hüppas jumal ratsult maha ja hakkas kaevus oma mõõka keerutama. Kaev aga pistis Dirtseja hirmuks Zelu häälega möirgama. Siis aga langes alla tihe udu ja palavus andis järele.
„Nägite nüüd, mis vesi kaevus oli!“ hüüdis Ladon.
Mõne aja pärast jõudsid põgenikud tee ääres kasvava õunapuuni. Selle oksad olid maapinnani lookas küpsete viljade all. Targ kiirustas õunu korjama, kuid Ladon jõudis ka seekord temast ette. Tõmbas mõõga välja ja hakkas õunapuud raiuma. See pistis Zelu häälega kisendama ja haihtus, nagu poleks seda olnudki.
Lükanud mõõga tuppe tagasi, ütles Ladon:
„Nägite nüüd, mis õunapuu see oli.“
Lõpuks hakkasid taamal paistma Iria mäed. Äkki tabas teelisi hirmus väsimus. Ladon suutis vaevu hiiglast ja tema pruuti veenda teekonda jätkama. Dirtseja aga hüüatas ootamatult, osutades käega tee ääres laiuvale niidule:
„Keegi on siin juba pehmed asemed valmis pannud. Miks me ei võiks neil puhata?“
Targ noogutas nõusolevalt.
„Need voodid ei saa meile kuidagi halba teha.“
Siis viskas Ladon asemele oma vöö. See lahvatas otsekohe sinise leegiga põlema.
„Ka teiega oleks nii juhtunud!“ lausus sõjamehest jumal karmilt.
Siis raius Ladon asemed väikesteks tükkideks. Õhus kaikusid Zelu karjed.
Ei jõudnud aga teelised Iria väravani, kui äkki läks taevas pimedaks ja tuul hakkas mühisema. See oli Nija ise, kes oli jõleda nõiduse abil jälle ellu ärganud.
Otsustanud põgenikud alla neelata, ajas ta oma lõuad laiali maast taevani. Siis võtsid Ladon ja Targ oma reisimärssidest kumbki puuda soola ja heitsid selle Nija lõugade vahele. Jumalanna arvas, et oli põgenikud alla neelanud, ja pöördus rahulolevalt oma kuningriiki tagasi.
KOLMAS LAUL
VIKERKAAREST SILD
RADEGASTI HÕBELUSIKAS
Svarogi ja Lada tütar Morana paistis silma kui suur sõdalane. Tihtipeale, ootamata ära vendi ja abikaasat, sõitis ta lahingusse. Ühes võitluses sai jumalanna jagu Velesist endast ja vangistas ta sügavasse koopasse.
Tollal jalutas helges Irias, kus valitses igavene kevad, kõik vohas ja õitses, haljaste rohtude ja puude vahel Dzidzelija. Tema kuldseid juukseid ehtis mürdipärg, millesse oli põimitud roose. Taevasinised silmad aga kiirgasid rõõmu ja valgust. Nähes kaunitari, armus Ladon temasse meeletult.
Ükskord, kui Dzidzelija ja Radegast läksid Iria aeda jalutama, kerkis taevasse must pilv. Ei jõudnud õde-venda paleesse tagasi minna, kui kostis hirmus piksemürin. See oli Perun, kes heitis katusele oma välgunoole.
Palee lagi murdus pooleks ja tekkinud auku lendas leegitsev ja sädemeid pilduv kotkas Rarog. Maha langedes muutus Rarog Ladoniks ja ütles:
„Ma tulin, et Dzidzelija naiseks võtta.“
Radegast märkas, kuidas õe põskedele kerkis puna, ja mõistis, et tema ja Ladon armastavad juba ammu teineteist.
„Hästi, kui teie tunded on tugevad ja vastastikused, ei hakka ma teid takistama,“ oli ta nõus.
Pidanud uhke pulmapeo, suundusid Dzidzelija ja Ladon itta, Päikese paleele lähemale.
Mõne aja pärast otsustas Radegast külastada oma naist Moranat. Hüpanud hobuse selga, asus ta teele. Õhtu eel jõudis jumalast ratsanik välja äärde, mis oli täis sõjameeste surnukehasid. Radegast tahtis teada, kes on löönud puruks nii suure väe.
„Seda tegi Morana,“ vastas üks haavatutest.
Jõudnud välja teise otsa, märkas Radegast kõrget valget telki. Sellest väljus tema abikaasa Morana, kandes rõngassärki, mis oli tõmmatud sinise kleidi peale. Jumalanna paksud juuksed, nagu mustad maod, väänlesid tema raske päikesekuuma kiivri alt. Aga pilliroona tihedatest ripsmetest ümbritsetud eresinised silmad särasid uhkusest.
Radegast ise nägi ka hea välja: säravates turvistes, seljas tohutu punane kilp, millelt ei paistnud kübetki teetolmu.
Kolm päeva pidutsesid abikaasad, aga neljandal suundusid uhkesse paleesse Iria mägede jalamile.
Nende õnn oleks võinud ehk olla lõputu, kuid kord hakkas Morana jälle sõtta minema. Jättes Radegasti oma valdusi valvama, hoiatas ta teda:
„Sa võid igal pool käia, aga vaata ainult, et sa koopa ust ei ava.“
Kuid Radegast ei suutnud uudishimu talitseda. Kohe, kui Morana oli lahkunud, tõmbas ta ukseriivid eest. Koopas nägi ta kaheteistkümne ketiga seina külge aheldatud Velesi.
„Halasta mu peale!“ hüüdis allmaailma valitseja. „Istun siin juba kolmkümmend aastat joomata ja söömata.“
Radegast andis Velesile nõu mõduga, mille see tühjaks jõi ja nõudis teist, kolmandat …
Kustutanud janu, kiskus Veles ketid katki ja möirgas enne vabadusse jõudmist:
„Nüüd ei näe sa oma naist enam kunagi.“
Musta tuulekeerisena sööstis Veles õhku, jõudis ühe hetkega Moranale järele ja viis ta Allilma.
Saanud teada, mis oli juhtunud tütrega, muutus jumalanna Lada kurvaks. Ta pahandas Svarogiga, et too ei olnud Velesi takistanud, ja eemaldus viljatutele kesköömaadele. Lehed puudel kuivasid ja langesid maha. Tühjaks jäid kunagised rohked viljapõllud.
Radegast aga sõitis läbi ühe maa teise järel, otsides oma abikaasat taga. Teel märkas ta valgetest kividest paleed, mille ees kasvas võimas tamm. Kui Radegast oli puu juurde jõudnud, lendas oksalt Rarog, langes maha ja muutus Ladoniks.
„Tule välja, õde! Vend tuli sinu juurde!“
Paleest jooksis Radegastile vastu rõõmus Dzidzelija.
„Kuidas ma küll igatsesin sinu järele!“
Radegast jutustas, kui salakavalalt oli temaga käitunud Allilma valitseja.
„Ei ole sul kerge Moranat vabastada,“ vangutas Ladon pead. „Veles on kõikvõimas. Pealegi on tal võluhobu Siv-Bur, kes kappab kiiremini kui tuul.“
Radegast aga raputas raevukalt oma tihedaid käharaid ja hüüdis:
„Kas sa tõesti arvad, et peaksin oma abikaasa hätta jätma?“
Siis tegi Dzidzelija ettepaneku:
„Enne kui Allilma lähed, jäta meile oma hõbelusikas. Kui see tuhmub, siis teame, et sinuga on midagi juhtunud.“
Kaua sõitis Radegast põhja poole, maailma äärele. Lõpuks laskus ta sügavale kuristikku. Üha kitsamaks muutus teerada, üha jämedamateks selle kohal rippuvad vanade kuuskede juured, mille vahel väänlesid ja sisistasid maod. Lõpuks hakkas paljaste kaljude vahelt paistma Velesi palee.
Kohe, kui Radegast oli sisenenud, viskus kahvatu ja kõhnunud Morana mehele kaela.
„Oh, mu isand! Miks sa küll mind kuulda ei võtnud?“
„Andesta, kallis, et ma ei suutnud oma uudishimu talitseda,“ ütles Radegast. „Nüüd aga ei ole aeg möödunut meenutada. Tulin sulle järele. Aga kus see kurinahk on?“
„Ta läks jahile ja ütles, et tuleb alles õhtul tagasi.“
Radegast pani Morana hobuse selga istuma ja nad ratsutasid Allilmast minema. Õnnelik mees nägi, kuidas Morana tema silme all õitsele lõi, kuidas hakkas juubeldama Lada, niiske mulla ema …
Jõudnud oma paleesse tagasi, sai Veles aru, et Radegast oli Morana ära viinud. Kuid kiirustama ta ei hakanud. Läks põllule, kündis selle üles, külvas otra ja siis, kui vili oli valminud, lõikas selle ära ja tegi õlut.
Veles jõi end purju ja magas kolm päeva ette. Siis kargas hobuse selga ja jõudis hetkega põgenikele järele.
Julmas