see teade oli võltsing,” sosistas Antoine. „Mis siis, kui selle saatsid sakslased? Neil oleks siis lihtne üles korjata vangid, meid ja kuulus Valge Hiir. Kõik siin kaldal istumas, nagu oleksime tulnud kuuvalgele piknikku pidama. Jumal näeb, teade tuli just siis, kui me seda vajasime! Oli see liiga hea, et olla tõsi?”
Ka Nancyl oli see võimalus peast läbi käinud, loomulikult oli. Nende kõigini olid jõudnud kuulujutud: sakslased varastasid raadiojaamad, vahetasid Londoniga valeteateid ning noppisid siis vastupanuliikumise võitlejaid, põgenenud vange ja ladusid hõlpsasti nagu lapsed aiast õunu.
„Kui need oleksid sakslased, kes siia tulevad,” ütles ta pahaselt selge ja täpse hääldusega, „oleksid nad kohal neetult täpsel kellaajal.”
Philippe mühatas, kuid Nancy teadis, et mehe näole tekkis kiire tõrges muie.
„Hästi, Nancy,” ütles Philippe. „Aga sa ei saa väita, et asjad pole läinud raskemaks. Sturmbannführer Böhm on võtnud kinni tosina mulle tuttavat meest. Kui pika aja pärast tabab ta kellegi, kes teab meie kohta? Praegu on asjaga seotud liiga palju inimesi. See mees tehases, kellega Henri soovitas mul rääkida, see Michael – ta ei meeldi mulle. Ta on liiga tuline.”
„Nüüd sa kurdad selle üle, et prantslased on lõpuks oma munad üles leidnud ja vastu hakanud?” ütles Nancy. Philippe käis talle praegu närvidele. „Kui Henri ütles, et räägi temaga, siis ta sobib.”
„Henri on hea mees, aga ta on romantik,” tõrkus Philippe. „Ta arvab, et iga prantslane on südames koos vastupanuliikumisega. Ta ei taha uskuda, et meiegi seas on fašiste. Üks neist sandarmitest, keda me su abikaasa rahaga määrime, lobiseb lõpuks midagi välja. Me poleks pidanud neile maksma, et nad siinse tee täna õhtul tühjana hoiaksid. Oleks olnud parem riskida patrullidega.”
Antoine tegi vaigistavat häält, kuid Philippe’il oli õigus. Mis ei aidanud üldse.
Antoine oli teinud otsuse ja maksnud pistist nendega nõu pidamata. Ta vandus, et usaldab meest, kellele ta maksis, sest too on tõeline Prantsusmaa patrioot, aga kui ta oli nii suur patrioot, siis miks talle üldse maksma pidi?
„Nancy!”
Naine vaatas pimedusse ja nägigi kaldast sadakonna meetri kaugusel taskulambi välgatust. Kolm lühikest välgatust ja üks pikem. Ta lülitas oma taskulambi sisse ja suunas pimedusse. Kaks pikemat sähvatust. Siis kustutas ta jälle lambi. Ootas.
Näis kuluvat terve igavik, enne kui ta kuulis vee liikumist, siis vaikset krudinat kaldakruusal, kui puust paat pehme lainetuse piirile tõmmati. Nancy läks üksi lähemale. Paadi meeskonnaks oli kaks sõudjat ja mees, kes eelduste kohaselt oli ohvitser, kõik kandsid kohalike kalurite kombel villaseid pükse ja purjeriidest jakke.
„Paraadiks valmis?” küsis Nancy.
„Ema saatis õhupalle,” vastas mees. „Jessas, oled sa inglane?”
„Austraallane. Pikk jutt.”
Mees noogutas. Polnud õige aeg lobisemiseks. „Mitu pakki?”
„Kakskümmend. Üks on erisaadetis gestaapolt, ja tädi saatis laagrist lisa. Kas te saate nad kõik peale võtta?”
Mees kõhkles. Ütles siis otsustavalt: „Saame hakkama. Ja vabandust hilinemise pärast, kogu kallas on patrulle täis. Tulevikus see tee enam ei kõlba. Laevastik ei saa riskida allveelaevaga, et siit põgenikke üles korjata.”
Nancy pöördus ja viipas lageda ala piiril ootavatele meestele, ütles siis: „Lurjused on ka Püreneede raja peaaegu võimatuks teinud. Tehke ometi kähku ja võitke see neetud sõda ära, eks ole?”
„Anname oma parima.”
Mees noogutas heakskiitvalt, kui mehed korda säilitades oma tõusuvee piirini ulatuvas võsastikus olnud peidukohtadest välja astusid ja paati aidati.
„Hästi korraldatud, kullake.”
See näis võtvat terve igaviku, kui mehed sealt kahekaupa tulid. Ohvitser vaatas iga viie sekundi järel kella. Tema alluvad sättisid põgenikke sõudepaadis kohtadele, tehes ruumi veel kolmele viimasele tulijale. Gregory oli viimane, möödudes haaras ta Nancy käe ja pigistas seda. Meeskond vinnas teda parasjagu üle parda, kui rannikuteel süttis nende poole suunatud prožektorivalgus. Täie võimsusega. Ülevalt kostsid sakslaste ärevad hõiked.
„Läksime,” ütles ohvitser kiiresti.
Üks meeskonnaliige hüppas sujuvalt lainetesse ning koos ohvitseriga hakkasid nad raskelt koormatud paati õlgadega sügavama vee ja pimeduse poole tõukama, kaevates seejuures jalgadega üles liiva ja kiviklibu.
Kuulid hakkasid laulma ja nende taga vette plaksatama, kui nad end paati heitsid ja ohvitser andis käsu kiiresti sõudma hakata.
Nancy kiirustas puude vahele, kui prožektori otsiv kiir rannariba tabas, ja palvetas, et see teda jälitama ei hakkaks. Taevas tänatud, ei hakanud.
Sakslasi huvitas sõudepaat. Nancy märkas pimeduse varjus Antoine’i, kes lamas selili ja tulistas üles prožektori poole.
Pagan, kas see oli haukumine? Palun tehke nii, et neil ei oleks koeri kaasas.
Nancy kükitas salveipõõsaste vahele ja pööras ringi, et näha, kuidas mereväel läheb. Paat oli ikka prožektori valgusvihus ja vähemalt üks kogu oli ahtris ebaloomulikku asendisse vajunud. Nad olid seal suurepärane märklaud.
„Tee ära, Antoine,” pomises Nancy hambaid kiristades ja kaaslast jälgides, söandamata veel liigutada. Kas tal õnnestuks teele tagasi ronida? Hiilida patrulli selja taha ja prožektor revolvriga puruks lasta?
Antoine hingas aeglaselt välja ning vajutas päästikule. Kusagil üleval purunes klaas ja tuli kustus.
„Kaunis!” ütles Nancy valjusti. „Kaome nüüd siit, eks ole?”
Ning mitte hetkegi liiga vara, sest ta kuulis kaldast alla nende poole pudenevate sõdurite hüüdeid. Nende tulek pidi olema vaevaline, kui nad ei leidnud rada, mis loogeldes ja siksakke tehes randa tõi. Järsud langused ja okkad.
Naine lootis, et nad murravad oma neetud kaela.
Philippe haaras tal käsivarrest. Idapoolne rada oli nende jaoks vaba ja seda mööda nad nüüd, kummargil ja pead madalal hoides, jooksidki. Nancy tundis, et erutus oli pulsi väga kiireks ajanud. See oli parem kui ennast kontrollpunktidest läbi flirtida. Jalad näisid kitsa raja ise üles leidvat, ilma et tal oleks tarvitsenud sellele mõelda. Kuulid, mis temast pimeduses mööda vihisesid, tegid näuguvat häält nagu väikesed kassipojad. See mõte pani ta itsitama.
Patrull – see pidi olema juhuslikult sellele teele sattunud patrull, sest kui see olnuks lõks, siis oleksid nad juba surnud – tulistas endiselt eemalduvat paati, kuigi need idioodid ei näinud seda enam. Nancy oletas, et ainult kaks meest tungisid läbi tiheda rohu, kadakate ja loorberite. Siis süttis üleval nende kohal taskulamp.
Hüüatus ja lask. Nancy kuulis, kuidas Antoine õhku ahmis, ning kiiresti ümber pöörates nägi ta teda kägardunult nõelkitsal rajal käega küljest kinni hoidmas, üle kaljuserva vette kummumast takistas teda ainult pundar rohupuhmaid.
„Philippe, tule mulle appi!” sisistas Nancy pimedusse ja nägi tema varju tagasi tulemas.
„Siia! Siiapoole! Nad pääsevad põgenema!”
Kõrgemal nende kohal seisvale mehele vastasid teised sõdurid. Philippe sihtis hääle ja valguse poole ning vajutas päästikule. Taskulamp klõpsatas pimedaks, takistades Philippe’i sihtmärgi leidmisel, ning mees kutsus uuesti sõpru lähemale.
Kõlas nii, nagu käiks tal seal erutusest pea ringi.
Antoine tõukas käega. „Lase jalga, Nancy!”
„Mida kuradit, ei lähe ma kuhugi.”
Ta kummardus, et seada käsi ümber Antoine’i õlgade, Philippe tulistas veel kord pimesi hääle suunas.
„Aita ta mul üles saada,” ütles Nancy Philippe’ile,