lukuaugust. Dirtseja avas laeka ja võttis sealt sulgedest kootud keebi. Pani selle ülle, moondus tuviks ja lendas aknast välja.
„Peaks õige vaatama, kas tema laekas ei leidu võluriideid ka minu jaoks,“ mõtles Radegast.
Ja tõepoolest, loitse täiskirjutatud pärgamendist ja kasetohust kirjarullide vahelt leidis ta veel ühe võlukeebi.
Moondudes ööbikuks, sööstis Radegast Dirtsejale järele.
Linnud lendasid kõigest väest, kuni jõudsid tundmatusse orgu, kus kristalse oja kaldal kasvas tohutu saarepuu. Päike, kuu ja tähed olid selle urbadeks.
Laskunud rohelisele niidule, moondus tuvi taas Dirtsejaks. Radegast aga, varjudes tihedatesse lehtedesse, hakkas jälgima, mis saab edasi.
Varsti lendas oja äärde rohkesti linde, kes moondusid kaunites rõivastes neidudeks. Nad katsid kogu oru otsekui lilled. Alles siis märkas Radegast, et niidu keskel kõrgus kuldne troon.
Äkki lõi taevas särama ja oja kohale ilmus vanker. Selle ette oli rakendatud kuus tulelohet, keda juhtis enneolematult kaunis neiu.
Tundmatu astus vankrilt maha, istus troonile ja hakkas neidudele õpetama igasuguseid tarkusi.
Lõpetanud õppetunni, hüppas ta tagasi vankrile ja kadus. Neiud moondusid jälle lindudeks, tõusid roheliselt niidult õhku ja lendasid igasse suunda laiali.
Kui ööbik ja tuvi magamiskambrisse tagasi jõudsid ja oma õige kuju võtsid, oli Dirtseja Radegasti nähes väga imestunud.
„Mida sina siin teed?“
„Lendasin koos sinuga oja äärde,“ vastas noor jumal häirimatult.
Dirtseja silmis sähvisid raevukad välgud, vasaku käe asemel aga süttis lõõmav tõrvik.
„Täna Velesit, minu karmi isa, et sa terveks jäid! See oli ju Morana, kõikvõimas käskijanna! Kui tal oleks olnud kaasas sügavuse raamat, oleks ta sind kohe ära tundnud ja siis ei oleks sa surmast pääsenud.“
Hirmuäratavale hoiatusele vaatamata otsustas Radegast teada saada, kus see kaunitar elab. Pannes ülle võlukeebi, lendas ta järgmisel ööl oja äärde ega lasknud kaua Moranat silmist.
Lõpuks astus jumalanna kuldselt troonilt, istus oma vankrisse ja kihutas kõrgustesse. Kuidas ta pidigi märkama endale järgnevat väikest linnukest?
Kui vanker laskus aasale imepärase palee ette, jooksid sealt välja tädikesed-kaitsehaldjad, tõstsid Morana kätele ja kandsid ta saalidesse, mille seinad olid maalitud vikerkaarestki kirevamalt.
Vupsanud aeda, valis ööbik neiu magamiskambri akna all kasvava õunapuu. Võttis oksal istet ja hakkas laulma nii haledalt, et Morana ei saanud öö läbi sõba silmale.
Kui Dennitsa taevavõlvi valgustas, hüüdis Morana valju häälega:
„Tädikesed-kaitsehaldjad, püüdke mulle see ööbik kinni!“
Kaitsehaldjad tormasid aeda, aga mida nad võisid teha! Kannatamatu Morana jooksis ise paleest välja, et lind kinni püüda. Suureks üllatuseks lendas linnuke ise tema käele.
Jumalanna viis linnu magamiskambrisse ja pani istuma kuldsele õrrekesele.
Möödus päev. Päike oli ammu merre veerenud. Ilmus ehapuna Vetsera, hakkas oma kastist tähti välja võtma ja neid ükshaaval taevavõlvile kinnitama. Esmalt kõige säravamad, siis need, mis olid vanadusest juba tuhmunud.
Lennanud oja äärest tagasi, heitis Morana voodisse. Kui ta magama oli jäänud, moondus ööbik Radegastiks.
Astudes Morana juurde, silmitses noormees kaua jumalannat. Siis aga ei pidanud vastu ja suudles teda huultele. Nähes, et Morana virgub, võttis ta jälle linnu kuju.
Morana avas silmad ja vaatas ringi. Otsustanud, et oli näinud magusat und, keeras ta külge ja uinus.
Radegast läks magaja juurde teist ja kolmandatki korda, kuid Morana ärkas pärast igat suudlust üles. Kolmandal korral tõusis jumalanna voodist ja ütles:
„Siin on midagi viltu. Pean sügavuse raamatust järele vaatama, kas ei varja keegi end minu kõikenägeva pilgu eest.“
Avanud raamatu, sai Morana teada, et kuldsel õrrel ei istu tavaline ööbik.
„Ah, sina!“ karjus ta. „Näita end otsekohe oma tõelisel kujul!“
Radegastil tuli alluda. Kohe tungis magamiskambrisse hiiglane Targ oma kirve ja tapapakuga. Virutanud Radegasti põrandale pikali, tõstis ta oma säravaks ihutud kirvetera. Vaadates noormehele näkku, märkas Morana, kuivõrd see tema endaga sarnaneb. Jumalanna südames tärkas kummaline tunne ja ta käskis Targil vangi lahti lasta. Morana hakkas Radegastilt küsima, kes ta on ja kes on ta vanemad.
Kui talle oli selgunud, et Radegast on temast lahutatud vend, ütles Morana:
„Sügavuse raamatus on öeldud, et minu väljavalitu peab tõestama oma osavust. Peida end nii, et ma ei suudaks sind leida!“
Väljunud paleest, läks Radegast tihedasse metsa ja hüüdis:
„Zelu, kus sa oled?“
Otsekohe ilmus Velesi ja Nija poeg tema ette.
Radegast rääkis talle Morana tingimusest. Siis moondus Zelu tohutuks kotkaks, pani nooruki oma selga istuma ja tõusis taevakõrgustesse.
Aga tasus Moranal vaid sügavuse raamatusse pilk heita, kui ta nägi Radegasti ja käratas kõuehäälel, et metsad ja mäed võppusid:
„Aitab, Zelu, lendamisest taevavõlvil. Tule alla, minu eest sa end ei peida.“
Kotkas laskus maa peale, Radegast aga jäi sügavalt mõttesse, teadmata, mida edasi teha.
„Pea õige! Näib, et mul on olemas viimane võimalus!“ tuli Zelule meelde.
Ta hüppas Radegasti juurde, virutas tollele vastu põske ja muutis nõelaks, aga ise moondus hiireks. Haaranud nõela hambusse, hiilis Zelu paleesse ja torkas nõela võluraamatusse.
Taevasse ilmus ehapuna Vetsera. Avades sügavuse raamatu, hakkas Morana Radegasti otsima. Aga kuidas ta maagilisi kirjaridu ka ei vaadanud, ei näinud Morana midagi.
Morana sai kurjaks, haaras raamatu ja oleks selle äärepealt tulle visanud. Siis kukkus nõel raamatust põrandale ja muutus Radegastiks.
MORANA VEEALUSES RIIGIS
Morana oli nii kaunis, et mere hirmuäratav valitseja Jessa otsustas ta ära röövida.
Ükskord korjas jumalanna mere ääres lilli ja märkas äkki sõnajalaõit, mida maailmas veel keegi ei olnud näinud. See oli sinine, kuid õielehtede servad lõõmasid ereda leegina, imepärane lõhn aga täitis taeva ja maa, tungides isegi merepõhja. Vaimustunud Morana sirutas käe ja murdis õie. Aga vaevalt oli ta seda jõudnud teha, kui tõusid vahused lained ja neist ilmus Jessa vankriga, mille ette olid rakendatud lumivalged märad. Jessa haaras Moranast kinni ja vedas ta oma kuningriiki. Ainult päikeseline ülemtallimees Hors nägi kõrgustest, kuidas jumalanna oma röövija käte vahel viskles ja abi hüüdis.
Avastanud pruudi kadumise, tõttas Radegast otsekohe teda otsima. Mitte keegi ei osanud talle öelda, kuhu Morana oli kadunud. Ei jumalad, metsaloomad ega linnud. Päev päeva järel hulkus Radegast mööda maad. Tema rõivad räbaldusid, kauneid juukseid kattis teetolm. Lõpuks, kümnendal rännupäeval, halastas Hors tema peale ja rääkis, mis Moranaga oli juhtunud.
Radegast tahtis kohe merepõhja suunduda, kuid siis meenus talle, et ei olnud jõudnud hüvasti jätta heade tädikeste-kaitsehaldjatega. Need kuulasid noormehe tähelepanelikult ära ja ütlesid:
„Hea, et sa meie juurde tulid, muidu ei oleks sa Jessa juurest eluga pääsenud. Aga meie õpetame sulle, kuidas Morana tagasi saada. Kui jõuad merekaldale, näed kaht väravat. Üks on pandud riivi, teine lukku. Koputa sellele väravale, mis on lukku pandud, ja see avaneb. Värava tagant leiad järve, milles suplevad kaksteist neidu. Võta selle kleit, kelle rõivad lebavad eemal, ja peida end puu taha.
Mida