pärast koolivaheaega inspiratsiooni vaja.”
Ekraanile ilmub moelava, kesk musta tühjust õhus rippuv pikk puidust poodium, mida mööda traavib terve rodu modelle. Nad ongi peamiselt selleks otstarbeks disainitud, tootmisliinilt tuleb neid kõhetute kehade ja ilmetute nägudega isendeid sadade kaupa.
Valge sobib minu nahatooniga hästi. Kujutlen vaimusilmas meganit milleski sarnases, tema jume ju muutub nagu hapnev piim, ja ma tunnen julma kahjurõõmu.
„Oota. See on väga hea.” Minu Häälkäsu peale peatub ekraanipilt modellil, kes kannab valget läbikumavat ümara kaeluse ja lühikeste varrukatega pluusi, mida kaunistavad aplikatsioontehnikas siidlilled, ning valget põlvini ulatuvate volangidega pitsseelikut.
„Kas see sobiks?”
„Jah,” nõustub ISP. „Tellin kohe rõivalaost vastavad tooted. Astu riietuskabiini.”
Ekraan muutub hetkega uuesti peegliks. S41 Heleda Jääšoksi tooni juuksed. Nr 66 Chindia-kollased silmad. See olen mina. Seda inimesed näevad, kui nad mind vaatavad. Ma poen öösärgist välja ja viskan selle tualettlauaalusest seina sisse ehitatud luugist sisse. Kabiin avaneb, piiksudes valjult, kuni olen sisse astunud, ja terasest lõks minu ümber apla suuna sulgub.
„Sa oled kaalus juurde võtnud.” See hääl täidab kogu kabiini. „Sa kaalud nüüd 54 kilo. Ma soovitan sinu iganädalases raportis, et tarbiksid rohkem kaloriblokaatoreid seni, kuni su kaal jääb 52 ja 53,5 kilo vahele püsima.”
„Kas ma pean tõesti neid rohkem võtma?” Ma vihkan kaloriblokaatoreid, mis panevad mind alati kõhuvaludes väänlema. Aga küllap peaksin olema tänulik, et need on nüüd paremad kui algusaegadel, mil põhjustasid isegi käärsoole lõhkemist. „See on piinlik.”
„Sa oled ainuke inimene, kes teab, milliseid medikamente sulle on määratud.”
Ma turtsatan selle peale ebaviisakalt. Teoorias on meile määratud rohud tõesti isiklik info, aga Koolis ei jää miski kauaks nii. Hommikusöögi ajaks teavad minu õed, et ma olen nõrk, et ma olen ablas, et ma ei suuda end talitseda. Aga ma ise arvasin, et olin eelmisel nädalal tubli tüdruk.
Laserid ärkavad ellu, kraapides kabiini terasseinu, ning laest langeb alla infrapunavõru, mis mind mööda mu keha allapoole nihkudes kõditab. Seejärel hingab kabiin sisse, tekitades pahiseva õhuvoo, mis imab endasse kogu mustuse ja pumpab selle Maa-alusesse, kus see hävitatakse. Laserkiired ilmuvad taas esile, piserdavad mu alasti ihule jumestust ja tõmbavad mu juuksed õrnalt kuklale krunni. Me tohime seda masinat kasutada ainult kaks korda päevas, hommikul ja enne uinumist. See on liiga kallis, ütleb siivas-ruth, nii et päeva jooksul peame oma hügieeni ja meigi eest ise hoolt kandma. Paari minuti pärast sülitatakse mind välja, tänased rõivad ja nendega sobivad aksessuaarid on juba seinaäärse lahtise luugi juures ootel. Ma haaran need sülle ja portaal kaob sedamaid.
„See näeb välja teistsugune kui modelli seljas.” Ma venitan luitunud pluusi, lillkaunistused vajuvad mu sõrmede all kortsu.
„See on lähim vaste, mille ma Kooli rõivalaost leidsin.”
Tagasi oma boksis, uurin ma peegelseinte abil iga nurga alt oma keha, vastikustunne kurgus.
„Lähme.”
Uksel seisab freja, rangluud teravalt esil, seljas beež heegeldatud pluus ja kanaarikollane seelik.
„Ma olen valmis,” ütlen mina, torkan jalad lahtise kannaga kunst-ussinahast kingadesse ning teistega liitudes kiirendan sammu, et eespool kõndivale dariale järele jõuda.
Ühikas täitub kolmekümne paari kõrgete kontsade klõbinaga musta-valgeruudulistel põrandaplaatidel. Me marsime koos vaikides, samamoodi nagu igal hommikul.
Ühika peasissekäigu ette on uue kooliaasta alguse puhul püstitatud eraldiseisev fotokabiin. Daria tõmbab logiseva liugukse lahti, tema iirisekarva juuksed on oskuslikult sasitud, indigosinised silmad rõõmust säramas. Mille üle ta rõõmustab? Kas tema foto tuli täiuslik? Kas parem, kui tuleb minu oma?
„Freida.”
Freja suskab mind oma kondiste sõrmedega alaselga ja ma koperdan tühja fotokabiini, libistades ukse enda järel kinni.
1. Pööra end poolküljetsi kaamera poole, üks jalg teise ees.
2. Toetu tagumisele jalale.
3. Aseta vasak käsi puusale.
4. Naerata säravalt.
Välklamp sähvatab ning minust tehtud foto on hetkega üles laaditud Kooli veebilehele, kus Euroopa-Tsooni Pärijad hakkavad seda hindama ja mille põhjal määratakse minu kooliaasta alguse edetabelikoht. Ma jään pimedusse. Peaksin juba lahkuma, kuid hetkeks tekib soov siia jäädagi. Tahan peitu pugeda, varjudesse põimuda ja nähtamatuks muutuda, nii et mitte keegi mind enam vaadata ei saaks.
Ma loodan, et foto sai täiuslik.
2. peatükk
„Meie uus klassiruum,” teadustab freja ja sirutab käed laiali. Ma ootasin Toitumiskeskuses, kuni ta lõpetas hommikusöögi söömise teesklemise, et me saaksime koos klassi minna. Ma ei tahtnud sinna üksinda sisse astuda.
„Ohoh. See on nii teistsugune,” ütlen ma irooniliselt. Nagu eelmisel aastal – ja ka kõigil sellele eelnenud aastatel – toimub enamik meie tundidest suures, üleni mustaks värvitud ruumis, mille rakenduseta aknad on mustade puitpaneelidega kinni löödud. Ruumi eesotsas paiknev sein on põrandast laeni kaetud peegelklaasiga. Selle ääres asub siivsa laud, mis on päevinäinud tammepuidust, tuhmunud messingist nuppudega, kummalgi küljel kõrge klaaskast. Ruumi keskossa on tihedalt lükitud pingiread ja peegelplaadiga kirjutuslauad, nende vahel kulgeb kulunud musta vaibaga kaetud kitsas trepp. Suvevaheaeg tundub juba kauge unenäona.
„Freida! Sa näed imeline välja!” piiksatab cara, ja tema tumeblondid juuksed lehvivad näo ümber, kui ta mind kallistama tõttab. Freja, kes asjatult samasugust komplimenti ootab, kõhkleb hetke, kuid siis naeratab mulle ülepingutatud innukusega ja ütleb: „Täiega.”
„Oh ei, mis te nüüd,” vastan ma automaatselt. Viskame käekotid ruumi tagumises otsas asuvale laiale aknalauale, siis ronime sinna ka ise järele – see on ideaalne koht, kust kõiki teisi sisseastujaid jälgida.
„Ärge nüüd jokutage,” hüüab cara lustlikult, pühkides oma ruuduliselt puuvillaselt pluusilt ja kitsastelt lumipesu-teksastelt ebemeid, samal ajal kui meie frejaga kontsadega jändame. Kui oleme end istuma sättinud, võtab freja käekotist taskupeegli ja uurib nägu, justkui pelgaks, et see on vahepeal haihtunud. Peeglit ohkega kinni klõpsates naaldub ta puitpaneelile ning häälitseb halvakspanevalt, kui klassi astub heidi, kelle kirsipunane kukla tagant kinnisõlmitav kleit on eest nabani avatud. Heidi pea jõnksatab meie poole. Pärast kuutteist aastat Koolis on meil kõigil hinnangute tabamiseks arenenud kuues meel.
„Freida, sa näed suurepärane välja.” Daria on kohale hõljunud, et meie seltsi tulla, ta silmad libisevad üle minu keha.
„Täiega,” ütleb freja, kõlades nüüd, kui tal on olnud aega valmistuda, palju veenvamalt. „Nii ilus seelik!” Ma langetan naeratades pea. „Kas isabel valis selle sulle välja?” jätkab ta armsalt ja mu naeratus tardub. „Tal on nii hea maitse.”
„Kus ta üldse on?” küsib cara oma pakse kulme kokku tõmmates. Nad on seda minult viimase kahe kuu jooksul iga päev küsinud. „Tema VideoChat on terve suve kinni olnud.”
„Ta ei tunne end hästi,” vastan ma taas kord. Ma ei taha tunnistada, et tean sama vähe kui nemad.
Ruumi tuleb rahvast aina juurde. Gisele siseneb tähtsalt, seljas meresinine voltidega pluus ja valged liibuvad teksased, puusade õõtsudes läheneb ta meile ja haagib käsivarre daria oma külge. Kaksikud jessie ja liz tulevad tema järel, teineteise täpsed koopiad ühesugustes türkiissinistes kombinesoonides, liikudes nii, nagu kuuluksid nende jäsemed ühe keha külge.