üldtunnustatud autoriteedile. Olime veendunud, et võime neid mehi usaldada, ükskõik milliseid perekondlikke saladusi eelseisvad väljakaevamised ka ei paljastaks. Enamik asjaosalisi oli meie jutust tõsiselt huvitatud. Pole vajadust kõiki nimepidi nimetada; piisab, kui mainida Sir William Brintoni, kelle väljakaevamised Troojas hoidsid omal ajal põnevil kogu tsiviliseeritud maailma. Koos ülejäänud seltskonnaga Anchesteri rongile asudes ma juba teadsin, et seisan mingi hirmuäratava avastuse lävel; seda tunnet tugevdas paljude ameeriklaste lein presidendi ootamatu surma puhul teisel pool ookeani.
Jõudsime Exham Priorysse tagasi 7. augusti õhtul. Teenrid kinnitasid mulle, et vahepeal polnud midagi iseäralikku juhtunud. Kassid, nende seas ka vana Nigger-Man, olid jäänud täiesti rahulikuks ning ükski majas ülespandud lõks polnud kinni langenud. Kavatsesime juba järgmisel päeval uuringuid alustada; seniks saatsin kõik külalised neile määratud tubadesse puhkama.
Heitsin ka ise läänetorni puhkama, Nigger-Man jalutsis. Uni tuli ruttu, kuid taas vaevasid mind painajalikud unenäod. Alguses viirastus mulle pidu Vana-Roomas, mis meenutas Trimalchio oma, kuid mille käigus serveeriti kaanega kaetud vaagnal midagi jubedat. Sellele järgnes tüütult korduv unenägu seakarjusest ja tema räpastest elajatest kusagil hämaras grotis.
Kui ma ärkasin, oli väljas juba täiesti valge. Hoone alumiselt korruselt kostis igapäevaste toimetuste hääli. Nii elavad kui kujuteldavad rotid polnud mind enam häirinud ja Nigger-Man magas veel rahumeeli. Alumisele korrusele jõudes leidsin sealgi valitsemas samasuguse meeleolu. Üks minu külalisi nimega Thornton, kes oli meediumina pühendunud hingeeluga seotud nähtuste uurimisele, püüdis seda vaikelu üpris absurdselt seletada väitega, et ma olin juba näinud, mida teatud jõud tahtsid mulle näidata.
Kõik vajaminev oli selleks ajaks valmis pandud ning kell 11 ennelõunal laskus meie seitsmeliikmeline grupp tööriistu ja võimsaid elektrilampe kandes alumisse keldrisse, mille ukse me enda järel riivi panime. Ka Nigger-Man tuli kaasa, sest õpetlased nõudsid kassi juuresolekut juhuks, kui peaksime närilistega vastamisi sattuma. Rooma-aegsetele raidkirjadele ning altarikujundusele pöörasime võrdlemisi vähe tähelepanu, sest kolm eksperti olid neid juba näinud ja kõik ülejäänud teadsid, millega tegemist on. Hoopis põhjalikumalt uurisime keskmist altarit. Vähem kui tunni aja pärast õnnestus Sir William Brintonil seda mingi tundmatu konstruktsiooniga vastukaalu abil paigast nihutada ja tahapoole kallutada.
Meie silmadele avanes nii õudne vaatepilt, et ilma eelneva ettevalmistuseta oleks see võinud meid kergesti jalust rabada. Mosaiikpõrandas haigutavast nelinurksest avausest sai alguse laiade kiviastmetega trepp, mis oli nii kulunud, et selle keskosas oli moodustunud ebaühtlane kaldpind. Treppi kattis võigas inimluude kuhi. Nendel kontidel, mis veel koos püsisid, võis kõikjal märgata näriliste hambajälgi. Luustike asend väljendas kabuhirmu; nende koljud võisid kuuluda üksnes täielikult mõistuseta olenditele või primitiivsetele poolahvidele.
Kohutavalt risustatud astmete kohal kaardus laskuv võlvlagi, mis paistis olevat raiutud otse kaljusse. Sealtkaudu tulvas keldrisse tugev õhuvool. See polnud mürgine pahmakas, mis vallandub pikka aega suletud koobastest, vaid jaheda, isegi värske tõmbetuule hoog. Me ei kõhelnud kaua, vaid hakkasime kergelt lõdisedes endale läbikäiku rajama. Just siis tegigi Sir William tunneli tahutud seinu uurides veidra tähelepaneku: peitlilöökide suuna järgi oli seda hakatud rajama altpoolt!
Pean nüüd hoolikalt juhtunut meenutama ja iga oma sõna valima.
Kui olime endale läbi kontidevalli aste-astmelt teed rajanud, nägime eespool valgust. See polnud mingi ebamaine kiirgus, vaid hämar päevavalgus, mis võis tulla üksnes lageda oru kohal kõrguva kalju lõhedest. Selles, et neid avasid polnud seni märgatud, ei olnud iseenesest midagi iseäralikku, sest orus pole ühtegi elanikku ning kalju ise on nii kõrge ja järsk, et ainult mõni lendur võiks selle pealispinda uurida. Veel mõni samm ning meil kõigil jäi jahmatusest hing kinni. Meedium Thornton minestas ja vajus tema taga seisja käte vahele. Norrys, kelle ümar nägu oli lubivalge, puhkes seosetult nutma; mina ohkasin või ahhetasin ning katsin silmad kätega.
Minu järel laskuv mees, kes oli kogu seltskonnas ainsana minust vanem, lausus: «Mu jumal!» ja see oli kõige ragisevam inimhääl, mida ma eales kuulnud olen. Seitsmest õpetatud mehest suutis üksnes Sir William Brinton enesevalitsuse säilitada, mis on seda tähelepanuväärsem, kuna tema liikus kõige ees ja pidi kõike esimesena nägema.
Me olime sattunud tohutu suurde ja kõrgesse hämarasse koopasse, mis ulatus kaugemale, kui silm seletas. See oli tõeline maa-alune ilm täis piirituid saladusi ja jubedaid vihjeid. Seal leidus palju hooneid ja teisi arhitektuurimälestisi – üheainsa ehmunud pilguga silmasin kalmekääbaste veidraid ridu, dolmenite rohmakat ringi, madala kupliga Rooma hoone rususid, lösakile vajunud saksi onni ja iidset Inglise puitkoda, kuid siinse maapinna väljanägemine varjutas neid peaaegu täielikult. Juba trepiastmete lõpus kerkis mitme jardi kõrgune luuderägastik; need jäänused meenutasid inimeste omi vähemalt niisama palju kui need, mis treppi katsid. Luud ja kondid ulatusid kaugusse nagu vahuse mere lained; osa neist oli juba lagunenud, kuid ülejäänud püsisid veel tervelt või osaliselt skelettidena koos, kusjuures viimased olid tardunud deemonlikku raevu väljendavatesse poosidesse, kas mingit hädaohtu tõrjudes või kannibalistliku kavatsusega teiste luukerede külge klammerdudes.
Kui meie antropoloog doktor Trask asus koljusid klassifitseerima, avastas ta mingi iseäraliku segavormi, mis teda äärmiselt üllatas. Evolutsiooniredelil asus see Piltdowni inimesest madalamal, kuid kahtlemata olid kõik need koljud ikkagi inimeste omad. Osa oli ka kaugemale arenenud, kuid väga vähesed kuulusid mõistusega olenditele. Kõik kondid olid kaetud hambajälgedega, mis pärinesid suuremalt jaolt rottidelt, kuid mõned ka poolinimeste karja liikmetelt. Nendega segamini vedeles loendamatu hulk peeni luid, mis kuulusid rottidele – iidsele legendile lõpu teinud surmatoova armee langenud sõduritele.
Ma imestan seniajani, kuidas me sel hirmsate avastuste päeval ellu jäime ja mõistuse säilitasime. Ei Hoffmann ega Huysmans poleks suutnud välja mõelda nii metsikult uskumatut, pööraselt eemaletõukavat ja gootipäraselt groteskset vaatepilti kui see hämar grott, millest me nüüd seitsmekesi läbi vaarusime, iga mees komistamas üha uutele ja uutele avastustele, püüdes seejuures iga hinna eest hoiduda mõtlemast sündmustele, mis pidid siinsamas aset leidma kolmsada (või tuhat? Kaks tuhat? Kümme tuhat?) aastat tagasi. See oli põrgu eeskoda ja vaene Thornton minestas uuesti, kui Trask talle seletas, et ilmselt olid mõnede skelettide omanikud viimase paarikümne põlvkonna vältel läbi teinud taandarengu neljajalgseteks.
Kui asusime hoonete rususid üle vaatama, järgnes üks õudus teisele. Nii neljajalgseid kui osa kahejalgseid olendeid oli hoitud kivist sulgudes, kust neil õnnestus arvatavasti näljahädas või hirmust rottide ees välja tungida. Neid arvutuid karju oli nuumatud koredate juurviljadega, mille mürgiseks siloks muutunud jäänused avastasime sügavate kivikaevude põhjas, mis olid vanemad kui Rooma riik. Nüüd ma taipasin, miks mu esivanematel olid nii suured aiad – taeva pärast, kui ma vaid suudaksin seda jälle unustada! Mis otstarbel neid karju kasvatati, on küsimatagi selge.
Elektrilamp käes, kirjeldas Rooma kabeli varemete vahel seisev Sir William meile valjusti kõige šokeerivamat rituaali, mida ma eales kuulnud olen. Ta jutustas meile ka senitundmatu veeuputuseelse kultuse järgijate söögisedelist, mille Kybele preestrid olid avastanud ja üle võtnud. Norrys, kes oli harjunud kaevikute õudustega, ei suutnud pärast Inglise puitkojast väljumist end enam sirgu ajada. Nagu ta arvas, asusid seal köök ja lihuniku töökoda, kuid tuttavate tarbeasjade nägemine sellises kohas ja tuttavad graffiti’d seinal, millest viimased olid kirja pandud aastal 1610, olid talle liiga rängaks katsumuseks. Mina ei suutnudki siseneda hoonesse, milles deemoneid väärivate roogade valmistamine oli lõppenud üksnes minu esivanema Walter de la Poeri pistoda läbi.
Ometi julgesin käia madalas saksi hoones, mille tammine uks oli maha langenud. Avastasin sealt kümme roostes trellidega kivikongi, mille asukad pidid kuuluma mõistusega olendite hulka. Ühe luukere nimetissõrmes märkasin omaenda suguvõsa vapiga sõrmust. Sir William leidis Rooma kabeli alt võlvkeldri veelgi vanemate vangikongidega, mis olid tühjad. Kongide all asus madal koobas, kus olid kastid korralikult rittalaotud inimluudega, millest osa