kas sa tuleksid palun minuga mu kabinetti?” küsib siivas, paljastades naeratust matkides hambad. Ma tõusen oma kohalt peaaegu püsti, et isabel mööda lasta, ja sosistan talle: „Edu!”
Ta poleks mind nagu kuulnudki, ja mu kõhus nõelub hirm. Kas ta on minu peale vihane? Kas ta märkas mind hetkeks vallanud kahetsust, et mina talle ära ei teinud? Siivas ootab, kuni isabel temani jõuab, et temaga koos uksest välja minna, ja klähvab meile: „Hakake aga kohe järgmisse tundi astuma.”
Kõik imbuvad aeglaselt välja, vadistades valjult uute edetabelikohtade üle, selle sõnavada refrääni alt kostab trummilöökidena „isabel, isabel, isabel”, kuni alles jääb vaid meie rühmake. Haaran koti ja sammun kaaslaste suunas trepist alla, pühkides mööda meie pinkide ääres seisvast liust.
„Tšau, liu-liu,” ütleb megan armsalt, lehvitades hüvastijätuks sõrmi. „Kas sa ei kuulnud, et siivas-ruth käskis järgmisse tundi minna?”
„Nägite?” pahvatab daria, kui liu on välja löntsinud ja ukse enda järel pauguga kinni tõmmanud. „Ainult kakskümmend üheksa nägu oli. Isabeli ei hinnatud.”
Ma uurin edetabelit enda ees laual, silmitsedes ekraanil olevat pragu, mis lõikub cara fotosse. Tal on õigus. Isabel puudub.
„See on imelik,” ütlevad liz ja jessie korraga ning krimpsutavad nägu.
„Kuidas see üldse võimalik on?” küsib gisele.
„See on ilmselt tema kaalutõusu pärast,” ütleb daria.
„Aga christy on ka juurde võtnud,” osutab gisele. „Ma ütleksin, et vähemalt terve kilo, kui mitte isegi kilo kakssada.”
Ma mähin käed ümber kõhu, püüdes varjata seda kolmveerandit lisakilo, millega mu keha on mind reetnud.
„Mitte nii palju kui isabel,” vaidleb daria, ignoreerides frejat, kes hakkab pelgalt kaalutõusu mõtte peale õhku ahmima. „Nad ei laseks iialgi juhtuda, et keegi Pea-Tsoonist sellist asja näeb. Standarditest tuleb kinni pidada. Mida Pärijad peaksid arvama, kui nad kohale jõuavad?”
„Aga kes teab, millal nad meid külastama hakkavad? Võib-olla ei tule nad veel mitu kuud!”
Tüdrukud lähevad omavahel vaidlema ja nende hääled muutuvad üha valjemaks. Ainult megan ja mina oleme vait.
„See on igav,” nähvab megan, nägu ärritusest õhetamas. „Miks me temast rääkimisele aega raiskame?”
„Täiega,” ütlevad kaksikud ohtu aimates.
„Palju õnne, megs,” ütleb daria mahedalt ja põimib käed ümber megani õlgade. „Sa oled esikohta väärt. Sa oled alati meie aasta kõige ilusam tüdruk olnud.”
„Jah, Tsoon on alati blondiine eelistanud. See on nõme,” ütleb freja, kes rõõmustab, et on leidnud ettekäände oma madalamale kohale, ega tee üheaegselt sisistavatest kaksikutest väljagi.
„Mul on igatahes tunne, et kauaks see nii ei jää,” ütleb megan ning sirutab käed V-tähe kujuliselt võidu märgiks välja, raputades daria käe järsult enda küljest lahti. Daria naeratab piinlikkusest kohmetult, aga ei ütle midagi – ehkki varem oleks ta seda vabalt teha võinud. Mulle tundub, nagu liiguks miski mu jalge all ja häiriks mu tasakaalu.
„Tere tulemast viimast Kooliaastat läbima, tüdrukud!”
3. peatükk
Detsember
Seitse kuud Tseremooniani
„Isa nimel, jälle on hommikusöögiks munakad?”
Kui megan närvi läheb, muutub tema niigi ärritav võlts Ameerikate-Tsooni aktsent nasaalseks. Kahjuks läheb megan tihti närvi. Peamiselt söögiaegadel. Minu arvates peab ta vajadust toidu järele oma ainsaks puuduseks.
„Mul on munakatest kõrini. Need on rõvedad. Miks siin mingit muud väikese süsivesikusisaldusega toitu ei pakuta?” õiendab ta toiduletiga, justkui võiks see talle vastata. Liz ja jessie pomisevad midagi takka kiites ega tee väljagi nende taga sabas seisvatest näljastest tüdrukutest, kes toitu ootavad.
„Mul on kõht nii tühi,” sosistab üks tilluke tüdruk minu taga oma sõbrale. Ta on umbes saja kahekümne sentimeetri pikkune, tema taljeni ulatuvad iirisekarva juuksed on tumepunase paelaga hoolikalt kuklale kokku seotud ning tumepunase ja mereväesinise triibulisest polokleidist turritavad välja kondised õlad.
„Vabandust, kas sa ütlesid midagi?” Megan keerab kanna pealt ringi ja toetab käed põlvedele, kummardudes, kuni tema silmad on noorema tüdruku omadega samal kõrgusel. „Mis su nimi ka on?”
„L-l-lena-rose,” kogeleb tüdruk, käed hirmust värisemas.
„Kas sul on midagi öelda, l-l-lena-rose?”
Lena-rose’i pea jõnksatab vasakule ja paremale. Tema sõber on talle külje pööranud ja põrnitseb maha, varem kõlanud jalgade sahin ja pahurad ohked vakatavad. Viivitust on märgatud. Siivas-ruth tabab lennult väikseimagi tülialge, tema paljaksaetud pea teeb õlgade kohal peaaegu täisringe. Sööstes Toitumiskeskuse sümmeetriliselt paigutatud laudade vahelt läbi, laskub ta raisakotkana meie juurde, ja tema kummitallaga kingad ei tee plaaditud põrandal vähimatki häält. Äkitselt on mul hädasti vaja kotist digifotokas üles leida. Pole kuigi tõenäoline, et ta suudab meid kiviks muuta, aga päriselt ma seda ei välistaks.
„Kas sul on mingi mure, nr 767?”
„Ei ole, siivas-ruth,” ütleb megan, tõmmates selja nõgusaks, nii et õlapaelteta minikleit ronib mööda tema nõtkeid jalgu ülespoole. Ta laseb oma lahtistel mustadel lokkidel peibutavalt üle ühe õla voogata. „Mitte mingit muret. Väike lena küsis minu käest lihtsalt mingite Kooli reeglite kohta. Ma vaatasin, et ta neist ikka õigesti aru saaks.”
Käega üle oma koljuluude libistades noogutab siivas-ruth napilt ning naaseb siis Toitumiskeskuse tagumises osas paikneva järelevalvelaua juurde. Megan, kes on järgmisel hetkel väriseva lena-rose’i juba unustanud, võtab siivas-anne’ilt oma ravimid ja liigub edasi, lastes ka meil ülejäänutel puhveti Ole Parem aina kasvavas järjekorras lõpuks teenindatud saada. Kui saabub minu kord, heidan ma pilgu letile. See on jaotatud kolmeks osaks, neis kõigis on hulgem ühesuguseid hõbedasi tirinaid. Väikese süsivesikusisalduse sektsiooni kohal ripub pilt kuklist, mida läbib punane X, maitsva/tervisliku sektsiooni kohal kõrgub pilt puu- ja köögiviljakate püramiidist ning nullkalorisektsiooni kohal kaalu pilt. Ma haaran nullkaloritirina ja asetan selle oma saepuruplaadist kandikule, ilma et vaevuksin uurima, mis imeasjad selle kaane all peituvad. Paksu tüdruku puhveti poolt hõljuvad lõhnad panevad mul suu vett jooksma ning ma püüan mitte mõelda röstitud nupsusaiadele, millele on nõristatud siirupit, ega šokolaaditükikestega pannkookidele või ümaratele kohevatest valgetest kuklitest tehtud külluslikult maitsestatud sojaburgeritele. Ma pean sel nädalal tubli olema.
„Tere hommikust!” Siivas-anne tõstab oma apteekrilaualt korraks pilgu. Ta näeb välja samasugune nagu siivas-ruth, mõlemad on kaetud kõikekatva musta siivsarüüga.
„Mul on sinu tänahommikuse kaalumise Häälmärkmed.” Ta kobab sahtlis, otsides katseklaasi, millele on söövitatud minu foto. „Ma sain korralduse suurendada sinu Ilutablettide annust. Loodetavasti parandab lisakollageen natuke seda kahju, mille on tekitanud sinu jätkuv resistentsus SügavUne vastu.” Ta vaatab mulle altkulmu otsa, justkui suunaksin ma meelega oma ainevahetust ravimitega valesti ümber käima. „Tavalised VitC, tsink, magneesium, aaloe, linaõli, klorofüll, Q10, MultiOmegad, Lipoic, Carnosine, Acetyl-L-Carnitine Arginate, COX-2 ja 5-LOX ja DHEA.” Ta madaldab häält. „Ja muidugi on siin ka sinu naispahade päevade vastased rohud.”
Ta vuristab selle ettekande maha igal hommikul. Ma arvan, et ta tunneb end seeläbi tähtsana, kuigi me kõik teame, et ta on pelgalt üleskiidetud ravimikapp, kes täidab lihtsalt kõiki korraldusi, mida Euroopa-Tsooni Arstid talle annavad.
„Kas