koos oma uue pruudi krahvinna Schillingiga, kes oli Benckendorffide naaber ja Eesti kõrgema seltskonna käilakuju. Tulnud olid ka Garstin koos oma suure koera Garryga, Cunard, Meriel ning kõik Revalis teeninud Inglise ohvitserid.
Eestimaa pealinnas oli Royal Navy baas. Ja Briti merevägi valmistus rünnakuks, valmistus põhja laskma Saksa laevu, mis tungisid Läänemerel üha edasi.
Lahing oli kohe algamas. Ja Jänedal oli aeg seiskunud rohkem kui kunagi varem. Kõik teadsid seda. Kõik püüdsid seda unustada.
Õhtusöögi järel mattis öö mõisahoone piimjasse pimedusse. Salongi tohutu suurest ärkliaknast võis kuuvalgel näha suuri lumekuhjasid kuuskede all helkimas. Noored seisid kamina ees, piip või sigaret käes. Kõige ohjeldamatum, võib-olla kõige joobnum oli sel õhtul too, kes jõi neist kõige vähem ega teinud tavaliselt ainsatki häält peale värsside deklameerimise. Garstino.
Otsekui tsirkuseetenduse juhatajana mängis ta tseremooniameistrit ning plaksutas käsi.
„Palun vaikust!”
Ta koer Garry võpatas. Teised pöörasid ringi.
„Mura … „Noh, sugulane!”10,” hüüdis Garstin, parafraseerides Nataša Rostova onu „Sõjast ja rahust”, ning lükkas Mura ruumi keskele.
Mura sai vihjest kohe aru. Temagi teadis Tolstoi teoseid peast. Ja Garstinist rohkemgi mõistis ta nii sõnu kui ka nende tähendust. Gars-tin oli ringi suuremaks teinud, et Murale ruumi jätta, ning hõiskas: „Mura, go!”
Mura elas talle antud rolli sisse, heitis pea tahapoole, tegi õlaringe, asetas käed puusadele ning alustas oma repertuaari kõige südantlõhestavamat mustlaslaulu.
Ta alustas aeglases rütmis, nagu soovides kuulajate südant murda. Siis astus ta ühe juurest teise juurde, vaatas igaühele otsa ning suunas oma kaebelaulu igaühele eraldi. Silmast silma.
Ta teadis suurepäraselt, kuivõrd ta kehastab kõigi nende inglaste jaoks vene mõistatust. Nende silmis oligi Mura just nimelt slaavi hing. Ja ta oli sellest teadlik. Ta teadis, et Garstin, Cromie ja Cunard mõtisklevad parasjagu – nagu Tolstoi tegelased Nataša Rostova ees, kes tantsis traditsioonilist rätitantsu –, kust küll, millises teises elus on proua Benckendorff õppinud selliseid puusanõkse ja selliseid armusõnu!
Kuidas teadis ta sõnu, mida laulis pisut käheda häälega, milles oli nii palju jõudu ja sensuaalsust?
Mura, euroopaliku hariduse saanud suurilmadaam, kes võnkus lume ja tormi taustal kuuvalguses, kuulus maailma, mis erines täienisti nende omast. Nad lasid end ära võluda. Nende hämmastus joovastas Murat.
Tol õhtul ei vallanud Murat ainult iha neile meeldida, ainult tavapärane soov mängida kindlat rolli ja võluda. Teda valdas tunne, mille eesmärk oli jagada ühist Venemaa armastust nendega, välismaalastega, kes soovisid tema isamaad kaitsta.
Kaebelaulu vaevu lõpetanud, muutis Mura järsult registrit. Ta keeras grammofoni üles ning palus Cunardil end emmata. Ta nägu oli tõsine, just nagu oleks mustlaslaulust jäänud miski temasse püsima. Temas ei olnud enam jälgegi laitmatust perenaisest, abielunaisest ega möödunud päevade heast kaaslasest.
Tal oli vaja, et ta keha vastas oleks teine keha … Ta vajas kallistust, tahtis, et teda võetaks, et teda haarataks kaasa. Miriamil oli Bobby. Krahvinna Schillingil Crow. Merielil oli armulugu Leuchtenbergi krahviga. Aga temal? Mitte midagi peale unistuse. Isegi mitte mälestusi.
Mura pidi endale ilma leebuseta tunnistama, et armastus Johni vastu ei olnud talle hinge tunginud. Et embustest Johniga ei olnud talle jäänud mitte midagi meelde. Kui mitte arvestada ebameeldivat mälestust suurest üksildusest.
Moraalselt tundis ta end ikka veel neitsina.
Sel õhtul tahtis Mura endale tõestada, et ta on endiselt elus.
Cunard märkas ta kirge ning pani oma jala Mura jalgade vahele. Põsk vastu põske, surus ta naist enese ligi, painutas teda enda vastas ning rõhutas tangosamme, kuni Mura oli päris maadligi. Teised paarid liitusid nendega. Merieli ja Miriami kogu tiirlesid nende ümber aegajalt valgusvihus, aeg-ajalt hämaruses ja märkamatult.
„Järgmisel õhtul, ööl vastu esmaspäeva, 12. märtsi 1917 – Vene kalendri järgi ööl vastu 27. veebruari – rebisime mina, Mura ja Miriam endid Jänedalt lahti,” kirjutab Meriel hiljem autobiograafias.
„Poisid olid ära sõitnud hommikul. Cromie ja tema ohvitserid olid naasnud baasi Revalis. Mitte keegi meist ei teadnud, millised sündmused parasjagu raputasid Petrogradi.
Benckendorffide vana teener seisis mõisatrepil ning jättis meiega vestibüüli kuldse valguse taustal hüvasti. Mura toatüdruk oli meid karusnahkadesse mässinud ning ronis meie taha. Kutsar tõmbas ohjasid … Hobuste kapjade alt paiskus värsket lund ning reejalased läksid hääletult liikvele. Vaikust katkestasid vaid kindlas rütmis helisevad aisakellad.
Kuu ei paistnud. Öö oli imeilus.
Viimaks märkasime väikese vaksali tulesid. Viimaks? Selles ei ole ma kuigi kindel … Võib-olla olnuks parem, kui see öine sõit ei viinuks meid kuhugi.
Ootasime vaksalisaalis, mida täitsid sõdurid ja pika habemega talupojad, kes kandsid haisevaid lambakasukaid.
Veduri vile, hõisked, suits, kära.
… Ja meie unenägu lõppes!
Revalist tulnud rong oli pilgeni täis mereväelasi. Nad magasid kõikjal, koridorides, kohvrivirnadel. Õnneks oli kohalik politseiülem meile kupee reserveerinud. Tõmbasime uksele riivi ette ning istusime kõik kolmekesi pokaali šampanjat jooma. Mura teenijatüdruk hoolitses meie eest, riietas meid lahti, sättis juukseid …
Kuidas saanuks me kujutleda, et naudime neid privileege viimast korda?
Saabusime Petrogradi esmaspäeva, 12. märtsi hommikul kell kaheksa. Ajaloos teatakse seda päeva 27. veebruarina. Raudteejaam näis olevat tühjem, pimedam, süngem kui tavaliselt. Pakikandjaid ei olnud näha.
Kui karmi pilguga paraadvormis kindralmajor Knox tuli perrooni lõpus nähtavale, käis meil värin südamest läbi. Oli võimatu kujutleda, et ta tuli kohale lihtsalt galantsusest. Taipasime kohe, et midagi on juhtunud.
Ta esimesed sõnad rahustasid mind, et mu vanematega pole midagi lahti. „Ma tulin siia,” selgitas ta ärritunud toonil, „sest linnas on rahutused. Kõik trammid ja voorimehed (hobusega veetavad reedest taksod) streigivad. Mitte ühelgi autol ei lubata sõita ilma lubatäheta”. Ma teadsin, et sisimas siunab ta meid: „Miks ma pean sellistel hetkedel mingite naistega tegelema?”
Kui suursaatkonna ülemteener William oli meie kohvrid viimaks kokku korjanud, võttis Knox nõuks meile sündmustest rääkida. Mitu tehast olid uksed sulgenud ning jätnud töölised leivata. Näljasena rüüstasid nad ladusid, kus hoiti linna varusid. Valitsus oli kasakad välja kutsunud, et rahvahulgad laiali ajada. Nood ei olnud peale tunginud, vaid läinud rahva poole üle.
Ei Miriam ega mina ei saanud aru olukorra tõsidusest.
Üksnes Mura kahvatas. „Te tahate öelda, et revolutsioon on käes?” küsis ta murest murtud häälega. Knox ei võtnud vaevaks talle vastata.
Tänavate vaikelu oli tol hommikul muljetavaldav. Ma ei ole seda kunagi unustanud. Sõitsime tuttavatel laiadel teedel, möödusime samadest paleedest, samadest kullatud kirikukuplitest … Aga linn ei olnud enam ikkagi seesama! Igal pool oli vaikus. Igal pool oli tühjus. Ei olnud ummikuid, ei olnud puupüsti täis tramme, ei olnud voorimehi, ei olnud hoburakendeid. Ei olnud näha ainsatki politseinikku.
Alles Dvortsovaja kaldapealsele pöörates märkasin väga tuttavat sõdurit, kes pidas ristmikul valvet. Olin teda alati näinud naeratamas, kui ta nägi meid möödumas. Tol hommikul oli ta nägu aga tuhakarva hall. Kui ta tõstis käe kõrva äärde, et meile au anda, teadsin sama kindlalt, nagu oleks keegi mulle need sõnad kõrva sosistanud, et see mees ei näe tänast