tänuväärset materjali minule saadetud kirjadeks. Just need legendid juhtisid mu tähelepanu ookeanitagusele maavaldusele ning sundisid langetama otsust meie suguvõsa kantsi tagasiostmiseks ja ülesehitamiseks. Norrys näitas hoone varemeid nende maalilises hüljatuses Alfredile ning nõustus kogu krundi loovutama üllatavalt mõistliku hinna eest, seda enam, et tegelik omanik oli tema onu.
Omandasin Exham Priory 1918. aastal, kuid esialgu pidin taastamisplaanid edasi lükkama, sest minu poeg naasis sõjast invaliidina. Alfredi kahe viimase eluaasta jooksul piirdusin ma üksnes tema eest hoolitsemisega, jättes äriasjad oma partnerite hoolde.
1921. aasta leidis mu eest üksiku, elusihi kaotanud ja ärist loobunud ettevõtjana, kes polnud enam noor. Otsustasin kõik allesjäänud eluaastad pühendada oma uuele valdusele. Detsembris Anchesteri külastades peatusin esialgu kapten Norryse pool. Too armastusväärne tüsedusele kalduv noormees oli sõja ajal lahkelt hoolt kandnud minu poja eest. Leppisin kapteniga kokku, et ta kogub eelseisvateks taastamistöödeks vajalikke plaane ja ajaloolisi pärimusi. Exham Priory ise jättis mu täiesti külmaks. Tol ajal oli see üksnes järsul kaljueendil kõrguv varisemisohtlik ning sammaldunud ahervare, täis künnivareste pesi. Põrandad ja igasugune sisustus puudusid, kui mitte arvestada eraldi torne ühendavaid müürilõike.
Kui olin saanud mingi ettekujutuse sellest, milline võis too hoone olla rohkem kui kolm sajandit tagasi, kui minu esivanem ta maha jättis, hakkasin taastamistöödeks ehitusmehi palkama. Peaaegu kõiki neid tuli kusagilt kaugemalt otsida, sest Anchesteri külaelanikud tundsid Exham Priory vastu lausa uskumatut hirmu ja viha. Need tunded, mis paistsid hõlmavat nii endist abikloostrit kui selle elanikke, olid nii tugevad, et kandusid pahatihti üle ka mujalt palgatud ehitajatele, sundides neid ette teatamata töölt lahkuma.
Alfred oli jutustanud, kuidas teda tema külaskäikude ajal Anchesterisse välditi, sest ta kuulus de la Poeride hulka. Nüüd leidsin mina end samal põhjusel tõrjutuna, kuni mul õnnestus külaelanikke veenda, kui vähe ma oma pärandist tegelikult tean. Ka pärast seda ei lakanud nad mind süngelt ignoreerimast, nii et lõviosa kohalikest pärimustest kuulsin Norryse käest. Võib-olla ei suutnud kohalikud elanikud andestada, et olin saabunud neile nii põlastusväärset sümbolit taastama, sest nemad pidasid (olgu siis põhjendatult või mitte) Exham Prioryt kui mitte hullemaks, siis kummituste ja libahuntide urkaks.
Võrreldes Norryse poolt kogutud pärimusi abikloostri varemeid uurinud teadusmeeste uurimustulemustega, jõudsin järeldusele, et Exham Priory asub mingi eelajaloolise templi kohal, mis pidi olema niisama vana kui Stonehenge. Enamiku õpetlaste arvates oli seal toimetatud kirjeldamatult jubedaid riitusi ning mõnede legendide kohaselt jätkusid need roomlaste poolt sissetoodud jumalanna Kybele kultuse osana.
Hoone alumises keldris võis veel näha sedasorti ühemõttelisi raidkirju nagu «DIV … OPS … MAGNA MAT…» – viide Magna Materile, kelle sünget kultust üritati Rooma riigi elanikele asjatult keelata. Nagu arvukad muinasleiud tõestasid, asus Anchesteri kohal keiser Augustuse III leegioni laager; sealne Kybele tempel olevat lausa kubisenud loendamatutest palveränduritest, kes ühe Früügia preestri juhatusel osalesid tseremooniates, millel pole nime. Ka selle muistse usundi allakäik ei toonud templiorgiatele lõppu, sest preestrid austasid vanu kombeid ka pärast uue usu võitu. Väideti sedagi, et niisugused rituaalid ei lõppenud pärast Rooma riigi hukku. Saksid olevat templit omakorda laiendanud ja andnud sellele tänapäevani säilinud välisilme, muutes ta poole heptarhia vältel peljatud kultuse keskuseks. Umbes aastal 1000 mainis üks kroonika võimsat kivist abikloostrit Exhamis, kus pesitses veider, kuid mõjuvõimas mungaordu ja mida ümbritsesid tohutud aiad, mille kaitseks argliku lihtrahva eest polnud vaja mingeid tõkkeid. Ka taanlased jätsid Exham Priory rahule, aga pärast normannide vallutusretke pidi ta ilmselt hirmsal kombel alla käima, sest kui Henry III 1261. aastal endise abikloostri minu esivanemale Gilbert de la Poerile, esimesele Exhami parunile annetas, ei leidunud sellele läänile teisi taotlejaid.
Kui enne seda pole minu suguvõsa kohta midagi halba üles tähendatud, pidi just siis juhtuma midagi kohutavat. Ühes 1307. aastast pärinevas kroonikas meenutatakse kedagi de la Poeri kui «Jumalast neetut». Ka selle perioodi rahvapärimused jutustavad süngevõitu kõhedusttekitavaid lugusid lossist, mis rajati iidse templi ja hilisema abikloostri varemetele. Kõige jubedamad olid muidugi sedasorti lood, mida oli kombeks rääkida õhtuti koldetule valgel; pelglik sõnaahtrus ja mõistukõne lisasid neile omalt poolt õõva. Minu esivanemaid on neis lugudes kujutatud deemonitena, kelle kõrval Gilles de Rais ja markii de Sade tunduvad mannetute asjaarmastajatena. Vihjamisi väideti sedagi, et nad olid süüdi külaelanike kadumises mitme põlvkonna jooksul.
Exhami paruneid ja nende otseseid järeltulijaid peeti ilmselt kõige hullemateks või vähemasti neist räägiti kõige rohkem. Tolleaegsed allikad kinnitasid, et kui selles suguvõsas sündiski mõni normaalne poisslaps, siis peagi heitis ta eriskummalistel asjaoludel hinge, loovutamaks oma koha mõnele tüüpilisele järeltulijale. Näis, et ka perekonna sees eksisteeris mingi salatraditsioon, mida säilitasid perekonnapead ja mille üksikasjadesse pühendati ainult väljavalitud pereliikmeid. Valiku aluseks polnud üksnes sugupuu, sest asjassepühendatute hulka kuulus mitu võõrast, kes olid de la Poeride perekonda tulnud abielu kaudu. Viienda paruni teise poja Godfrey abikaasast, Cornwallist pärinevast leedi Margaret Trevorist sai kogu ümbruskonna laste lemmikhirmutis. Tema on ka ühe eriti võika ballaadi deemonlik kangelanna, mida Walesi piirialadel pole tänini unustatud. Mitme ballaadi peategelane on ka leedi Mary de la Poer, kelle varsti pärast abiellumist Shrewsfieldi krahviga tapsid tema mees ja ämm. Vaimulik, kellele mõrtsukad pihtisid seda, mida nad ülejäänud maailmale korrata ei julgenud, andis selle patu mõlemale kurjategijale andeks.
Niisugused müüdid ja ballaadid kui primitiivse ebausu tüüpilised näited tekitasid minus suurt vastumeelsust. Nende ühetaolisus ning viited paljudele minu esivanematele mõjusid eriti tüütavalt. Süüdistused mingites ebardlikes pattudes tuletasid meelde ainsat minu otseste sugulastega seotud skandaali, mille kangelaseks oli mu Carfaxist pärit noor nõbu Randolph Delapore, kes pärast Mehhiko sõjast tagasipöördumist neegrite keskele elama asus, et voodoo preestriks hakata.
Hoopis vähem häirisid mind segasevõitu lood lubjakivikalju jalamil asuvast viljatust orust kuuldud huiletest ja ulgumisest, kevadiste vihmade järel maapinnast tõusnud kalmistulehast, valkjast, siplevast ja kriiskavast olendist, kes sattus ühel ööl keset lagedat välja Sir John Clave’i hobusekapjade alla, või teenrist, kes lossis nähtu mõjul päise päeva ajal mõistuse kaotas. Need olid täiesti tüüpilised äraleierdatud tondijutud ning mina kuulusin tol ajal veendunud skeptikute kilda. Lood kadunud talupoegadest olid veidi tõepärasemad, kuid keskaegseid kombeid arvestades polnud neiski midagi iseäralikku. Liigset uudishimu karistati tol ajal surmaga ning Exham Priory müüre olevat sageli ehtinud maharaiutud inimpead.
Mõned lood olid iseäranis värvikad, sundides mind siiralt kahetsema, et ma polnud nooruses võrdleva mütoloogiaga tegelenud. Üks pärimus kinnitas näiteks, et terve leegion nahkhiiretiivalisi kuradeid kogunes igal öösel abikloostrisse sabatit pidama. Ilmselt nende toitmiseks kasvatatigi selle asutuse aedades uskumatult palju koredaid köögivilju. Kõige meeldejäävam oli muidugi lugulaul rottidest – sibavast jälkide söödikute armeest, kes oli lossist välja tunginud kolm kuud pärast tragöödiat, mille tõttu see maha jäeti. Ablas, räpane ja pidurdamatu sõjasalk õgis kõik ettesattunud kodulinnud, kassid, koerad, sead, lambad ja isegi kaks talumeest, enne kui tema hoog rauges. Nende näriliste unustamatu rünnakuga on seotud terve kohalike legendide tsükkel, sest külahoonete vahele hargnedes külvas nende vägi kõikjal hukatust ja õudu.
Just niisugused rahvapärimused painasidki mind tol ajal, kui olin vana mehe jonnist innustatuna esivanemate kantsi taastamist lõpetamas. Muidugi ei tasu arvata, et muinasjutud kujundasidki mind ümbritsenud vaimset õhkkonda. Nii kapten Norrys kui taastamistöödega seotud antiigiala eriteadlased olid mulle pidevalt seltsiks ja toeks. Kui see üliraske ülesanne oli kaks aastat hiljem viimaks lõpule viidud, võisin uhkusega imetleda avaraid siseruume, paneeltahveldisega seinu, võlvlagesid, keskpiidaga mitmepoolseid aknaid ning laiu treppe. See uhke vaatepilt hüvitas täielikult hoone restaureerimisega seotud uskumatud kulutused.
Kogu keskaegne interjöör suudeti tõetruult taastada