inimesi ära tunnen?”
Arst tõstis käed. „Kui vaatame teie esimesest siinkäigust peale …” Ta osutas graafiku alguspunktile. „Juhul, kui teie võimed halvenevad samasuguses tempos, võib teil olla ees kuus kuud heal tasemel kognitiivset võimekust, aga see aeg ei pruugi niigi pikk olla.”
Hebe vaatas märkmikku.
Osta Helwyn House.
„Juba aastaid on asi halvenenud.”
„Aastaid? Kui mitu?”
„Praeguste andmete põhjal ütleksin, et kümme. Aga te olete välja töötanud mõningad toimetulekumehhanismid. Varsti hakkavad need alt vedama. Te vajate tuge.”
„Jah, aitäh teile.”
„Tulge kuu aja pärast tagasi.” Arst koputas paberilehed ühetasaseks, pani kaante vahele ja sulges kausta.
„Jah.”
„Palun pidage siis meeles keegi kaasa võtta.” Ta tõusis. „See on tähtis, Hebe.”
„Ma tean.” Hebe naeratas. „Aitäh teile.”
Kabineti uksest välja astunud, peatus ta põgusalt registraatori laua juures. Tooli kõrval laual lebas ajakiri, kust ta enne lehe välja oli rebinud. Ta teadis, mida kavatseb teha.
„Saan ma teid aidata, doktor Courtenay?”
„Jah, ma ei saa järgmiseks kuuks määratud ajal tulla. Ehk võiksite mu arstiaja tühistada, ma helistan teile, kui saan päevikusse vaadata.”
„Muidugi. Soovite, ma helistan teile meeldetuletuseks?”
Hebe suu kippus naerule. „Ei, ma juba panin endale kirja. Tänan.” Pika sammuga läks ta uksest välja ja trepist alla septembrikuisesse päikesepaistesse, püüdes meelde tuletada, mis on nimekirjas järgmine asi, mis tuleb täna ära teha.
Hebe heitis pilgu randmele. Käekella seal polnud ja talle ei tulnud meelde, kuhu see võis jääda. Seda valgete laudlinade ja hubisevate küünaldega restorani ta ei teadnud. Tool ta vastas oli tühi. Rory. Kas mees jääb hiljaks või tuli Hebe ise liiga vara? Täna on mingi eriline päev, aga miks, see ei tule meelde. Täna on iiri pühaku Colmán Elo päev. Ent Rory seda vaevalt teaks.
Rory helistas veel spetsiaalselt ja kleepis talle kolm kollasel märkmepaberil meeldetuletust, ühe külmikule, ühe uksele ja ühe vannitoapeeglile. Saatis ka meili. Ju oli Hebe viimasel korral unustanud kokkusaamisele minna. See seletab asja.
Rory võis iga hetk kohale jõuda. Hebe võttis huulepulga välja, värvis suud ja vaatas siis järele, kas mobiilis on sõnumeid. Kell oli täpselt seitse. Tema tuli vara. Rory ei hiline. Ta võttis kotist märkmiku.
Arsti jutu kokkuvõte.
Halvenemine.
Seda teab ta ise ka …
Prognoos kehv.
Miks ta sinna üldse läks? Kas polnuks parem elada teadmatuses? Aga ta pole teadmatuses; ta on … ta on milleski muus. Ju tuleb see sõna meelde kunagi hiljem, märksa hiljem, kui tal pole enam meeleski, milleks ta seda otsis. Eituses. Justament. Tuleks midagi teha, aga ei tea, mida. Kujuteldav lõpp paistis nii jube, et ta oli rõõmus, et selle aja peale ei suuda ta toimuvast enam ise aru saada. Aga kuidas on lood teistega, nendega, kes on sunnitud selle tunnistajaks olema?
Ta sulges märkmiku ja pani kotti tagasi. Kotist avastas ta ajakirja Country Life kokkumurtud lehe. Viimati luges ta seda ajakirja nii kolmkümmend aastat tagasi, kui ta õde oli tõmbenumber … või oli sellest möödas vähem aastaid, või ehk rohkem? Ta sulges silmad, üritas õe nime meelde tuletada, aga hetkel oli see kadunud mis kadunud, käeulatusest väljas nagu nii palju muudki.
Ta voltis lehe laiali ja vajutas murdekohad siledamaks. See lodža. Sellise arhitektuuriga on Cornwallis ainult üks maja. Helwyn House, Thomas Gryllsi kodu. Thomas Grylls oli armuke, kangelane, rojalist, kavaleri musterkuju.
Telefoni ekraan lõi helendama teatamaks, et talle on sõnum.
Juba tulen. X
Tore. Hebele polekski meeldinud mõte restoranist söömata lahkuda. Lõppude lõpuks on need paigad ju einetamiseks mõeldud. Ta vaatas taas paberilehte, vedas sõrmega mööda ridu. Ta teadis kõike nii hästi, viimse kui üksikasjani. Ta oli sellest majast nii palju kirjutanud ja palju kordi kohalgi käinud, et jäädvustada see hoone sõnadesse … neisse raskesti tabatavatesse olevustesse, nüüd kõrvalepõiklevamatesse kui iial varem. Varem olid sõnad ta sõbrad ja tööriistad. Nüüd olid nad komistuskivid või kippusid lihtsalt kaotsi minema.
Helwyn House pannakse 30. septembril 2016 oksjonile.
Peaks maja ära ostma. Siis saaks võtta Thomas Gryllsi portree ja panna selle tagasi sinna, kuhu see kuulub. See oleks ideaalne, tegelikult ideaalne lõpp. Peaaegu sama täiuslik kui Hebe emal. Cornwall.
Pilku tõstes nägi ta üht nägusat meest ülemkelneriga vestlemas. Mees hoidis käes lilli. Punaseid roose. Mees oli tuttav. Hebe kortsutas kulmu. Täna on kahekümne kuues september. Ta toppis vallapääsenud juuksesalgu kõrva taha ja juurdles, kas selles kuupäevas võiks midagi erilist olla. Kirjakesed, lilled, need pidid midagi tähendama. On tal aega päevik välja võtta? Päevikus oleks ehk kirjas, mille poolest tänane päev oluline on … ent juba astus mees tema poole, näol naeratus. Rory. Süda hakkas galoppi laskma.
„Hebe.” Rory suudles teda ja andis siis buketi üle. „Head aastapäeva, kullake.”
Hebe pilgutas silmi ja peast käis kiiresti läbi mingi mälestus, liiga kiiresti. Oli lupsti kadunud, enne kui ta sel sabast kinni sai. Ta hakkas köhima ja püüdis oma aju keelitada, et too loobuks juba kord sellest mängust, mille mõte on kõige olulisemaid asju Hebe eest varjata.
Tema ja see mees olid juba mõnda aega koos. Ent Hebel polnud aimugi, kui kaua see nägus mees tema vastas võis ta armuke olla. Kelner tõi pudeli Proseccot. Hebe võpatas järsult, kui kork popsatas; vahepeal rändas mõte juba Rory ilusatele kätele. Linane triiksärk, sinine. Pintsak, kollakaspruun.
Hebe langetas pilgu omaenda kätele. Otse sõrmusesõrme nuki juures oli maksaplekike, ainult et sõrmuseid Hebe ei kandnud.
„Kuidas siis täna läks?” Rory uuris ta nägu.
„Igavalt.” Hebe naeratas ja kergitas pidulikult klaasi. „Head aastapäeva!”
„Jah, proosit.” Klaasid kõlisesid kokku ning veel üks mälestus kihutas mööda ja haihtus. Põgenevate mälestuste tagaajamine tegi jõuetuks. Miks nad juba ei lõpe?
„Ja sinul?”
Mehe telefoniekraan välkus ja Hebe vaatas, kuidas ta sõnu loeb. Kellelt ta sõnumi sai? Hebel jäi hing kinni ja armukadedus muutis veini suus kibehapuks.
„Ei midagi uut, järjekordsed esmakursuslased ja kokkusaamine ühe paljulubava üliõpilasneiuga viimaselt kursuselt.”
Hebe ajas istudes selja sirgu. Miks jäi see möödaminnes öeldud kommentaar hinge närima?
Rory tähelepanu pöördus taas temale. „Sina alustad homme, jah?”
Hebe neelatas. Kas alustab? Niipaljuke kui ta mäletas, täna polnud ta loenguid andnud. Ta noogutas ja võttis veel sõõmukese. Ehk ajavad vahuveinimullikesed need pilved ta peas laiali.
„Mida sa süüa tahaksid?” Rory kummardus laua kohale ja puudutas ta kätt. „Sa ei söö viimasel ajal just kuigi palju.”
See oli tõsi. Kui Roryt läheduses polnud, ei hoolinud Hebe toidust, ja viimasel ajal polnud Rory kuigi palju tema juures. Hebe riided olid juba ülearugi avarad. „Vali mulle midagi.” Hebe naeratas.
„Hästi.” Rory hingas pikalt välja.
Sai ta pahaseks?