lõpuks ometi oli mul selle tunde, selle minus maad võtnud kummalise, aga imelise uue tundmuse jaoks nimi – see, mida Impyreanide matriarh oli mulle lubanud.
See oli armastus.
1
Sidonia oli teinud ohtliku vea.
Ta tahus suurest kivilahmakast raidkuju. Selles, kuidas ta oma lasernoaga vehkis ja sähvis, kuidas nuga tähemaastikule avaneva pimeda akna taustal helendas, oli midagi lummavat. Donia ei suunanud nuga kunagi sinna, kuhu oleksin oodanud, aga kuidagimoodi tekitas ta kivile alati kujundi, mida minu kujutlusvõime poleks iialgi osanud esile manada. Täna oli selleks supernoovaks muutunud täht, helionistlikust ajaloost pärit ja eredalt kivile kantud stseen.
Ometi oli üks noatõmme skulptuuri alumisest osast liiga suure tüki eraldanud. Nägin seda otsekohe ja hüppasin jalule, kui ärevus mu sees kripeldas. Taies polnud enam stabiilne. Terve kuju võis iga hetk kokku variseda.
Donia põlvitas, et uurida, mis mulje tema loomingust jääb. Ilma et oleks ohtu üldse märganud.
Lähenesin vaikselt. Ma ei tahtnud teda hoiatada – nii oleksin teda ehmatanud, tema oleks võpatanud või püsti hüpanud ja endale seejuures laseriga sisse lõiganud. Parem oli olukord ise lahendada. Sammusin aeglaselt üle põranda. Just siis, kui käe Donia poole sirutasin, kostis esimene ragin ning tüdruku pea kohalt sadas tolmupudemeid, kui kuju ette kaldus.
Kahmasin Doniast kinni ja rapsasin ta eest ära. Meie kõrvus kaikus vali mürin ja tolm muutis kunstikambri läppunud õhu lämmatavaks.
Tirisin lasernoa Donial käest ja lülitasin välja.
Ta tõmbas end vabaks ja hõõrus silmi. „Oi ei! Seda ma küll ette ei näinud.” Rususid vaadates vajus ta nägu jahmatusest pikaks. „Ma rikkusin selle ära, eks ole?”
„Unusta see kuju,” ütlesin ma. „Kas sa said viga?”
Ta lõi mu küsimuse peale mornilt käega. „Ma ei suuda uskuda, et seda tegin. Mul läks nii hästi…” Ta virutas ühe tuhvlis jalaga vastu katkist kivikamakat, ohkas siis ja vaatas mulle otsa. „Kas ma aitäh ütlesin? Ei öelnud. Aitäh, Nemesis.”
Tema tänu ei pakkunud mulle huvi. Tähtis oli tema ohutus. Mina olin tema põrguline. Ainult inimesed ihkavad kiitust.
Põrgulised pole inimesed.
Muidugi, me näeme välja nagu inimesed. Meil on inimese DNA, aga me oleme midagi muud: olendid, kes on loodud täiesti armutuks ja lõpmata ustavaks ühele inimesele. Me oleme meelsasti nõus selle inimese ja ainult tema nimel tapma. Seepärast napsasidki kõrgestisündinud eliidi hulka kuuluvad pered meid nii varmalt endale, et teeniksime neid ja nende lapsi eluaegsete ihukaitsjatena ning oleksime nende vaenlastele nuhtluseks.
Viimasel ajal aga jäi mulje, et põrgulised tegid oma tööd liigagi hästi. Donia viskas sageli pilgu peale senati uudisvoole, et oma isa tööd jälgida. Viimastel nädalatel oli Impeeriumi senat alustanud arutelusid põrgulisteohu teemadel. Senaatorid diskuteerisid allumatuks muutunud põrguliste üle, kes tapsid oma omanike vaenlaseid pisitülide pärast ja mõrvasid koguni selle lapse pereliikmeid, kelle huvisid nad olid kaitsma määratud. Mõne pere jaoks kujutasime endast pigem ohtu kui väärtuslikku omandit.
Teadsin, et senat oli meie suhtes nähtavasti mingile otsusele jõudnud, sest sel hommikul oli matriarh läkitanud oma tütrele ametliku teadaande – otse keisrilt. Donia oli heitnud sellele üheainsa pilgu ja seejärel kivinikerdamisse süvenenud.
Olin elanud tema juures peaaegu kaheksa aastat. Olime sõna otseses mõttes külg külje kõrval üles kasvanud. Nii vaikne ja hajevil oli ta ainult siis, kui minu pärast muretses.
„Mis selles läkituses seisis, Donia?”
Tüdruk sõrmitses katkist raidkujutükki. „Nemesis… põrgulised keelati ära. Tagasiulatuvalt.”
Tagasiulatuvalt. See käis praeguste põrguliste kohta. Nagu mina.
„Nii et keiser tahab, et sa minust vabaneksid.”
Donia raputas pead. „Ma ei tee seda, Nemesis.”
Muidugi ei tee. Ja siis saab ta selle eest karistada. Mu häälde imbus pisut teravust. „Kui sa ei suuda sundida end minust vabanema, võtan ma selle asja enda hooleks.”
„Ma ütlesin, et ma ei tee seda, Nemesis, ja sina samuti mitte!” Donia silmad välkusid. Ta ajas lõua õieli. „Ma leian mingi väljapääsu.”
Sidonia oli alati olnud malbe ja tagasihoidlik, aga see mulje oli petlik. Olin kaua aega tagasi teada saanud, et sügaval sisimas oli ta raudse tahtega.
Tema isast senaator von Impyreanist oli juhtumisi kasu. Mees kandis keiser Randevald von Domitriani vastu tugevat vimma.
Kui Sidonia mu elu pärast palus, ilmus senaatori silmisse trotslik tuluke. „Nii et keiser nõuab tema surma, mis? Noh, ära muretse, kullake. Sa ei pea oma põrgulisest ilma jääma. Ma ütlen keisrile, et surmaotsus on täide viidud, ja sellega asi piirdubki.”
Senaator eksis.
Nagu enamik vägevaid, eelistasid ka Impyreanid elada eraldatuses ja lävida teistega ainult virtuaalruumis. Lähimad liiased – planeetidel laiali paiknevad vabad inimesed – jäid senaator von Impyreanist ja tema perekonnast paljude süsteemide kaugusele. See mees kehtestas oma võimu liiaste üle strateegilise vahemaa tagant. Perekonna kindlus tiirles ümber asustamata gaasihiiglase, mida ümbritsesid elutud kuud.
Seetõttu olime mõni nädal hiljem kõik ehmunud, kui kosmose sügavustest saabus kosmoselaev – ette teatamata, endast märku andmata. Laeva oli surnud põrgulise laiba inspekteerimise ettekäändel kohale läkitanud keiser, aga pardal polnud sugugi tühipaljas inspektor.
Sellega saabus inkvisiitor.
Senaator von Impyrean oli keisri vaenulikkust Impyreanide perekonna vastu alahinnanud. Minu olemasolu andis keisrile ettekäände saata üks oma agentidest Impyreanide kindlusesse. Inkvisiitorid olid erilised vikaarid, keda õpetati vastu astuma kõige hullematele paganatele ning kehtestama helionistliku usu edikte – sageli vägivalla toel.
Juba ainuüksi inkvisiitori saabumine oleks pidanud senaatori kuulekusele kohutama, aga Sidonia isa hiilis keisri tahtest selgi korral mööda.
Inkvisiitor tuli surnukeha üle vaatama ja nõnda näidatigi talle surnukeha.
See lihtsalt polnud minu oma.
Üks Impyreanide servitoridest oli haigestunud päikesetõppe. Nagu põrgulised, olid ka servitorid teenindamise eesmärgil geneetiliselt loodud. Erinevalt meist ei vajanud nemad võimet ise midagi otsustada ja nii polnud seda neile kaasa antud. Senaator viis mu tõbise servitori voodi juurde ja andis mulle pistoda. „Tee seda, mida sa kõige paremini oskad, põrguline.”
Olin tänulik, et ta oli Sidonia oma tuppa saatnud. Ma poleks tahtnud, et tüdruk seda näeb. Torkasin pistoda servitori rinnakorvi alla. Naine ei võpatanud, ei üritanud põgeneda. Ta vahtis mulle tuimal ja tühjal pilgul otsa ning hetk hiljem oli ta juba surnud.
Alles siis lubati inkvisiitoril kindlusega põkkuda. Mees vaatas surnukeha pealiskaudselt üle, viivitades vaid hetke, et pelgalt märkida: „Kui kummaline. Näib, nagu oleks ta… äsja surnud.”
Senaator seisis pahuralt tema kõrval. „See põrguline vaakus juba mitu nädalat päikesetõve käes hinge. Olime just otsustanud tema kannatustele lõpu teha, kui teie meie süsteemi saabusite.”
„Vastupidi sellele, mis teie läkituses seisis,” tähendas inkvisiitor tema poole pöördudes. „Te väitsite, et surmaotsus on juba täide viidud. Nüüd teda nähes pean tunnistama oma imestust tema kasvu üle. Ta on põrgulise kohta üsnagi väike.”
„Nii et te seate ka laiba kahtluse alla?” möirgas senaator. „Ma ju räägin teile, ta kuhtus juba nädalaid.”
Jälgisin inkvisiitorit nurgast.