sa kavatsed minuga riidlema hakata?”
Mehe käsi ta piha ümber tõmbus pingumale. „Ma arvan, et pean. Sa ju veedad oma pulmapeol aega vastupanuliikumise liikmetega. Riskid eluga pudeli Krugi pärast.”
Nancy ajas silmad pärani. Nad olid veel mängulisuse piiril, veel leidsid nad kõik olevat hirmus lõbusa, olgu see siis sõda, hädaoht või Henri kui tark ja elukogenud abikaasa oma noore naise tempude peale pead vangutamas. „Nad on mu sõbrad ja Krugi ma hankisin sulle, mu kallis.”
„Ma ei vaja šampanjat, Nancy.” Enam Henri ei mänginud. „Ma vajan sind.”
Henri tõmbas ta endale lähemale. Väljast kostis sisinat, mis meenutas suvise tormituule esimest hoiatust, siis järgnes tuhm, võpatamapanev plahvatus.
Kroonlühtrid õõtsusid ja vaikse sahinaga langes laest krohvitolmu.
Henri lasi Nancy piha lahti, võttis ta käe ja tõstis kõrgele. „Bernard, mes amies, täitkem šampanjapokaalid ja Vive la France!”
Rahvas sai hetkelisest vapustusest üle ja reageeris rõõmuhüüetega. Orkester alustas kiiret, kerglast tantsupala ning tantsijate keerutused pühkisid põrandalt tolmu. Nancy naeris valjusti, pea kuklas, ning lasi end tuledest, joogist ja Henri käte puudutustest joovastunult reaalsusest minema kanda.
Henrile meeldis tantsida ning ta oli triksis-traksis ka pärast nelja tundi jalakeerutust. Vähemalt ühest lävepakust pidi ta oma värske abikaasa sel õhtul veel üle kandma. Ta võttis Nancy sülle ja viis magamistuppa, kus asetas naise õrnalt paksule vaibale.
„Henri,” ütles Nancy, toetades käe ta rinnale. „Ma pean sinult midagi väga olulist paluma. Ma vajan su abi.”
Henri kortsutas kulmu. See oli Nancyl juba tavaliseks saanud viis: leida sobiv hetk ning paluda siis midagi pöörast ja ohtlikku. Rohkem raha. Nende Alpides asuva maja kasutamist põgenenud vangide pelgupaigana. Tema ettevõtte kasutamist relvade ja meeste salakaubaveoks. Võlakirja, mis ostaks veel ühele juudi perekonnale turvalisuse Inglismaal. Nancy jälgis, kuidas mees valmistub vastulöögiks, ja muigas, enne kui ringi pööras.
„Ma ei ulatu tõmblukuni …”
Henri naeris vaikselt, sirutas käed väga aeglaselt hapra haagini ja avas selle, vedas siis tõmbluku alla, tõmmates sõrmenukiga mööda paljastuvat nahka. Astus lähemale ja suudles Nancy kaela.
„Henri, ma ei hakka sinult vabandust paluma selle pärast, kes ma olen. Sa teadsid, kellega sa abiellusid,” ütles Nancy mehe vastu nõjatudes.
„Seda ma sinult ei ootakski, Nancy.” Mehe sõnad olid summutatud, hääl kirest madal. Ta libistas käed ümber Nancy piha, surus pihud vastu ta kõhtu.
Nancy tundis iha mehe järele, pakitsust tema sõrmede all.
„Anna andeks. Anna andeks, et ma ei saa olla selline, nagu need teised naised. Mul on hirmus mõelda, et ma teen sulle haiget, aga hirmus on ka mõte, et ma lasen neil lurjustel võita. Nad ei tohi võita. Nii et ma ei hakka sulle valetama ja lubama, et ma lõpetan. Ma ei saa seda teha.”
Henri ohkas ja pööras ta ümber, näoga enda poole. „Luba mulle ainult, et sa püüad olla ettevaatlik. Kas sa seda saad?” Ta hääl oli jälle soe ja leebe.
Nancy noogutas.
Henri juhtis ta akna all seisva väikese sohva ja lauakese juurde ning seadis enda kõrvale istuma.
Nancy niheles istmel ja sikutas kleiti ülespoole, et mehele kaksiratsi sülle istuda. Tõstis käed, et avada juukseid soengus hoidev briljandiga klamber, ning lasi siidil mööda keha alla vöö ümber libiseda.
„Henri Fiocca, kurat võtaks, ma armastan sind.”
Henri pistis käed tema juustesse, tõmbas ta enda poole ja suudles. Kõvasti.
4
Sturmbannführer2 Markus Frederick Böhm asetas telefonitoru hargile. Talle oli teatatud, et viimased ettekanded Vana kvartali puhastamise kohta ootavad teda hommikul tema kabinetis Rue Paradis’l, kuid oli selge, et operatsioon oli olnud edukas.
Enne Böhmi Marseillesse saabumist paistis, et Saksa okupatsiooniväed kaotasid selles rotipesas iga päev mehi. Järgned kahtlustatavale sinna, ja kui sul õnnestubki lahkuda, siis tühjade kätega või oled tänaval logelevate tööliste rõõmuks ülemise korruse aknast visatud sitaga koos.
Böhm oli ära kuulanud nii oma meeste ettekanded ja kurtmised kui ka Prantsuse võimude vabandused ning andnud oma käsud.
Kui ametlikud teadaanded väljatõstmise kohta said seintele kleebitud, võtsid ehk umbes pooled Vana kvartali asukatest oma tekid ja pannid ning lahkusid. Suurem osa ülejäänutest leidis end peagi vangilaagrisse viivalt rongilt. Välismaalaste ja Prantsuse juutide hulk Vanasse kvartalisse paigalejäänute seas oli viimaseks tõendiks – nagu oleks seda veel vaja läinud – lohakusest, millega uusi seadusi oli eelmistel kuudel ellu viidud. Need, kes püüdsid vastu hakata, põgeneda või peitu pugeda, lasti maha. Böhm oli nagu Herakles, kes linna kolme päevaga sõnnikust puhtaks rookis.
Ta heitis pilgu mahagonipuidust raamiga peeglisse telefonilaua kohal ja silus juukseid. Peeglist paistis, et tütre tuppa viiv uks ta selja taga oli lahti. Ta läks vaikselt ukse juurde ja vaatas sisse.
Telefonikõne polnud tütart äratanud. Sonia oli tekkide all kronksus, mängujänes kaenlas, ja nägi und.
Ta pehmete, kahvatute joontega näol oli samasugune kerge keskendumise ilme nagu siis, kui ta lõunaeelsel vaiksel tunnil istus söögilaua ääres ning joonistas või kirjutas suureaasalise käekirjaga kirju oma Berliini jäänud sõpradele. Lapse habras süütus. Böhm riskis lapse äratamisega, astus tuppa, silus sosinpehmeid juukseid ta kõrva taga ja suudles laupa. Et ta tütrel oleks turvaline olla, et ta saaks elada kaitstult ja rahus.
Ta sulges ukse nii vaikselt kui sai ja naasis elutuppa. Marseillesse saabudes oli teda koos naise ja tütrega majutatud sellesse kenasse korterisse gestaapo Rue Paradis’l asuva peakorteri lähedal ning pärast elutingimusi, mida ta oli olnud sunnitud Poolas taluma, oskas ta siinset luksust nautida. Väikese perekonna käsutuses oli viis mugavalt sisustatud tuba, see oli tunnustus tema töö eest Pariisis välismaa spioonide võrgustiku purustamisel ning idaosa Einsatzgruppen’is elementaarse distsipliini sisseseadmisel – ent oma osa, mida ta ei häbenenud tunnistada, oli ka tema naise väga headel sidemetel natsionaalsotsialistlikus parteis.
Hämaras valguses kamina ees istudes ja mingi keerulise tikkimistööga tegeledes paistis ta naine ka ise lapsena. Nüüd pani naine näputöö kõrvale ja läks puhveti juurde, et Markusele jooki valada. Böhm istus tugitoolis teisel pool kaminat, imetledes selle mugavusest naise nõtket figuuri ja vormikaid sääri.
„Hauptsturmführer Heller palus mul sinu ees nii hilise kõne pärast vabandada, Eva. Ta loodab, et ei häirinud meid.”
Naine tõi talle viski ning mees kummardus teda suudlema, kui ta joogi vastu võttis. „See on temast väga kena, aga mind ei sega see üldse. Sa ju tead.”
Hääl oli olnud esimene asi, mis oli pannud ta Evasse armuma, see oli madal ja meloodiline, enesekindel, kuid mitte jultunud. Ta võttis naise käe ja puudutas õrnu sõrmi kergelt huultega.
„Mida sa naerad?” küsis Eva, kui oli uuesti oma kohale istunud ja niidikorvi sülle võtnud.
„Ma olen saatusele tänulik sellise kaaslase eest.”
Ta rüüpas viskit. Harjumus viskit juua oli talle külge jäänud Inglismaal doktorantuuris õppides. Maitse viis ta tagasi ülikooli ruumidesse, kaaslastega peetud hilisöiste vestluste juurde.
„Minu või Helleri?” Eva piilus teda ripsmete varjust.
Markus kergitas klaasi naise suunas. „Praegu ikka sinu, mu kallis.”
Eva noogutas komplimendiga rahule jäädes, siis aga näis järsku mõtlikuna. „Aga Heller on minu arvates hea asetäitja.”
Böhm