Cthulhu kutse. H. P. Lovecraft

ja ma arutlesin endamisi, mis liiki saladused võiksid küll peidus olla tema kollaste silmade taga.

      Kui olime saanud põgusa ettekujutuse hämaralt valgustatud ala õudustest, mida mu korduvad unenäod nii võikalt ette kuulutasid, suundusime uurima seda näiliselt põhjatut kottpimedat sügavikku, kuhu kaljupinnalt ei suutnud tungida ükski päikesekiir. Me ei saa iialgi teada, millised ennenägematud manalamaailmad haigutavad selle lühikese vahemiku taga, mille meie läbisime, sest oli otsustatud, et seesugused saladused pole inimeste jaoks. Me polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui meie elektrilampide ees avanes arvutu hulk kaevusid, kus rotid olid kunagi pidutsenud; ootamatu toidunap­pus oli ajendanud ablast näriliste armeed esmalt ründama näljast nõrkenud olendite karju ja seejärel abikloostrist välja tungima selle unustamatu hävitusorgia saatel, mida siinsed talupojad ei suuda ealeski unustada.

      Jumal! Need mustavad raipekaevud, täis puruksnäritud konte ja lõhkilöödud kolpasid! Need luupainajalikud sügavikud olid lugematute patuste sajandite jooksul täitunud pitekantroopuste, keltide, roomlaste ja inglaste luudega. Mõned kaevud olid juba ääreni täis ja keegi poleks osanud öelda, kui sügavad need kunagi võisid olla; teised paistsid meie lampide valgel põhjatutena ning neid täitsid vaid nimetud pettekujutlused. Ma mõtlesin, mis võis saada nendest õnnetutest rottidest, kes oma retkedel siia õudsesse Tartarosesse juhtusid pimedas lõksu langema?

      Korraks libises mu jalg haigutava sügaviku serva lähedal ning mind valdas joovastav hirm. Jäin vist tükiks ajaks sellisesse seisundisse, sest toibudes nägin meie seltskonnast ainult kapten Norryse tüsedat kogu. Ja siis kostis tintjast, mõõtmatust kaugusest heli, mida ma arvasin tundvat. Nägin oma musta kõutsi nagu mõnd tiivulist Egiptuse jumalat endast mööda, otse teadmatuse kuristikku sööstmas. Ega minagi temast maha jäänud, sest juba järgmisel hetkel kuulsin põrgulike rottide tontlikku krabinat, kes kavatsesid mind juhtida nende haigutavate sügavike kaudu otse maakera keskpunkti, kus Nyarlathotep, see hull näota jumal, pimeduses ulub, saadetuna kahest kuju ja mõistuseta flöödimängijast.

      Mu lamp kustus, kuid ma jooksin ikka edasi. Kuulsin ulgeid ja karjeid, mida summutas aeglaselt valjenev õel, kurjakuulutav krabin. See tõusis tasakesi, nii nagu jäik, pundunud laip tõuseb õlija jõe pinnale, mis lõputute oonükssildade alt musta roiskuva mere poole voolab.

      Põrkusin millegi otsa: see oli pehme ja ümar. Küllap need olid rotid, kleepuv, limane, ablas sõjasalk, kes pidutseb nii surnute kui elavate kulul… Miks ei peaks rotid õgima üht de la Poeri, kui too sööb keelatud vilja?… Sõda õgis mu poja, olgu nad kõik neetud… ja jänkide tuli õgis nii Carfaxi, vanaisa Delapore’i kui tema saladuse…

      Ei, ei, ma kinnitan teile, mina ei ole too deemonlik seakarjus hämaras grotis! Sellel lodeval käsnakasvanud elukal ei olnud Edward Norryse nägu! Kes ütleb, et minagi olen de la Poeride soost? Tema jäi ellu, aga minu poeg hukkus! Kas tõesti peab mingi Norrys pärima de la Poeride maa? See on voodoo, ma ju ütlesin teile… see täpiline madu… Ole sa neetud, Thornton, ma õpetan sulle, kuidas minestada minu suguvõsa tegude pärast!… See on veri, närukael, kas tead, kuidas see maitseb… wolde ye swynke me thilke wys?… Magna Mater! Magna Mater! … Atys … Dia ad aghaidh’s ad aodaun … agus bas dunach ort! Dhonas’s dholas ort, agus leat-sa! … Ungl … unl … rrlh … chchch …

      Nad väidavad, et mina olevat neid sõnu korranud, kui nad leidsid mu kolm tundi hiljem pimedas kapten Norryse pooleldi õgitud laiba kohal kükitamas. Mu oma kass olevat mu kõri rebinud ja küünistanud. Nüüdseks on nad Exham Priory õhku lasknud, Nigger-Mani ära võtnud ning sulgenud mu trellitatud kongi Hanwellis, sosistades ise omavahel kartlikult minu pärilikkusest ja üleelatud õudustest. Thorntonit hoitakse naaberkongis, kuid nad ei luba mul temaga rääkida. Niisamuti püüavad nad kõike abikloostris juhtunut maha vaikida. Iga kord, kui ma küsin midagi vaese Norryse kohta, süüdistatakse mind kohutavas kuriteos, kuid nad peavad aru saama, et see polnud minu süü. Need olid rotid, krabinal sibavad rotid, kelle sagin ei lase mul sõba silmale saada; deemonlikud rotid, kes jooksevad ka selle kongi polsterdatud seinte taga ja kutsuvad mind veel suuremate õuduste juurde kui need, mida ma iganes olen kogenud; rotid, keda teised kunagi ei kuule, rotid müüri taga.