sel moel, end ründajate eest kaitstes, surma tõrjumiseks tappes, tappes selleks, et ei tapetaks mind. Aga ma olin ainult üks kord varem kuulnud häält, mis anus armu. Tollal ma ei teadnud, mida teha. Nüüd, kui ma kössitava mehe kohal kõrgusin, imbus minusse samasugust segadust, mis naelutas mu paigale. Mida pidin ma edasi tegema?
„Nemesis.”
Korraga seisis matriarh mu ees, ainult jõuväli meie vahel. „Kas ta saab minust aru, kui ma räägin?” küsis ta kasvanduseülemalt.
„Neis on piisavalt inimest, et keel külge jääks,” vastas kasvanduseülem, „aga ta ei õpi reageerima enne, kui masinad on natukene tema aju kallal nokitsenud.”
Matriarh noogutas ja pöördus minu poole. „Sa avaldasid mulle muljet, Nemesis. Ma küsin nüüd sinult: kas sa soovid siit lahkuda? Kas sa soovid, et sul oleks omaenda kallis asi, mida armastada ja kaitsta, ning kodu, mille mugavusi sa uneski näha ei oska?”
Armastus? Mugavused? Need olid veidrad sõnad. Ma ei teadnud nende tähendust, aga naise hääletoon oli meelitav, täis lubadusi. See siugles mu peas nagu meloodia, summutas kohkunud mehe halina. Ma ei suutnud pilku matriarhi terastelt silmadelt pöörata.
„Kui sa soovid olla midagi enamat kui loom selles lehkavas aedikus,” ütles ta, „siis tõesta, et oled väärt teenima Impyreanide peret. Näita, et oskad kuuletuda, kui see on tähtis. Tapa see mees.”
Armastus. Mugavus. Ma ei teadnud, mis need on, aga ma tahtsin neid. Ma saan need. Ületasin meid lahutava vahemaa ja murdsin mehe kaela. Kui kolmas laip mu jalge ette põrandale langes, matriarh naeratas.
Hiljem tõid talitajad mu laboratooriumi, kus ootas üks väike tüdruk. Tema ohutuse tagamiseks olin ma kammitsates, käed-jalad jämedates raudades, mille välisserva ümbritses hõõguv elektrisõõr. Vahtisin lakkamatult seda pentsikut väikest olendit, pisikest ja värisevat, tumedate juuste, tumeda naha ja ninaga, mis polnud kordagi murdunud.
Ma teadsin, mis olend see on. See oli päris tüdruk.
Ma teadsin, sest olin varem ühe tapnud.
Tüdruk astus mulle sammukese liiga lähedale ja ma urisesin tema peale. Ta võpatas eemale.
„Ta vihkab mind,” ütles ta, alahuul värisemas.
„Nemesis ei vihka sind,” rahustas arst teda mu kammitsaid uuesti üle vaadates. „Selles arengujärgus käituvadki põrgulised nii. Nad näevad meie moodi välja, aga nad pole päriselt inimesed nagu sina ja mina. Nad on kiskjad. Kaastunne ja headus on neile võõrad. Nad lihtsalt pole selleks suutelised. Ja sellepärast tulebki neid tsiviliseerida, kui nad on piisavalt vanad. Tule lähemale, Sidonia.”
Mees tõmbas sõrme konksu. Sidonia järgnes talle lähedal asuva arvutiekraani juurde. „Näed seda?” küsis arst.
Ka mina nägin kujutist, aga see ei pakkunud mulle huvi. Olin küllalt palju kolpasid purustanud, et inimaju ära tunda.
„Seda nimetatakse frontaalkorteksiks.” Mees vaikis hetke, ja kui ta korraks vilksti tüdruku poole vaatas, peegeldus ta silmis hirmusähvatus. „Ma pole seda ise muidugi veel uurinud, aga minu töös õpitakse asju lihtsalt masinaid jälgides.”
Sidonia kulm tõmbus kipra, nagu oleksid mehe sõnad ta segadusse ajanud.
Pabinasse sattunud, jätkas mees tõtakal toonil: „Niipalju kui mina aru saan, teevad need masinad selle osa tema ajust suuremaks. Palju suuremaks. Need teevad Nemesise arukamaks. Ta õpib sinuga rääkima ja arutlema. Masinad alustavad ka sideme loomise protsessi.”
„Ja siis hakkan ma talle meeldima?”
„Tänasest saab temast sinu parim sõber.”
„Ja ta ei ole enam nii vihane?” Sidonia hääl kõlas vaikselt.
„Noh, põrgulised on lihtsalt agressiivseks loodud. Aga Nemesis ei suuna seda sinu vastu. Sina oled kogu universumis ainus inimene, keda ta eales armastab. Kui keegi püüab sulle haiget teha – noh, parem vaadaku ette.”
Sidonia naeratas pelglikult.
„Nüüd aga, kullake, oleks vaja, et sa seisaksid sinna, kus ta sind näeb. Omavahelise sideme loomisel on äärmiselt oluline, et te teineteisele silma vaataksite.”
Arst seadis Sidonia minu ette, hoolega mu haardeulatusest kaugemale. Mees vältis mu hammustavat suud ja kinnitas mu pea külge stimuleerivad klemmid. Hetke pärast hakkasid need surisema ja kumisema.
Tundsin ajus pakitsust ja tähed sähvisid mu silme ees.
Mu vihkamine, tung purustada, käristada ja hävitada – see hakkas raugema. Hakkas tuhmuma.
Veel üks voolusärtsatus, siis teine.
Ma vahtisin seda väikest tüdrukut enda ees ja miski liigatas mu sees, tundmus, millesarnast ma polnud kunagi varem kogenud.
Nüüd kajas mu kolba sees lakkamatu möire, mis muutis mind, tegi mind teistsuguseks.
Ma tahtsin seda tüdrukut aidata. Ma tahtsin teda kaitsta.
Möire jätkus üha ning vaibus siis, nagu poleks universumis olnud midagi peale tema.
Nende mitme tunni vältel, kui mu aju ümber kohandati, tegi arst katseid. Ta laskis Sidonial mulle lähemale ja siis veel lähemale astuda. Ta jälgis mind, sellal kui mina jälgisin Sidoniat.
Lõpuks oli aeg käes.
Arst eemaldus meist ja jättis Sidonia üksinda mu ette. Tüdruk tõusis üle kogu kere värisedes jalule. Arst sihtis mind ettevaatuse mõttes elektripüssist, kui mu kammitsad lahti klõpsas.
Ajasin end sirgu ja vabastasin end köidikutest. Väike tüdruk hingas sügavalt sisse ja ta rangluud tungisid kõhetu kaela all teravalt esile. Ta kael oleks nii kergesti murdunud. Ma teadsin seda. Ja ometi, kuigi oleksin võinud talle viga teha, kuigi mind lasti tema juuresolekul lahti nagu kõigi teiste puhul, kelle olin tapnud, kohkusin ma tagasi pelgalt mõttegi ees seda õrna olendit vigastada.
Astusin lähemale, et saaksin tervenisti vaadelda seda tüdrukut, seda lõpmata väärtuslikku olendit, kelle ellujäämine tähendas mulle nüüd rohkem kui mu enda oma. Kui väike ta oli! Imestasin tunde üle, mis mind sisimas valdas ja justkui soojade sütena mu rinnus hõõgus. See imeline hõõgus tuli talle otsavaatamisest.
Kui ma puudutasin pehmet nahka Sidonia põsel, tüdruk võpatas. Ma uurisin ta tumedaid juukseid, mis olid tugevas kontrastis minu juuste kahvatu helevalge tooniga. Kummardusin lähemale, et silmitseda tema suurte silmade iiriseid. Nende sügavusse valgus hirm ja ma tahtsin, et see hirm kaoks. Tüdruk värises ikka veel, mistõttu asetasin peopesad tema habrastele käsivartele ja seisin täiesti liikumatult, lootes, et minu tasakaalukus mõjub talle rahustavalt.
Sidonia lõpetas värisemise. Hirm hajus. Tema suunurgad nõksatasid ülespoole.
Matkisin seda liigutust, sundides oma huuli kaarduma. See tundus ebaloomulik ja võõras, aga ma tegin seda tema pärast. Esimest korda elus tegutsesin kellegi teise ja mitte iseenda huvidest lähtudes.
„Tere, Nemesis,” sosistas Sidonia. Ta neelatas kuuldavalt. „Minu nimi on Sidonia.” Tema kulmude vahele ilmus kurd ja siis surus ta peopesa endale rinnale. „Si-do-nia.”
Aimasin teda järele, patsutasin endale rinnale. „Sidonia.”
Sidonia naeris. „Ei.” Ta võttis mu käe ja vajutas selle oma rinnale. Tundsin tema südame ärevat põksumist. „Mina olen Sidonia. Aga sa võid mind Doniaks kutsuda.”
„Donia,” kordasin ma ja patsutasin temast aru saades ta rangluud.
Donia näole ilmus naeratus, mis tekitas minus… sooja, rahuloleva ja uhke tunde. Donia vaatas arsti poole. „Teil on õigus! Ta ei vihka mind.”
Arst noogutas. „Nemesis on nüüd sinuga seotud. Ta elab ja hingab sinu nimel su elupäevade lõpuni.”
„Tema