tõmbas Lucy mitu korda sügavalt hinge, mõeldes Edi naisele ja ta positiivsele rasedustestile. Vähemalt selliste asjade pärast ei pea tema, Lucy, kunagi muret tundma. Selle eest oli ta keha juba hoolt kandnud.
Tänane hommik oli üks paras katsumus, see-eest võis arvata, et hullemaks minna enam ei saa. Lucy ajas selja sirgu ja läks kööki tagasi, püüdes mingit plaani välja mõelda.
VIIES PEATÜKK
Hebe
Juuni 2015
Kui pubist jalgsi tagasi tuleme, laiub meie kohal Linnutee. Küla vaateulatusest viimaks välja jõudnud, poetan end sulle käevangu. Varsti on meie ümber pimedus ja sa pistad käe taskusse, et võtta taskulamp.
„Ära võta.” Puudutan su kätt. „Siis ei paista tähed enam nii selgelt välja.”
Sa tõmbad mu enda vastu ja meie samm jääb aeglasemaks, sest pilgud on suunatud taevasse.
„Nii palju tähti.”
Noogutan, toetan pea su õlale ja vaatan üles. Sa osutad käega ja me hoiame mõlemad hinge kinni, kui täht üle taevalaotuse sööstab.
„Napsa täht, mis langeb taevast,” alustad sina.
„Alraunist käima peale saa …” Teen pausi.
„Aeg päästab mäletamisvaevast …” Sinu hääl kõmiseb mu südames vastu. Mul jääb hing kinni ja järgmine rida ei taha meelde tulla. Niipalju siis mäletamisvaevast!
„… miks saatan kabjalõhega.”4 Muheled, ja su naerukõhin teeb mu olemise kindlamaks. „Ma armastan seda kujundlikkust.”
„Jah.” Donne tabab … tabab seletamatut, teeb selle kuidagi … selgeks. Ma peaksin seda teadma. Ma peaksin paljusid asju teadma, aga praegusel hetkel suudan mõelda üksnes sinule ja su soojusele siinsamas kõrval. Pean kinni hoidma sellest, mis on siin ja praegu, ja mitte muretsema selle pärast, mis oli enne või kunagi tuleb. Elama. Just seda peaksin ma praegu tegema.
„Jõudsid midagi soovida?” küsid sa, vaadeldes tumedat laotust meie kohal.
Naeran, üritades meelde tuletada, miks ma oleksin pidanud midagi soovima. Üles tähtede kaare poole vaadates meenub langev täht. „Jah, seda, et ma oleksin vähemalt kakskümmend aastat noorem.”
„Sel juhul ei oleks sa sina ise.”
Kortsutan kulmu. „Kakskümmend aastat tagasi olin ma ju ikka mina ise.”
„Aga need asjad, mis vahepealse kahekümne aastaga on juhtunud, on teinud sinust just selle naise, keda ma armastan.” Sa tõmbad mu veel lähemale. „Näe, veel üks langev täht.”
Mul võtab südame alt õõnsaks. Ma ei usu soovide ega isegi palvete täitumisse. Kõigeks selleks on juba liiga hilja.
„Ma soovisin veel ühe soovi.”
Tõmban sügavalt hinge. Mina ka, aga ma ei saa sulle öelda. Soovisin, et sa leiaksid armastuse, sellise inimese armastuse, kes sind tõesti väärib.
Astume vaikuses mööda külateed, kuni nähtavale ilmub maamaja. Minust oli kõik need aastad tagasi vale sind oma ellu sisse lasta. Algul olin mures, et äkki saadakse töö juures teada. Nüüd aga tean, et ma tegin midagi palju hullemat. Minu ja sinu armulugu takistab sind elu elamast. Aga kas ma olen küllalt tugev, et sul minna lasta?
„Aitäh artikli kohta kirjutatud märkmete eest.” Ust lukust lahti keerates suudled mu juukseid. „Need olid ülimalt asjakohased, ja muidugi on sul õigus. Selles luuletuses on Donne’i armastuskäsitlus paljukihiline, isegi mitmetähenduslik, aga ma pole seda varem selle pilguga vaadanud.”
Kortsutan kulmu, püüdes meelde tuletada, mida ma ütlesin või mis luuletusest jutt üldse käib. Sa vaatad mulle ainitise pilguga otsa, oodates vastust, ja ma pööran silmad ära.
„Tead, veel nüüdki on mul raske mõista, et kunagi olid jumal ja saatan inimeste igapäevaelus täiesti endastmõistetavalt kogu aeg kohal. Mäletan, kuidas sa püüdsid meid selle tõsiasjaga harjutada.”
„Jah.” Tõmban sügavalt hinge. Niipalju ma veel mäletan. Need tõsiasjad pole kuhugi kadunud. Jumal ja saatan olid nende inimeste peaaegu viimses kui hingetõmbes ja kuuldavale toodud sõnas. Saatan. Su silmad naeratavad.
„Armastus, mis tahes teine saatan peale sinu,” ütled sa.
„… mu hinge eest ka miskit vastu annaks.”5 Mu süda jõnksatab, kui mõtlen, millal me selle piiri ületasime. Sulgen silmad ja olen taas oma Londoni-korteris, avan ukse ja püüan mitte vahtima jääda.
*
Sa seisid, veinipudel ettesirutatud käes.
„Ma tahaksin aitäh öelda.”
Kortsutasin kulmu ja hoidsin ust endiselt vaid veidi paokil, nii et püsisin sinu eest pooleldi peidus. Sind aga nägin ma üleni, iseäranis su säravaid silmi, mis kutsusid mind jah ütlema. Küsimust ei öeldud valjusti välja, aga see oli su huultel siiski olemas. Kõhklesin. „Mille eest?”
„Sellenädalase koduse ülesande ajapikenduse eest.” Sa sirutasid valgesse siidpaberisse keeratud pudeli.
„Pole tarvis. Vajaminevale teadusmaterjalile pääseb juurde alles järgmisel nädalal.”
„Te polnud ju kohustatud vastu tulema.” Peapööre tõi esile sinu kindlapiirilise lõua ja sirge ninaga tugeva profiili. Naabrinaine vaatas teel trepi poole sind tunnustava pilguga. Mind mõõtis ta pilk süüdistavalt, aga ma polnud kindel, mille eest. Me vaid hindasime pilkudega teineteist.
Neelatasin ja tõmbasin viimaks ukse lahti, nii et nähtavaks said ka mu teksased ja valge meestetriiksärk. Su pilk ei jätnud midagi vahele. Siin olin ma hoopis teistsugune kui auditooriumis, kus kandsin töörõivastusena hõlmikkleiti ja tagasihoidliku kontsaga kingi.
„Mõtlesin, et ehk sobib, kui ma esitaksin mõned küsimused, milleks ei jätkunud varem aega,” ütlesid sa üle läve astudes ja mulle pudelit sirutades. Kui ma nüüd selle vastu võtan, siis muutub kõik. Kell oli seitse, oli soe suveõhtu. Ma võtsin pudeli vastu. Ma olin nelikümmend neli aastat vana ja oleksin pidanud targem olema. Mina aga olin valmis võtma endast poole noorema armukese, poisi, kes nägi välja täpselt nagu mees portreel, mis mu voodi kohal ripub.
Me esimene vestlus, saatuslik ja kummaline,
nii selle kui ka kogu sellest võrsund iha nimel.6
*
Ärkan. Paanika. Nimekirjad. Mis ära teha tuleb? Kus ma olen? Koidik. Linnud. Sina. Ohkan ja keeran end lähemale, jõllitan laetalasid. Mõtted visklevad siia-sinna. Pean raamatu lõpetama, aga ma ei tea, kuidas. Sina. Ma pean su maha jätma ja ka töölt ära tulema. Aga edasi? Siis jään ma üksi. Hingamine aeglustub ja paanika taandub. Üksi, hästi.
Ronin ettevaatlikult voodist välja, et sind mitte häirida, aga naeratan siis endamisi. Sind ei ärata miski, enamasti isegi mitte äratushelin. Tõmban sinu sviitri oma öösärgile peale, lähen kööki ja võtan märkmiku välja. Arst ütles, et nimestikest on abi. Teadagi, ega need paha tee.
Panna paika Thomas Gryllsi viimase raamatu põhijooned, siis alustada uurimistööd.
Tõusen, lülitan kannu sisse ja keeran märkmiku teistpidi. Sina ei tohi näha, mida ma kirjutan. Kuidagiviisi olen oma märkmeid sinu eest seni salajas hoidnud, nii nagu sinagi oled mu hästi hoitud saladus. Kohv valmis, keeran oma märkmed jälle näoga ülespidi. Tõmban nimele Thomas joone alla ja mõtlen portreele. Tahaksin seda näha. Viimane raamat peab valmis saama, kuni olen veel võimeline kirjutama. Ent muidugi ei taha üks asi meelde tulla … Toksin pliiatsiga vastu paberit, lootes, et korduv tegevus aitab