see, mis toimub, on kohutav. Aga meiesugused inimesed oleksid juba ammu pidanud mõistma, et selline ebaõiglus on vastuvõetamatu … Meiesugused inimesed oleksid pidanud aru saama, et nii ei saa ega tohi jätkata.”
„See kõik juhtus nii äkki! Ja ma ei suuda sellega harjuda. Tsaar on mõne tunniga troonist loobunud. Esmaspäeva ja tänase öö vahel ei olnud kolme päevagi!”
„Aga rahvas on olnud näljas kolm sajandit,” võttis Mura jutu kainelt kokku.
Sarnast vestlust oli ta Jänedal Cromie, Cunardi ja Garstiniga sada korda pidanud. Aga teisel toonil. Noormehed mõtlesid samamoodi. Kui pole võrdsust, kui pole vabadust, ei saa olla pääsemist.
Isegi Merieli ja Miriami silmis kehastasid esimesed revolutsioonipäevad just seda unistust … Lootust paremale maailmale.
Isegi Sir George Buchanan, keda ei saanud kahtlustada sotsialistlike meeleolude toetamises, leidis, et riigikord peab tingimata muutuma. Et selleks on ilmselge vajadus. Samas vältis ta hoolikalt sellise arvamuse välja ütlemist. Ta hoidus ka igasugusest ametlikust toetusest äsja moodustatud valitsusele. Ta pidas valitsusjuhist tulihingelist advokaati Kerenskit oportunistiks. Vaevu oli too lasknud tsaari vahi alla võtta, kui seadis end ise sisse Talvepalees. „Lase jalga, ma tulen nüüd ise siia!” urises kindralmajor Knox.
Suursaadik kordas aga kindlameelselt, et too Kerenski vähemasti näib olevat intelligentne. Küllap ta reformib armeed, jätkab võitlust sakslaste vastu ja annab Venemaale mingisugusegi võimaluse võita … Kerenski oli tema silmis igatahes vähem halb valik kui isand Lenin ja tema käsilased, kes olid just Šveitsist saabunud. Nad olid Saksa keisri loal ja tõenäoliselt ka tema kulul sõitnud kinnipitseeritud vagunis läbi terve Saksamaa. Need tegelased näisid olevat äärmuslased, demagoogid. Nad nõudsid, et sõda kohe lõpetataks, kutsusid sõdureid üles vaenlasega vennastuma ning propageerisid rahu, maksku mis maksab – nemad, bolševikud, olid tõepoolest ohtlikud.
Igal ööl sõitis akende alt mööda soomusautosid, mille kolin äratas Mura, Micky ja lapsed üles.
Nursery’s keelas Micky liikumise. Aga Mura lipsas magamistoas särgiväel ja paljajalu kardina taha ning vaatas spektaaklit, mis oli Špalernaja tänava elanikele vägagi tuttavaks saanud. Suurt kasvu vormikandja sülgas kuulipildujaga tuld ja leeke. Auto sõitis aeglaselt ning näis, et tulistaja tapab juhuslikke inimesi. Kelle teenistuses ta oli? Tallipoisid ja kutsarid väitsid, et mees, kes ennast sõidukis varjab, on tsaari ohvitser, kes on võtnud nõuks proletaarlasi hukata … Võimalikult palju proletaarlasi. Uksehoidjad, kojamehed ja kõrgemad teenijad väitsid vastupidist, et juhiks on Lenin isiklikult, kes tahab Petrogradi elanike südames hirmu külvata.
Piima oli vähe, suhkrut ei olnud, liha ei olnud, isegi mitte rikastele. Ei ühtki juurvilja. Lapsed kõhnusid.
1917. aasta suve alguseks nägid kõik kehvad välja, Micky meeleolu varjutas endiselt lein poja pärast, Mummy tervise oli laostanud sõprade surm ja hirm tuleviku ees – see kõik õhutas tervet perekonda Jänedale suunduma.
Nagu enamik suurmaaomanikke, nii valmistus ka Mura viljakoristuse ajaks oma mõisasse minema. Kuna John ja ta vennad olid ära, tuli korraldada rahaasju ning juhtida mõisa toimetusi. Nõnda jäi Petrograd igal aastal aristokraatidest tühjaks, kuna suurem osa neist sõitis oma maavaldustesse. See rituaal oli kordunud ajast aega.
Keegi ei osanud arvata, et sedapuhku suvitatakse maal viimast korda.
Eestimaal valitses suur segadus.
Kommunistidest agitaatorid olid Revali sadamas suutnud õõnestada mereväelaste sakslastevastast võitlusiha, mis oli asendunud vihaga rikaste vastu. Bolševike lubadused – „Rahu, leiba, vabadust!” – leidsid vastukaja isegi Inglise mereväelaste ridades. Cromiel oli suuri raskusi autoriteedi säilitamisega oma meeste üle. Oli olemas tegelik oht, et laevastik võib ilma lahinguta vaenlase poole üle minna. Ja sel juhul pidanuks kapten Cromie ise oma laevad põhja laskma.
Kaugel näis olevat aeg – vaevu kolm kuud tagasi –, mil ta oli oma armukesega Jäneda mõisa salongis tangot tantsinud. Krahvinna Schilling oli pidanud põgenema ja Stockholmis varjupaika otsima koos abikaasaga, kes oli endine tsaari ohvitser.
Cromie silmis oli Jäneda aga puutumatu pelgupaik, rahusadam, kuhu ta soovis uuesti naasta.
Kuidas võinuks ta aimata, et just samal ajal on Mura koos ema, Micky ja lastega Jäneda mõisa küünis peidus? Et nad varjavad end heinapallide taga, käsi Tanja ja Pauli suul, ning kuulavad õudusega, kuidas talupojad majapidamist rüüstavad. Et talumehed varastavad hobuseid ja lehmi. Lõikavad lammastel kõri läbi. Lõiguvad elusaid sigu, et neilt pekki võtta … Et Mura ühes teistega kuuleb, kuidas talumehed mõisateenijaid solvangutega üle külvavad ja ähvardavad neid sama saatusega, mis oli tabanud sigu.
Hirm. Mura oli paigale tardunud ning sai teada, mis on surmahirm. Kohe leitakse nad üles, kohe nad tapetakse, siin ja praegu! Tapetakse Mura ja kõik tema lähedased.
Esimest korda tundis ta kabuhirmu.
Õnnekombel piirdusid talupojad mõisast väiksemate asjade varastamisega. Ei murdnud maha ei küüni ega härrastemaja ust.
Seekord mitte.
Võimetus kaitsta kolme last, kes end tema vastu surusid, mõjus Murale ometi vapustusena. Mummy lause „Küll sa näed, kui need julmurid lähevad Jänedat rüüstama!” tundus talle nüüd prohvetlik.
„Ma ei taha, et see sinuga juhtuks, aga küll sa näed …”
12. peatükk
OKTOOBRIREVOLUTSIOON
Kuna John ja ta vennad ei olnud neid kaitsmas, ei saanud nad enam hetkekski üksinda maale jääda.
Tagasi Petrogradi.
Mura võttis kaasa ka oma ämma koos tolle foksterjeritega, et nad tuleksid tema juurde elama.
1917. aasta 7. novembri õhtul – Vene kalendri järgi 25. oktoobril – oli ta Mummyga kontserdil. Selles ei olnud midagi imelikku ega ebaharilikku. Pealinna teatrid olid rahvast täis.
Elu pidi edasi minema.
Küll aga näis kaugel seljataga olevat see aeg, mil naised lõid end ooperisse minekuks üles. Keisri loožis askeldasid sõdurid. Parteris istusid töölised, mereväelased, üliõpilased ja prostituudid. Mummy ei suutnud end tagasi hoida, vaid muudkui sosistas Murale kõrva ja kaebles, kui nägi enda ees Kerenski ja tema ajutise valitsuse veidrikke.
Aga Mummy ei olnud veel midagi näinud.
Samal ajal, kui ta kuulas Šaljapinit kõmiseva bassihäälega „Boriss Godunovi” suurt aariat ette kandmas, nägid nõukogud vaeva, et Kerenski ja tema valitsuse veidrikud maamunalt minema pühkida.
Kui ema ja tütar hommikul ärkasid, kuulsid nad esiotsa üksnes vaikust. Enam ei kostnud esikust telefonihelinat. Toru tõstnud, sai Mura asjast aru. Liin oli tumm.
Kogu toimunu ulatus sai talle selgeks alles hiljem. Sest sedapuhku ei olnud võimalik kellegagi uudistest rääkida. Kõik jäid sisetunde ajel koju. Mura tegi nii nagu teisedki.
Öösel olid punakaartlased vallutanud postkontori ja telegraafi, haaranud enda kätte vaksalid ning võtnud ajalehed enda kontrolli alla. Bolševikud olid linnas võimu haaranud.
Vastu pidas veel vaid Talvepalee, kus oli ministrite peakorter, mida kaitsesid viimased ustavad inimesed: väga noored ja kogenematud ohvitserid ning naissõdurite pataljon, mille Kerenski oli äsja loonud. Ta ise oli põgenenud.
Keskpäeval kostis järjest mitu plahvatust. Palee oli ümber piiratud. Väljakul seisis paarkümmend automaatkuulipildujat. Morskaja tänava võlvkäigu all seisis kaks suurtükki, millest tulistati otse keisri residentsi seinte pihta, punasele krohvile jäid sügavad valged praod. Neeval pööras ristleja Aurora oma kahuritorni aegamisi palee akende poole.
Sissepiiratud olid