17, kui mind vaadati kui pool -segast. Ükskord kutsusin sõbra õhtusöögile kella 18ks. Mainisin, et ärgu kõhtu täis söögu, teen süüa. Kokkasin ja vaaritasin mitu tundi, sõber vastas aga kohale jõudes lakooniliselt: „Ei, mina söön alles kell 20.“ Nii polnudki mul muud teha, kui süüa üksi.
Prantslastel on tõesti mingi imelik kõht, mis tunneb nälga vaid kindlatel kellaaegadel. Kord suvel oli mul eestlasest sõbraga ülesanne Eestisse külla tulnud prantslaste meelt lahutada. Sõitsime terve päeva mööda looduskauneid kohti ringi. Kella 18–19 ajal tegime peatuse ja küsisime, et ega te süüa ei taha, hiljem ei jää enam midagi tee peale ette. Ei, ei, neil polevat kõhud üldse tühjad! Nii sõitsimegi edasi, kuni kell lõi 20! Nüüd hakkas auto tagapingilt kostma kõva nurinat, kuidas kõht on nii tühi ja kohe on vaja süüa saada. Keset soid ja metsi vaatasime neid mõistmatul pilgul ja pöörasime otsa ringi, süüa otsima.
Prantsusmaal on palju traditsioone ja reegleid, mida söömisel-joomisel jälgida. Kui lähed restorani, ei ole kohe kindlasti sina boss, kes istub sinna, kuhu süda soovib. Oh là là! See on matslikkuse tipp! Pead ootama viisakalt ukse juures, kuni tuleb ettekandja, kes oma tuju järgi otsustab, kuhu lauda tohib istuda ja kuhu mitte.
Juba ammustest aegadest on Prantsusmaal ettekandja amet väga prestiižne töö, mis on enamjaolt vanemate härrade pärusmaa. Ei ole õpilased, noored neiud, tudengid või ajutised töötajad, vaid härrad, kes töötanud samas kohvikus 30 aastat ja rohkemgi. Ei ole sugugi erand, kui näiteks kell 12 sooviks üks („matslik“) eestlane (kel pole aimugi „õigetest“ kellaaegadest) juua kohvi või teed, aga härra ettekandja saadab ta tühjast restoranist välja, sest on söögi- ja mitte joogiaeg. Üldse peab kohvi joomise Pariisis hästi ajastama, sest seda ei saa ka alates kella 22st õhtul, kui baarmenid on kohvimasina „välja lülitanud“, ja ka teed ei saa, sest veekann on „stepslist väljas“. Kuumi jooke ei anta, et õhutada öötundidel alkoholi ostmist – need toovad ju rohkem tulu. Sellises olukorras on raske olla karsklane. Nimelt on mitmed kelnerid mind hilistel õhtutundidel teenindamast keeldunud ja palunud lahkuda, sest olen otsustanud mahla kasuks. Seda kõike hoolimata sellest, et mu kaaslane on veini tellinud.
Kui toitu tellida, siis tuleb võtta eelroog ja pearoog korraga. Aga on „väga sobimatu“ tellida kohe ära ka magustoit, sest äkki pärast kahte esimest käiku saab kõht juba nii täis, et rohkem pole enam vajagi. Seega peab desserdi tellimisega ootama, kuni pearoog söödud.
Ka pole Pariisis nii, et tellid, mida hing ihaldab – sellega võib taas matsi tiitli külge saada.
Oleme Eestist külla tulnud sõpradega restoranis, naudime jaanuarikuist külma soojenduslampidega väliterrassil, nagu pariislased alati. Olgu mis tahes aastaaeg või ilm, nemad istuvad ikka terrassil. Mu sõbrad loodavad, et Prantsuse õlu on sama maitsev kui naaberriigi Belgia oma ja teevad katset, väike snäkk juurde. Menüüs on kaks valikut: kas liha- või juustukandik. Võtan juustuvaliku. Ettekandja, kuuekümnendates eluaastates uhke põlispariislane, toob meile lauale õlled ja… lihavaliku. „Vabandust, härra, me tellisime ju juustuvaliku!“ poetan vaikselt.
„Te tellisite lihavaliku!“ kinnitab ta silmi pööritades. Hakkan juba kahtlema oma selges mõistuses, kuni ta lisab: „Õlled tellisite! Kust maalt teie küll tulete, et ei tea nii elementaarseid asju: juust ja vein käivad kokku ning õlu ja liha. Seega, kui tellisite õlu, toon teile nimelt lihavaagna ja punkt.“ Nii oligi viimane sõna öeldud.
Selline suhtumine on aga tasapisi muutumas, eriti just nišikohtades nagu vegani- ja taimetoidurestoranides, kus saab nautida peaaegu et ameerikalikku teenindust. Näiteks minu lemmikus veganirestoranis, mida peab üks perekond, on teenindus lausa nii hea, et omanik istub iga kord minu lauda ja teeb mu kaaslastega juttu. Niipea kui ta näeb mind restoranile lähenemas, paneb ta kõlaritest minu lauludega Youtube’i kanali mängima ja kostitab tasuta münditeega. Kui ta mind paar nädalat näinud pole, tunneb ta juba muret, kas kõik on ikka korras, nii et juttu jätkub kauemaks.
Eks vist igale Pariisi külastavale või seal elavale välismaalasele on küsimusi tekitanud pariisitaride (ja muidugi ka Pariisi meeste) peenike piht: toiduharjumuste põhjal (juustud, veinid, saiad, koogikesed) peaks enamik neist olema ülekaalulised. Ameeriklastega võrreldes söövad prantslased neli korda rohkem võid, kaks korda rohkem juustu ja kolm korda rohkem sealiha. See küsimus on mõlkunud peas ka teadlastel, kes 1980. aastal selle nähtuse „prantsuse paradoksiks“ nimetasid. Täpset seletust anda ei oska keegi tänapäevani. On neid, kes peavad põhjuseks suitsetamist või punast veini. Mina aga olen seda meelt, et sale piht on neil tänu rämpstoidu vältimisele, kolmele toidukorrale ja kindlatele söömiskellaaegadele. Samuti on portsjonid kõvasti väiksemad kui Ameerikas ja prantslased söövad aeglaselt, mõnu tundes ja aega võttes. Ei näksita toidukordade vahel. Väike snäkk (mida tuntakse mõiste „gouter“ all) on lubatud vaid kell 16 ja seegi on pigem näljastele lastele, kes koolist tulles peavad kella 20ni õhtusööki ootama. Laste snäkk koosneb šokolaadisaiast ja mahlast, täiskasvanute oma aga teest või kohvist ja makroonist või šokolaadi-croissant’ist. Süüakse tõesti aeglaselt (isegi lasteaedades ja koolides on 1,5–2tunnised lõunapausid) ja söömise ajal ei tegeleta kõrvaliste toimingutega: ei loeta raamatuid, ei näpita telefoni ega vaadata telekat. Analüüsitakse hoopis meeldivas vestluses toitude maitseid, keskendudes söömisele.
Prantsusmaa tervise ja hariduse komitee väidab, et 75 protsenti prantslastest eelistavad süüa kodus (teades sügavkülmutatud industriaaltoiduga restorane, see mind ei üllata). Pariislaste kodus eksisteerib veel gurmee ja nad oskavad üldjuhul väga hästi süüa teha. Isegi lihtsatest koostisosadest valmistavad nad suurepäraseid toite. Eelistatakse värsket toorainet, mis on kergesti kättesaadav tänu suurele hulgale väliturgudele. On kuidas on, aga prantsuse paradoks on tõesti olemas. Kui te ei usu, tulge ja vaadake oma silmaga järele.
PARIISI „KOMMUNISTLIKU“ ÜLIKOOLI TUDENGIKS
„Elu on mõttetu heitlus ja kõige nooblim on kohe alla anda“, „Vive la France“, „Macron, pane ennast põlema“, „Julie+Pierre=L’amour“, „Lõpetage krt see laudade sodimine“…
„Triin! Triin! Triin!“
„Oui, vabandust!“ ärkan ehmatusega oma mõtteist üles.
„Palun, kui mitu korda ma pean küsima, mis on selle ooperi akordijärgnevus?“
…Ee, mis ooperi, oh, lõpetage tõesti koolilaudade sodimine. Liiga huvitav on selle kõige lugemine.
Kuuldes Ania käest alalõpmata toredaid lugusid Pariisi ülikoolidest, tekib ka mul mõte minna edasi õppima. Uurin välja, et muusikat saab tudeerida Pariisi 1. ja 8. ülikoolis, esimeses pigem teoreetilist poolt ja kaheksandas praktilist. Valin hetkegi kahtlemata 8. ülikooli, kus käib koos kooliteed isegi Pariisi kohta sensatsiooniline arv õpilasi – üle 6000 loomeinimese 155 rahvusest! 8. ülikool asub hoopis Pariisist väljas Saint-Denis’ eeslinnas, kuhu viib tunniajane metroosõit. Väga kaugel ikka – kaks tundi iga päev siin loksuvas ja pilgeni täis metroorongis, mõtlen endamisi. Pariisi metrood on tipptundidel nii täis, et tööle on võetud isegi „rongidesse sisenemise takistajad“ – transporditeenindajad, kes ülerahvastatuse korral seisavad uste ette ja takistavad inimestel sisse pressimast. See võib lõppeda ka kähmlusega, sest kes siis ikka tahaks oodata järgmist rongi, kui see tuleb alles kahe minuti pärast.
Lõpuks jääb rong ikka tühjemaks ja tühjemaks ning viimase peatuseni sõidavad peaaegu eranditult üliõpilased. Metroost välja astudes samahästi kui komistan kodutu otsa, kes käed-jalad laiali väljapääsu ees magab. Päris hea „elukoha“ endale välja valinud: siin ei jää ta küll kellelegi märkamatuks, riskides saada siiski paar jalahoopi nutitelefoni süvenenud õpilaste poolt, kes talle siis aga vabanduseks paar münti poetavad. Jah, see pole enam Pariis, kuigi ülikool kannab Pariisi nime.
Pariisis on 13 riiklikku ülikooli ja igaüks