X
Ta laskis kirjakese vetsupotist alla, teades, et ettevaatus pole kunagi liiast. Kell on viis. Kõigepealt on vaja töö ära teha, siis on Ed otsekui tasu tubliduse eest.
Lucy kõht korises. Nende ürituste puhul oli häda selles, et tööd tehes ei jäänud üldse aega einestada. Käekella kiigates mõtles ta, kas jõuaks peatuse teha ja võileiva osta, aga ta oli juba niigi Edi juurde hiljaks jäämas. Ta lootis, et korteris on midagi süüa, kuid kahtles, kas ikka on. Tema viimasel külaskäigul polnud seal muud kui hallitanud saiapäts ja pudel šampanjat. Edi naine ei hoolinud majapidamisest – ega muide ka abielust, niipalju kui Edi jutust võis välja noppida.
Maja taha jõudes saatis ta Edile sõnumi. Prügitünnide lehk mõjus tühja kõhuga eriti jälgilt. Talle meeldis see kohustustevaba suhe, mis neil oli, aga põiklemine hakkas tüütuks muutuma. Just siis, kui sees hakkas eriti ebamugavalt keerama, jõudis Ed talle tagaukse juurde vastu ja nad ronisid vaikides trepist üles. Uksest sisse saanud, kahmas Ed kohe tema järele, Lucy lubas kirel lõõmama lüüa ja püüdis näljapistetest mitte välja teha. Samal ajal, kui Ed ta särkpluusi seljast sikutas, käis Lucy pilk üle köögileti, otsides tükikest puuviljagi, ükskõik mida, mis süüa kõlbaks. Veinipudel välja arvatud, oli lett lage mis lage. Keset köögi kõledust torkas silma vaid külmiku külge teibitud kalender, osa päevi punaseks ringitatud.
Kõht korises.
„Näljane?” Ed libistas käega üle ta selja.
„Jah.”
„Loodetavasti minu järele.”
Lucy naeris. Selle mehe ego ei tunne mingeid piire. „Söögi järele.”
„Laseme pärast midagi koju tuua.” Ed näkitses ta kaela.
„Jah.” Seda oli ta varemgi kuulnud, ent kordagi polnud Ed jõudnud tegudeni. Võib-olla olnuks liiga intiimne kahekesi televiisori ees istuda ja pugida. Lucy seelik langes põrandale, ta tõmbas Edi näo ülespoole, endale lähemale, ja asus suudlema. Mehe huuled tardusid, ta tõmbus eemale ja talutas Lucy magamistuppa.
Ed keskendus vaid ühele asjale ja Lucy ei kurtnud. Ed tahtis teda. See oli ilmselge. Voodile langedes märkas ta öökapikesel Enid Blytoni lasteraamatut „Viisik läheb telkima”. Mida põrgut, miks Ed sellist asja loeb? Keha hakkas reageerima, mõte aga eksles niiskesse telki kusagil Devonis … või käisid lapsed hoopis Walesis? Ei tulnud meelde.
Ed veeretas end eemale, süütas sigareti ja kontrollis telefoni. See suitsetamine ei sobinud korteri rikkumatu üldilmega. Kõik oli omal kohal, välja arvatud nende riided magamistoa põrandal. Kummutil oli mustvalge foto Edist ja Sheilast perekonnaseisuaktide büroo ees. Nad olid juba kümme aastat abielus. Mida oli neil selle aja peale ette näidata?
„Sa ei usu, mis sõnumi Sheila mulle saatis, enne kui ema juurde tormas.”
„Vist mitte, aga räägi ikka.” Lucy sirutas jalad välja ja tõrjus eemale tõdemuse, et lesib hetkel alasti Sheila voodis.
„Et ta jäi minu juurde ainult mu karjääri nimel.”
Lucy kortsutas kulmu. „Noh, sedasama ütlesid sinagi, kui me tuttavaks saime.”
Ed pööras näo tema poole. „Ütlesin ka või?”
Lucy noogutas. „Jah, sa ütlesid, et abielu on samahästi kui läbi, välja arvatud tõsiasi, et abielus olla on poliitiliselt otstarbekas.”
Ed naeratas laialt. „On.” Ta kustutas sigareti. „Sellepärast vajan ma sind. Sa oled tark ja ilus ega palu minult mitte midagi … ja sa oled voodis suurepärane.”
„Esimese kolme suhtes pole ma kuigi kindel, ja ega viimasegi …” Lucy liigutas kätt Edi rinnal.
„Aga sa oled.” Ed suudles teda. „See on veel üks asi, millest tema kuidagi aru ei saa.”
Lucy käsi libises allapoole. „Tõesti?”
„Me pole juba aastaid seksinud.”
Lucy ei suutnud seda ette kujutada. „Vaeseke.”
„Ma tean.” Ed hõõrus teda ninaga. „Haletse mind. Naine jättis mu hooletusse, sest ta ei armasta mind.”
„Mina ei armasta sind.”
„Aga sa vähemalt tahad mind.”
Lucy suudles teda ja näitas talle, et nii see on.
KOLMAS PEATÜKK
Hebe
26. september 2016
Ooteruum oli tühi. Hebe tõstis jala üle põlve, aga seadis siis sääred taas kõrvuti. Ta vaatas järele, kas märkmik on ikka käekotis, pani siis koti jalgade juurde maha ja tõstis uuesti jala üle põlve. Kleidiserva allapoole sikutanud, nägi ta enda kõrval laual ajakirja Country Life. Ta võttis trükise kätte ja lappas lehekülgi, vaadates kinnisvarapakkumisi. Käsi tardus. Helwyn House. Ta vedas sõrmedega mööda lehekülge alla. Müüakse oksjonil. Talle vaatas vastu omapärase lodžaga põhjafassaad. Ta tundis seda maja nii hästi. Ihaldas. Ta tõstis pilgu. Registratuuris polnud kedagi näha. Ta käristas lehe ajakirjast välja ja pistis kotti.
„Doktor Courtenay, härra Phelps võtab teid nüüd vastu.”
Hebe tõusis ja silus kleidi sirgeks. Enam pole nalja, isegi kui ta tahaks vastupidist teeselda. Kui ta kabinetti astus, seisis eriarst akna juures. Mees pööras ringi ja naeratas. Oli see hea märk?
„Võtke istet.” Arst tuli oma kirjutuslaua juurde tagasi ja Hebe oleks tahtnud, et temagi istuks, aga mees astus uuesti akna juurde, käes kimbuke paberilehti. See ei tähendanud head. Nii mõndagi oli Hebel juba jäädavalt kadunud, aga mitte võime kehakeelt lugeda.
„Teie testitulemused näitavad märgatavat halvenemist.”
Hebe võttis märkmiku välja ja kirjutas üles: Halvenemine.
„Ma tean, et see teid ei üllata, sest mainisite, et tunnete seda ka ise.”
Hebe noogutas.
„Me oleme rääkinud, mis plaane tuleks teha selleks ajaks, kui haigus progresseerub.”
Hebe kirjutas üles: Haigus progresseerub.
„Milliseid samme te olete astunud, et endale hooldust korraldada?”
Pilku arstile tõstes kortsutas Hebe kulmu. Asi polnud ometi niikaugel.
„Teil pole kunagi kedagi kaasas, ometi olen seda tungivalt soovitanud juba meie esimesest kohtumisest peale.”
„Ma ei taha.”
Arst köhatas. „Hebe, see näitab selgelt, et teie otsustusvõime nõrgeneb, ja seda juba mõnda aega.”
Hebe surus suu kriipsuks.
„Peagi läheb teil vaja abi.”
Sõnu üles kirjutades andis ta neile aega kohale jõuda. Vaja abi.
„Kui mitte veel täna, siis igatahes õige varsti.” Arst naasis kirjutuslaua juurde ja istus. „Kas lubate mulle, et võtate järgmine kord kellegi kaasa?”
Hebe noogutas ja jätkas kirjutamist; ta pani kõik kirja, mida arst rääkis, kuid ei mõelnud sellele. Helwyn House pannakse mõne päeva pärast oksjonile. Ta ostab selle ära. Sellega seoses tuleb palju asju teha.
„Hebe, kas kirjutasite mu jutu üles?”
Ta langetas pilgu oma märkmikule.
Osta Helwyn House.
„Jah.”
„Hästi.” Arst lükkas mõned paberilehed üle laua Hebe ette. „Nagu näete, on aju kognitiivses piirkonnas toimunud märgatav