õigusteadust õppides oli Heller omandanud suurepärase prantsuse keele ning loomulikult oli ta natsionaalsotsialismi veendunud poolehoidja. Tema väikesed ümmargused prillid jätsid temast teadlase mulje, kuid ta oli äge ja leidlik üle-kuulaja. Böhm imetles seda – mees näis nii leebena, ent samas peitus temas hästi talitsetud vägivaldsus. Üllatav avastus, et see raamatukoi moodi noor mees võib tekitada nii kohutavat valu, oli mõnegi vangi rääkima šokeerinud, võib-olla isegi rohkem kui valu ise.
„Ongi. Väga hea.”
Eva lõikas niidi läbi ja raputas tikkimistöö, mille kallal oli töötanud, sirgu. Nagu Markus nägi, kujutas see väikest talumaja kanadega õuel ning puid ja mägesid tagaplaanil. See meenutas talle maastikku Würzburgi lähistel.
Võib juhtuda, et kui sõda saab läbi ja ta ei lähe just tagasi Cambridge’i, siis lõpetabki ta oma uurimistöö sealkandis ning leiab sellise tagasihoidliku kodu Eva ja Sonia jaoks.
„Kas sa ei arva, et me võiksime tema heaks midagi teha?” küsis Eva. „Ma kirjutan onu Gottfriedile, mainin ta nime.” Ta märkas, et mees uurib tema näputööd. „See on Sonia uusim meistriteos, ma ainult korrastasin seda pisut. Ta raamib selle ära ja kingib sulle, ära siis unusta üllatuda.”
„Ei unusta.”
Eva hakkas tikandit ja niite kokku panema ning ta häälde tekkis pisut kõhklev noot. „Juhtumisi sain ma just täna Gottfriedilt kirja. Ta ütleb, et kuuendal armeel pole Stalingradis enam mingit lootust. Sa peaksid nägema, mida ta nende eneseohverdusest kirjutab. See on õudselt liigutav.”
Böhm lõpetas joogi. Jah, need olid hirmsad ohverdused. Ta asetas tühja klaasi läikivale lauakesele.
Ent Böhm ei kahelnudki, et lõpuks saab see sõda võidetud.
Britid saavad viimaks aru, et nende ainus lootus kommuniste võita on ühendada jõud Saksamaaga Venemaa vastu. Kõik sõjalised tagasilöögid selle tohutu, tsiviliseerimata maa vastu saavad olla vaid ajutised. Neid inimesi ei päästnud enam miski, nende ainus tugev külg oli võime kannatada.
„Kas sinu arvates on minust vale,” ütles Eva tema poole vaatamata, „olla väga tänulik, et me sinuga oleme koos Prantsusmaal ning mitte seal?”
Markus tundis naise vastu värsket kiindumust. „Ei, mu armas. Me saame austada nende ohvrit, soovimata seda jagada.”
„Sooviksid sa veel viskit?”
Ahvatlev. „Ei, aitäh. Ma pean pea selge hoidma, nii palju on veel teha.”
Ta ütles seda naljatoonil, kuid see oli tõsi. Vana kvartali puhastamine oli suurepärane algus, kuid ta teadis, et vastupanuliikumise juured ulatuvad selles linnas kaugele ja sügavale. Võib-olla polnud prantslased päris lootusetud, kuid kahtlemata olid nad muutunud dekadentlikeks ja korrumpeerunuteks. Sakslased olid võtnud Ida-Aasia rahvaste tarkuse ning kasutanud seda, et mõista paremini oma saatust, prantslased aga olid varisenud idamaistesse luksuslikesse nägemustesse – meelastesse, palavikulistesse unistustesse, mis neid seestpoolt mädandasid.
„Su õhtusöök peaks valmis olema. Mis sa arvad, kas sul õnnestub oma hiir kätte saada?”
Legendaarne hiir, kes oli Hispaaniasse toimetanud nii palju põgenikke ja pagulasi, närinud nii palju auke võrku, millega sakslased olid katnud Lõuna-Prantsusmaa.
„Võib-olla. Küll aeg näitab.”
5
Kuu värvis mere hõbedaseks. Nancy polnud saanud küll operatsiooni aega valida, kuid neil oli vedanud. Oli selge öö ja kuuvalgust oli just parasjagu, et randa viiva raja nägemiseks ei pidanud taskulampidega vehkima.
Antoine oli toonud neile teate Toulouse’i kontaktisikult. Briti allveelaev tuleb hiilimisi piki kallast ja on valmis rühma põgenenud sõjavange üle mere ära viima. Britid pidid saama peale võtta viisteist meest, nemad aga pidid sõudma kaldale vastu, just sel kuupäeval ja sel kellaajal, andma signaali ja ootama vastust.
Siis ei jäänud enam muud kui loota, et kõik operatsiooni lülid on usaldusväärsed. Et teade oli ikka ehtne ning keegi polnud midagi segi ajanud; et nad olid ikka õiges kohas, õigel ajal ja teadsid õigeid märguandeid; et keegi päästetavatest meestest, kellega Nancy oli rääkinud ning keda instrueerinud, kus ja millal kokku saada, polnud midagi välja lobisenud.
Oh, ja kui britid ütlesid, et saavad kaasa võtta kuni viisteist meest, siis jätsid nad pisut kauplemisruumi. Pimedal kaldaribal ootas koos Nancyga kakskümmend meest, kellel oli kuradima kiire Prantsusmaalt pääsemisega. Peamiselt britid, aga ka mõned Ameerika lennuväelased ja Iowa talupoisid oma nakatava huumoriga, mis pani Nancy neid armastama. Kolm britti olid nädal aega passinud Montpellier’ lähedal turvamajas, rääkinud ainult sosinal ja püüdnud ringi liikuda nii vähe kui võimalik, et naaber, kindel Vichy režiimi pooldaja, neid ei kuuleks. Ülejäänutest suurem osa oli välja murdnud loodepiirkonna vahelaagrist. Nancy, Philippe ja Antoine olid oodanud okastraataia taga kuut meest, kuid kuuldus oli laagris levinud ning teisedki nõudsid endale võimalust. Viimase mehe olid nad kaasa võtnud Marseille turvamajast, kuigi pärast tolle Böhmi saabumist ei paistnud ükski koht enam turvalisena. Vangi nimi oli Gregory. Ta oli britt, kuid ta ema oli prantslanna ning inglased olid ta langevarjuga vaenlase tagalasse heitnud, et ta aitaks lojaalseid prantslasi või midagi, kuid gestaapo oli ta juba teisel nädalal tänavalt kinni nabinud. Selgus, et tema kontaktisik linnas oli jõudnud võimudega teineteisemõistmisele.
Ta oli olnud gestaapo külaliseks kuu aega ja võtnud siis hullumeelse riski: viskunud järjekordse ülekuulamise ajal hämmeldunud valvurite silma all teise korruse aknast välja. Kuidagi oli tal õnnestunud pageda turule rahva sekka ja rahvas päästiski ta. Üks mees andis oma mütsi, teine oma pika sinise mantli, milliseid kandsid paljud talumehed, veel üks puukingad oma jalast. Gestaapolased, kes olid valgunud peakorterist välja teda jälitama, leidsid oma teelt aga – muidugi täiesti juhuslikult – takistusi, olgu neiks siis segaduses müüjad või raske koormaga vankri ümber vaidlevad talumehed. Uudis tema põgenemisest jõudis linnas veel tegutsevate vastupanuliikumise liikmeteni, nii et ta korjati üles ja anti Nancy hooleks.
Gregory oli pomisenud talle oma loo purukspekstud hammaste vahelt. Tavaliselt oleks ta saadetud üle Püreneede viivale teerajale, aga enne oleks lumepall põrgus terveks jäänud, kui tema selle teekonna läbi teinud. Ta parema käe sõrmedel puudusid küüned, roietes olid mõrad ja randmeluu oli katki murtud. Kogu ta keha katsid lillad muljumisjäljed. Nancy ei osanud temaga muud teha kui mehel kõhu täis sööta ja teda peidus hoida, kuni saabus teade kuningliku mereväe allveelaeva tulekust. Olgu taevas tänatud. Nancy läks talle ise järele ning nad jalutasid teineteise käevangus mööda Marseille tänavaid, Jeremy sinikates nägu mässitud Henri salli ja ta kõhetu keha varjamiseks üll üks Henri mantlitest, ka maailma piilus ta Henri kaabu serva alt.
Teistega kohtumiseks sõitsid nad bussiga ranniku poole ja Gregory tänas teda vaikselt. Siiralt. Ja rohkem enam eriti ei rääkinud.
Nancy vaatas kuuvalgel kella. See neetud kuninglik laevastik jäi hiljaks. Mitte katastroofiliselt, nad-kindlasti-ei-tulegi-enam hiljaks, kuid siiski hiljaks. Kui kaua nad said siin oodata? Kuidas tal õnnestub kõik need mehed turvamajadesse saada, kui britid ei saabugi? Kallas oli siin, Marseillest ida pool, kaljune ja järsk, peamiselt paekivist, mis paistis pimeduses tontlikuna. See väike siledam riba, mida piirasid looduslikud salveipõõsad ja nulud, oli üks väheseid kohti, kuhu sai paadiga randuda. Nancy lootis, et midagi pole valesti läinud. Kui kõik edenes plaanipäraselt, siis oli allveelaev nüüd seal, vähem kui kilomeetri kaugusel, pime ja vaikiv, ning ootas, et saaks haarata need mehed kaasa, lipsata läbi Gibraltari väina tagasi Inglismaale, nad seal uuesti relvastada, uutesse üksustesse paigutada ja tagasi lahingusse saata.
„Nad jäävad hiljaks,” ütles Antoine vaikselt ta õla kõrval.
„Küll nad tulevad,” vastas Nancy kindlalt.
Pimedusest kostis krabinat ja nende juurde astus Philippe.
„Ei ole veel näha? Nad jäävad hiljaks.”
Jeesus.
„Oled sa