi kasvatatud tüdruk ei tohi anda, ja Miriam ei varjanudki seda.
Mura jäi omalt poolt truuks Johnile. Meest, kes on rindel, ei peteta. Mura puhul ei välistanud truudus samas armusugemetega sõprust. Sooja südame ja tavapärase lahkusega ümbritses ta kõiki kolme meest nii suure heatahtlikkusega, et jõudis neist igaühega väga erilise lähedustundeni. Mura flirtis Cunardiga, kutsudes teda Ediks. Garstiniga, kutsudes teda Garstinoks. Cromiega, kutsudes teda Crow’ks. Ta oli meestest küll noorem, aga pühendus neile peaaegu emalikult, austas nende eelistusi, hankis ühele või teisele tolle lemmikviskit. Cunardile meeldis Glenfiddich, mida sõjaaegses Petrogradis ei olnud üldse saada, aga mille Mura talle tõi. Raamatumüüjatelt sai Mura Puškini esmaväljaande, mis tegi suurt heameelt Garstinile. Mura leidis tuhat valet, mille saladust teadis ainult tema ise, et Cromie saaks lipsata oma armukeste juurde, ja riskis kindralmajor Knoxi meelepahaga.
Nii lahkus kui ka neile osutatud tähelepanu tegi Mura nende südamele kalliks. Mura oli ime, ühtviisi haruldane ja … hädavajalik.
Kuus noort püüdsid üheskoos elu nautida ning näppasid rõõme, kust iganes neid leidsid. Nad kõik teadsid, et surm võib nad hommepäev jalust niita.
Kahe aastaga oli Venemaa kaotanud pea kaheksa miljonit meest.
Nüüd oli ohus juba Petrograd. Sakslased tungisid iga päev üha edasi. 1915. aasta augustis langes Varssavi, siis Lemberg, siis Brest-Litovsk – kõik need sündmused külvasid paanikat. Põgenikud tormasid rongitäite kaupa pealinna. Rahvahulgad, keda piinasid tõved, nälg ja täid, tulid Meriel Buchanani ja tema ema abistava hoole alla. Tohututes laagrites, mis püstitati vaksalite lähedusse, tegi laastamistööd tüüfus.
Rahva meeleolu oli nii halb, et tsaar pidas õigeks võtta armee juhtimine üle. See oli poliitiline viga. Nüüd vastutas ta isiklikult kõigi katastroofide ja rahutuste eest.
Toidupuudus. Lõppenud söevarud. Naised, kes püüdsid pisutki leiba osta, pidid seisma lõputu pikkades sabades. Mõni ootas külma ilmaga poeukse taga juba kell neli hommikul. Viimaks nägid nad ukse raudvõrel kahte sõna: „Leiba pole.”
Sõjaeelne vihatorm puhkes taas. Kibedama ja vägivaldsemana.
Üha uued pamfletid hoolimatusest, mida näitas üles tsaarinna, kelle tsaar oli rindele suundumise ajaks asevalitsejaks nimetanud. Ei räägitudki enam muust kui tsaarinna orgiatest ta armukese munk Rasputiniga.
Kuulujutud hoogustusid iga päevaga. Kuulujutud, milles oli niihästi tõtt kui ka valet. Tõsi oli see, et sõjaministeerium oli ebapädev ja ihne – varustuse, laskemoona ja tehnika varude puudumist rindel sai selgitada ametnike korruptsiooniga. Kas mitte ei räägitud, et Karpaatides sõditakse paljajalu?
Räägiti, et Saksamaa aitab Vene armees kaasa sabotaažile, puudusele, haigustele, näljale ja maksab tsaari lähikondsetele, et nood müüksid Vene keisririigi Saksamaale.
Valitses maailmalõpu meeleolu.
Jäid veel viin, kabareed ja mustlaslaulud, et unustada surma lähedust.
Jäid veel ka väljasõidud Jänedale.
„Ma näen sinist järve, mille pind peegeldab pilvitut taevast, taevast, mis näib olevat lõputult kaugel,” pomises Garstin.
„Ma näen järve ümber tohutu suuri mustavaid männi- ja kasemetsi,” jätkas Meriel.
Noored pikutasid kõik kuuekesi sillal, ujumisriided seljas, käed kukla taga, ning kuivasid päikesepaistel. Silmad poolsuletud, ei tahtnud nad maailma ilust grammigi kaotsi lasta, vaid püüdsid seda jäädvustada, meelde jätta.
„Ärge uhkeldage oma naudinguga,” ironiseeris Cunard.
„Shut up, Ed … Ma näen kurge, kes seisab liikumatult korstna otsas,” jätkas Garstin.
„Ma näen selle kure all väikest puumaja, millel on veranda ja neli tiiba nagu taevatähel,” võttis jutujärje üle Miriam Artsimovitš.
„Te näete datšat, mis kuulub mu ämmale, kes ootab meid piknikku pidama,” lausus Mura pragmaatiliselt.
Murale meeldisid sõprade nägemused hirmsasti, aga külaliste heaolu eest hoolitseva perenaisena hoidus ta nendega liiga agaralt kaasa minemast.
Samas õhutas ta neid tagant.
Ja kuigi noorte hääletoon oli alati kombekas – räägiti kas vene või prantsuse keeles, tugevama ja õrnema sugupoole esindajad teietasid üksteist –, innustas Mura neid liialdustele, käitumises ja sõnades täielikule fantaseerimisele. Ta ise suitsetas, jõi ja lubas endal igal moel joovastuda.
Ta tajus neil päikeseküllastel tundidel teistest rohkemgi seda, et loojanguaeg läheneb. Teda saatis tunne allakäigust, pilt ebamäärasest ja vormitust saatuslikkusest, mis oli tema arvates ilmselge. Seetõttu oli ta teadlikult otsustanud teha igast sekundist naudinguhetke. „Ma pean meelde jätma, kuidas lõhnavad männid mu selja taga.” Soov teha kindlaks kõige pisemgi tunne, kogeda selles füüsilist rõõmu oli osa Mura ellujäämisinstinktist.
Cunard lebas, silmad suletud, ning jätkas maastiku kirjeldamist: „Ma näen luteri kirikut kõrge valge kellatorni ja taevani küündiva tornikiivriga.”
„Ärge rääkige niisama,” tõreles Meriel. „Kõrge valge kellatorn on võimatu! Siin lähedal pole ainsatki küla.”
„Mul ükskõik, mina näen seda!”
„Lõppude lõpuks tähendabki Jäneda kahe jalaga maa peale naasmist,” võttis Cromie eelmise mõtte kokku. „Ja kes oleks võinud arvata, et see maapind ei ole sugugi hull?”
„See on liiga leebelt öeldud … Iga hetk, mille me veedame mujal kui siin,” pomises Garstin, „on hullumeelne raiskamine.”
Miriam Artsimovitš nõustus: „Kummaline on see tõepoolest, et me saame tunda sellist hetke nagu praegu … aga veedame terve elu, püüeldes hoopis millegi muu poole!”
Noored olid tulnud läbi metsasalu ning ujunud Kalijärves, mis jäi härrastemajast vähem kui kilomeetri kaugusele. Põlengu järel olid Johni vanemad end sisse seadnud just seal, vanas jahimajas. Pärast abikaasa surma oli proua Benckendorff, Johni ema, jäänudki sinna elama ning jätnud mõisahoone oma poegadele. Lähedus, mis sidus ta miniat Inglise ohvitseridega, samal ajal kui John ja ta kolm venda rindel võitlesid, ei šokeerinud teda. Kaugel sellest, nende rõõm ei tekitanud vanaprouas kannatust, ta ei pannud Murale pahaks, et too jagab noormeestega Jäneda mõnusid, vaid ta nautis noorte sealviibimist. Kuuldes neid lobisemas, jäi talle mulje, et elu läheb edasi. Läheb edasi samamoodi nagu enne sõda.
Johni ema oli leebema ja vaistlikult soojema käitumisega kui Mummy. Noorte naer, Mura pisut kähedam naeruhääl, kõik need hääled meenutasid talle lapsi, kellele on kiigel hoogu antud. „Näete, kuidas meid tahetakse kinni püüda?” näisid nad ütlevat. „Las