vaatasin ma inkvisiitori poole, kes vahtis pingsalt senaatori selga. Seejärel vaatasin Doniat, kelle suurte pruunide silmade pilk oli koondunud karikale, sellal kui vikaar kandis ette Homo sapiens’i sünniloo. Päikesesüsteemi inimeste päritolu ja esimesi inimesi toitnud päikese – Heliose – lugu oli Sidoniat alati kummaliselt paelunud.
Sidonia oli pühendunud jumalakummardaja. Kohe pärast minu omandamist oli ta püüdnud mindki helionistlikku usku pöörata ja tõi mu teenistusele kaasa ning palus vikaari, et too mind tähtede valgusega õnnistaks. Elava Kosmose ega hingede mõte ei jõudnud mulle siis veel päriselt kohale, aga ma lootsin, et mind õnnistatakse, sest selline oli Sidonia soov.
Vikaar keeldus. Ta andis Doniale teada, et mul pole hinge, mida õnnistada.
„Põrgulised on inimkonna, mitte Elava Kosmose loodud,” seletas vikaar Doniale. „Neis pole jumalikku sädet, mida kosmilise valgusega läita. Aupaklikkusest teie perekonna vastu võib see olend õnnistamisi pealt vaadata, aga ei tohi neist kunagi ise osa võtta.”
Sellal kui vikaar neid sõnu lausus, peegeldus tema ja ka matriarhi näol kummaline ilme. Olin just hakanud näoilmetest aru saama ja tundsin selle ka toona ära: täielik vastikustunne. Neis äratas vastumeelsust pelgalt mõtegi sellest, et nende jumalik Kosmos võiks põrgulist soosida.
Mingil põhjusel tõmbus mu sisikond nende näoilmeid meenutades kokku ka praegu, kui vikaari kuulasin. Selle asemel otsustasin jälgida inkvisiitorit, meest, kes oma külaskäigu üksikasjadest keisrile ette kannab. Kui ta peaks leidma, et Impyreanid pole piisavalt jumalakartlikud, määrab tema sõna senaator von Impyreani hukule. Veel hullem, tema sõnad võivad hukule määrata ka Sidonia.
Kui Sidoniaga peaks midagi juhtuma, ükskõik mis, siis otsin ma mehe üles ja tapan ta. Jätsin meelde tema uhked külmad näojooned – lihtsalt igaks juhuks.
Vikaari uinutav hääl undas edasi, kuni lähedal olev täht õnneks planeedikaare taha vajus. Siis hämardusid heliosfääris kõik tuled peale põleva karika. Vikaar langetas karikale savist kaane, et seegi tuli kustutada.
Järgnes sügav ja summutatud vaikus kesk pimedust.
Seejärel keeras üks servitoridest tuled jälle täie võimsuse peale. Kõigepealt lahkusid heliosfäärist inimesed – Impyreanid, inkvisiitor ja siis vikaar. Pärast seda väljusin mina koos servitoridega hanerivis.
Senaator juhatas inkvisiitori välisvärava juurde, pakkumata talle viisakusestki võimalust öö kindluses veeta. Järgnesin neile ettevaatlikult mõningase vahemaa tagant ja mu terav kõrv tabas nende lahkumissõnad.
„Milline siis otsus on?” kõmistas senaator. „Kas ma olen keisri maitse jaoks küllaldaselt jumalakartlik? Või soovite teiegi mind Suureks Ketseriks nimetada?”
„Keisrit solvab teie käitumine,” vastas inkvisiitor. „Ja ma ei usu, et keiser näeks selles paranemise märke. Te suisa kelgite selle vihkamisväärse hüüdnimega, mille olete saanud! Vaadake, ketserlus on ohtlik, grande, seega annan teile nõu ettevaatlik olla.”
„Senaator. Teie nimetate mind nii.”
„Loomulikult, senaator von Impyrean.” Need sõnad lausuti põlgusega.
Seepeale lahkusid inkvisiitor ja senaator teineteisest.
Leidsin Donia akna juurest, millest avanes vaade välisväravale. Tüdruk keeldus paigast liikumast, kuni inkvisiitori laev väljus ja mustavasse pimedusse kadus. Siis langetas ta pea kätele ja puhkes nutma.
„Mis viga on?” nõudsin ma, kui ärevus minus kasvas.
„Oh, Nemesis, ma tunnen nii tohutut kergendust!” Donia tõstis pisaramärja näo ja naeris. „Sa oled pääsenud!” Ta viskus minu poole ja heitis käed mulle ümber. „Oh, kuidas sa siis aru ei saa? Ta võib isa peale vihane olla, aga sina oled pääsenud.” Ta surus pea vastu mu õlga. „Ma ei suudaks iial ilma sinuta elada.”
Vihkasin seda, kui ta rääkis nii, nagu tähendaksin mina talle kõike, kuigi tegelikkuses oli tema see, kes tähendas kõike mulle.
Donia nuttis edasi. Põimisin käed ta ümber, liigutus, mis tundus mulle ikka veel ebaloomulik ja võõras, ning mõtisklesin pisarate veidruse üle. Mul polnud pisarakanaleid ja olin täiesti võimetu nutma, aga olin pisaraid piisavalt näinud, teadmaks, et need tähendasid valu ja hirmu.
Aga paistis, et need võisid tulla ka rõõmust.
Galaktika senaatori ainsa pärijana eeldati Donialt, et ta asub oma isa kohale, kui too pensionile jääb. See tähendas, et tüdruk pidi juba praegu poliitilist sisetunnet arendama ja õppima lävima teistega, kes kuulusid Impeeriumi valitsevasse klassi, grandelokviide hulka. Suhtlemisoskusega vormib ta oma perekonna tulevased liidud ja kindlustab nende edasise mõjukuse. Ainsad kohad, kus ta sai seltskondlikku viisakust harjutada, olid virtuaalsed foorumid. Ma polnud neid foorumeid kunagi oma silmaga näinud, aga Donia oli mulle selgitanud, et need asuvad virtuaalreaalsuses, kus inimesed kasutavad üksteisega suhtlemiseks avatare.
Kaks korda kuus oli Donia sunnitud osalema selliste foorumite ametlikel koosviibimistel, kus ta kohtus teiste, kaugetest tähesüsteemidest pärit noorte grandelokviidega, kes pidid kunagi Impeeriumis võimu pärima. Need koosviibimised olid Donia jaoks piinarikkad kohustused. Nendeks päevadeks valmistudes olid ta õlad kühmus ja kogu ta olek rusutud.
Nagu alati ei teinud Matriarh tema norutamisest välja. „Keiser on nüüdseks inkvisiitori külastusjärgse aruande kätte saanud,” ütles ta Doniale. „Kui su juhmardist isa on meile uusi probleeme tekitanud…”
„Palun ära nimeta teda juhmardiks, ema. Ta on omal moel tegelikult üsnagi aateline.”
„… kui ta on neid tekitanud, on keiser seda oma usaldusalustele maininud. Nende lapsed on sellest kindlasti kuulnud. Sa pead kuulama, Sidonia, nii seda, mida nad räägivad, kui ka seda, mida nad ei räägi. Meie perekonna püsimajäämine võib sõltuda infost, mida sa nendest foorumitest saad.”
Matriarh väärtustas neid seltsiüritusi nii kõrgelt, et istus alati Donia kõrval ja jälgis mõttevahetust omaenda kuularitest. Sel moel hoidis ta tütre läbikäimistel silma peal ja sisistas talle kõrva nõuandeid – või õigemini käske.
Täna võtsid nad arvutikonsooli ees kohad sisse ja tõmbasid kuularid pähe, et hakata jälgima maailma, mida nägid ainult nemad. Kuulasin, kuidas Donia seltskondlikke vestlusi pidades närviliselt kogeles. Aeg-ajalt sai ta hakkama mõne prohmakaga ja matriarh näpistas teda karistuseks.
Pidin end kõigest väest vaos hoidma, et ma nende juurde ei astuks ja matriarhi käeluid ei murraks.
„Mida ma sulle teatud teemade vältimise kohta rääkinud olen?” sisistas matriarh. „Ära mõtlegi temalt udukogu kohta küsida!”
„Ma küsisin lihtsalt, kas see on nii ilus, nagu ma kuulnud olen,” protestis Donia.
„Mind ei huvita, miks sa seda küsisid. Suure Ketseri tütar ei saa lubada endale küsimusi, mida võidaks eksikombel pidada huviks teaduse vastu.”
Siis jätkas matriarh: „See on Salivar Domitriani avatar. Peagi võistlevad kõik võimaluse nimel tema jutule pääseda. Mine ja avalda talle austust, enne kui nad ta ümber piiravad.”
Siis, mõni minut hiljem: „Miks sa siin rahvasumma serval passid, Sidonia? Sind ümbritsevad tühised tegelased! Liigu, muidu hakatakse veel arvama, et sinu koht ongi siin!”
Ühel hetkel tõmbusid nii Donia kui ka matriarh pingule. Ajasin end sirgu, jälgisin nende selgi, juurdlesin, keda nad just näinud olid, kes nad nii ärevile ajas. Matriarhi käsi sähvas Doniale õlgade ümber ja pigistas.
„Nii, selle Pasuse-tüdrukuga ole hästi ettevaatlik…”
Pasus.
Mu silmad tõmbusid vidukile, kui Donia vestles ärevalt tüdrukuga, kes pidi olema Elantra Pasus. Ma teadsin tema perekonda hästi, sest olin võtnud eesmärgiks