tema näol tekitab minus süümekaid, aga mingil moel ka rahulolu, kuna ta on mind märganud.
„Kust sa üldse midagi gisele’i kohta tead? Sa pole kogu suve jooksul Organiseeritud Rekreatsioonis ega Toitumiskeskuses käinud,” ütlen ma, jälgides meie peegeldust laes. Mina olen seina vastu litsutud, isabel kõõlub madratsi serval, meie vahel vilksatab ribake valget. Paksud naised on koledad. Vanad naised on koledad. Aga gisele? Meekarva gisele oma meekuldsete juuste, meetähniliste silmade, meetooni nahaga? Kole?
„Sellepärast teda siis eelmisel nädalavahetusel ei olnudki,” lausun mina, kui isabel ei vasta. „Ta ütles meile, et oli gripikahtlusega karantiinis.”
„Lööve,” kordab isabel. „Tal oli terve nägu munasuurusi lööbelaike täis.”
„Kahju, et see kooli ajal ei juhtunud,” ütlen ma vaimutseda püüdes ja tunnen kerget iiveldust kurku tõusvat. „See ei loksuta tema kohta edetabelis.”
„Ära õelutse.”
„Mis sul viga rääkida, preili nr 1.”
„Sina oled nr 3. Ja meid kõiki disainiti võrdsetel alustel,” vastab isabel mehaaniliselt.
„Jah. Aga mõnel eeval vedas, et teda disainiti paremini kui ta koledaid õdesid.” Ma hoian äraootavalt hinge kinni, lootes, et ta mulle vastu vaidleb, nagu ta seda varem alati tegi.
„Sa ei ole ju kole, freida,” ohkab ta. Ta on minust tüdinenud, tüdinenud sellest, kuidas mind tuleb pidevalt veenda. „Keegi meist ei ole kole.”
„Sinuga võrreldes olen ikka.” Ma kuulen oma hääles sinna sugenenud hädaldamist ja vihkan end selle pärast. „Mu nahk näeb nii väsinud välja.” Ma silitan laepeeglis oma näo piirjooni, otsides pragusid. „Mis siis, kui see mu edetabelikohale halvasti mõjub?”
„Parem näida väsinud, kui olla paks.” Isabeli hääl kõlab ilmetult, nagu oleks keegi tema kopsud õhust tühjaks lasknud.
Ma pööran näo tema poole, meie ninad puutuvad peaaegu kokku. Hingan sügavalt sisse, justkui võiksin tema lummavat ilu sõõmhaaval endasse tõmmata ja nii selle temalt päriselt pihta panna. Ma vaatasin ükskord internetist tema kaarti, lootes, et leian sealt endale mahaviksimiseks lihtsa valemi. „PO1 hõbemetalliku tooni juuksed,” teadustas arvuti skandeerivalt, „nr 76 kelmikasrohelised silmad. Tuhmi kulla karva nahk, härmatisroosad huuled, mõned tillukesed tedretähnid sirgel ninal.” Ma tahaksin sinu moodi välja näha. Kõik oleks lihtsam, kui ma näeksin välja nagu sina. Olen niimoodi mõelnud sellest saadik, kui olin nelja-aastane. „Millest sa räägid, isabel?”
Ta keerab end selili ja suunab pilgu lakke, oodates, et mina sama teeksin. Ma vaatan, kuidas ta sõlmib siidvöö talje ümbert lahti ning paotab hommikumantli hõlmu, paljastades oma keha. Paisunud talje, ümaramaks muutunud reied. Pimeduses kõlab minu järsk hingetõmme karjatusena.
„Ma tean.” Ta tõmbab hommikumantli hõlmad kokku, peidab oma patud.
„Kas sa oksendada oled proovinud?”
„Muidugi,” ütleb ta kärsitult. „Sellest pole alati kasu, kas tead.”
„Aga need lisarohud, mida sa võtad? Kas neist on abi?”
„Alguses oli. Enam need vist ei mõju,” sosistab ta.
„Ehk pole asi üldse nii hull.” Ma tahaksin mõjuda lohutavalt, aga ma ei tea, kuidas seda teha. Meie suhtes on see alati isabeli roll olnud. „Ilmselt sa pole ainuke. Paljud eevad võtavad vaheajal juurde.”
Me mõlemad teame, et see pole tõsi. Vähemalt mitte tänavu.
„Ma ei saa aru, kuidas see üldse nii kaugele on saanud minna. Keegi pidi seda ju sinu iganädalastel kaalumistel märkama? Sa pole Toitumiskeskusse sissegi astunud juba ...”
Ta asetab sõrme suule, et mitte lasta mul edasi rääkida, ja ma neelan oma mõtted alla. Meil on nüüd veel üks saladus. Ma sulen silmad, aga näen ainult tema laialivalguvat ihurasva, mis ähvardab ta luud põrmustada.
„Ma mõtlesin ükspäev sinu kinnisideele ahvide kohta.”
Isabeli hääl on nii vaikne, et ma korraks kahtlen, kas ta üldse midagi ütleski – võib-olla on minu soov, et me jälle lähedased oleksime, nii meeleheitlik, et olen hakanud endale ette kujutama, et ta minuga räägib.
„Mäletad?” küsib ta ja sirutab käe välja, et minu oma puudutada. „Ahve?”
„See oli väga põnev liik.”
„Kindlasti. Aga miks sa pidid ise ka ahvi mängima?”
„Ma olin nelja-aastane!”
„See ei loe.”
„Siivas-ruth ütles täpselt sama, kui ma aias puu otsast alla kukkusin ja jalaluu murdsin. Mõrd selline.”
Ta surub käe suule, et itsitamist summutada.
„No vabandage väga. See oli kohutavalt valus,” ütlen ma nördinult, aga ka mina naeratan.
„Mõtlesin, et ta lööb su maha, kui sa pidid selle suure kipsiga esmaspäevasele fotole jääma,” ütleb ta juba valjemalt.
„Tšš, isabel, sa äratad siivsad üles.”
„Mis siis?”
„Ah jaa, printsess isabel võib kõike teha!” õrritan mina, langetades teeseldud aupaklikkusega pea. „Nii eriline on kindlasti tore olla.”
Ma ootan, et ta naerma hakkaks, mind vastu narriks, aga ei midagi. Tema keha tõmbub minu oma kõrval jäigaks. Vaikus on kõrvulukustav, see pressib vastu mu trumminahku, ja ma püüan pimesi kobades meie poolelijäänud vestluse taas järje peale saada.
„Aga nende ahvidega oli selline asi, et ...”
„Ma olen väsinud,” lõikab isabel vahele ja sõnad jäävad mulle kurku kihelema. Ma ei oska kunagi õigel ajal pidama saada, ütleb siivas-ruth.
Nihkume voodis teineteisest eemale, meie vahel haigutab taas tühjus.
Ma olen ilus. Ma olen tubli tüdruk. Ma kuulan alati sõna.
Sõnumid jätkuvad, nagu poleks midagi muutunud.
Koidik valgub aeglaselt lampidest välja, peletades mu unenäod eemale. Ma sirutan end välja, nii et mu kehast saab pinnalaotus, mis haarab enda alla kogu madratsi. Isabel on läinud.
Ma tõusen voodist püsti ja heidan juuksed seljale, et peegelseinalt oma nägu uurida. Ma teen seda igal hommikul, ja osa minust loodab, et öö jooksul on mind võluväel mõnda teise kehasse istutatud – isabeli omasse, või siis megani. Et ma ärkan ja olen hoopis tüünema jumega, kõhnem, teistsugune. Parem.
Minu voodi vastas asuval seinal on klaasi sisse süvistatud roosast plastist käejäljend. Ma vajutan oma käe sinna ning tunnen, kuidas soojus torgib peopesa, kuni klaasist pind aina õheneb. Surun end sellest läbi ja mu näole ilmub grimass, sest nüüd tundub mulle, et tuhanded kleepuvad kiud hakkavad kokkupuutel mu nahaga lahustuma. Olen ruumis, mille kõiki pindu, isegi põrandat, katavad peeglid. Ruumi teises otsas seisab kitsas terasest riietuskabiin, mille kohalt keerduvad lakke hallid kummivoolikud. Ma vajun kabiini kõrval seisvasse fuksiakarva tugitooli ja trummeldan sõrmedega oonüksimustriga marmorist tualettlaual. Peeglit ümbritsev korallikarva elektripirnide poolsõõr heidab mu näole roosakat kuma. Puudutan peeglit, mille pind hägustub algul piimjaks, siis matistub ja lõpuks muutub arvutiekraaniks, kus kuvatud pildil on kujutatud ostukotikoormat kandvat naist.
„Tere hommikust, freida!” ütleb Isikliku Stilisti Programm (ISP) sõnu hakkiva häälega. „Kuidas sa end täna tunned?”
„Närviliselt.”
„See on ju kooliaasta esimesel päeval tavaline,” ütleb hääl. „Kuidas sa soovid end täna paremaks muuta?”
„Täielik