alumisele, põhjakaarele, läänele, merele, niiskusele, ööle, talvele, kuule, mustale, kaugele, metsale ja noorele.
Svetovid ja Divija, kellest samuti said mees ja naine, sünnitasid õnne, elu, paari, parema, mehelikkuse, ülemise, lõuna, ida, maismaa, tule, päeva, kevade, päikese, valge, lähedase, kodu ja vana.
Triglav ja Trigla sigitasid viljakuse jumalanna Siva, ettekuulutaja jumala Sive ning hauataguse riigi valitsejad Velesi ja Nija. Veles ja Nija – Meroti, Radamaši, Zela, Porvati, Nontsena ja Dirtseja. Peale selle, heites ühte hiiglase Voloti tütre Volotaga, sigitas Veles koletised: kolmepealise lohe Tassani, inimsööjast vanamoori Jagaa, deemoni Flintsi ja ühesilmalise Lihho.
Svetovid ja Divija sünnitasid soojuse ja valguse jumalad: sepp Svarogi, niiske mulla ema Lada, samuti Dennitsa, Jutrobogi, Vetsera, Horsi ja Gennili.
Veles ja Nija, Triglavi ja Trigla lapsed, sündisid nii hirmsatena, et Triglav ei hakanud neid enda juures pidama, vaid saatis nad kiiruga oma isa Stribi juurde Allilma. Kuigi Strib oli tuulte vanaisa (tema lapselaste hulgas paistis eriti silma külm põhjatuul Pozvizd, keda kujutati suurt lehvivat keepi kandva mehena), veetis ta pärast abielu sõlmimist Podagaga suurema osa oma ajast sügavas koopas.
MAAILM MUNAST
Trigla moondas end pardiks ja munes kirju luise muna. Jumalad otsustasid selle osadeks lahutada, et luua maailm: päike, kuu, tähed ja taevas. Kuidas nad ka ei püüdnud, ei tulnud sellest ikka midagi välja.
Äkki kargas eikusagilt välja hiir ja äigas munale sabaga. (Tegelikult oli see närilise kuju võtnud Triglav). Muna kukkus maha ja läks katki. Seejärel algasid kõikvõimalikud hädad. Lahvatas tohutu leek. Puhkes raevukas tuul. Hakkasid möllama Mere-ookeani veed …
Kui lained olid vaibunud, munes Trigla-part Svetovidi käsul Alatõr-kivi. Mere-ookeani tütred Dolja, Nedolja ja Sudba (Õnn, Õnnetus ja Saatus – tõlkija) hüüatasid:
„Näeme! Selle kivi sees istub jänes, jänese sees on part, pardis muna, munas nõel, aga nõelas on kõigi deemonite ja koletiste surm!“
Siis moondas Triglav end haugiks ja kandis Alatõr-kivi oma seljas Merre-ookeani.
SVETOVID JA TRIGLAV LOOVAD MAA
Ükskord ilmus Divija oma abikaasa ette alasti, vallapäästetud juuksed põlvini. Tema pead ehtis mürdi- ja roosipärg. Jumalanna ise seisis kuldsel vankril, mille ette olid rakendatud kaks tuvi ja kaks luike. Kutsuvalt poolavatud huulte vahel hoidis Divija roosi, vasakus käes ketast, millel olid kujutatud päike, taevas, maa ja meri, paremas aga kolme kuldõuna. Jumalannat saatsid alasti neitsid-kaitsehaldjad Dolja, Nedolja ja Sudba.
Svetovidi südames lahvatas palav kirg oma abikaasa vastu ja nad eemaldusid magamiskambrisse.
Pärast seda, kui jumalad olid rahuldanud oma kire, küsis Svetovid Divijalt kettal kujutatu kohta.
„Mu isand, see kõik muudab maailma kaunimaks,“ vastas jumalanna. „Kas on siis hea, et meie lapsed elavad heitlike pilvede keskel, Jessa rahutute vete kohal. Saagu päike valgusallikaks, taevas aga vihmade anumaks. Käsi neitsitel-kaitsehaldajatel, Mere-ookeani tütardel tuua põhjast üles Alatõr-kivi!“
Svetovid jäi mõttesse. Liiga julgetena näisid talle abikaasa soovid. Olid jumalad ju kord üritanud maailma munatükkidest üles ehitada. Siis aga nõustus:
„Hästi. Ma loon kõige, mis on kujutatud kettal. Aga luba mulle, et sa kunagi ei räägi Triglaviga. Tema on kurjuse isa, ta üritab sind ahvatleda ja loodud maailma rikkuda.“
Väljudes magamiskambrist, käskis Svetovid Doljal, Nedoljal ja Sudbal laskuda merepõhja ning tuua sealt üles peent liiva ja kuldse Alatõr-kivi.
Külvates liiva laiali, lõi Svetovid musta mulla, jääkülma vee ja rohelise rohu. Puhudes Alatõr-kivile, lõi ta helge Iria, sinise taeva, keskpäevakuumuse ja ööjaheduse.
Oma näost tegi Svetovid särava päikese, rinnast heleda kuu, silmadest rohked tähed, kulmudest selged silmapiirid, hingamisest tormituuled, pisaratest vihma ja lume.
Soovides säilitada võimu hiiglaste ja koletiste üle, ei hakanud Svetovid Alatõr-kivi lõhkuma, vaid peitis selle salamisi pühale Rujani saarele keset Iria merd …
Et taevas paremini paigal püsiks, tagus Svetovidi poeg, seppjumal Svarog selle raudvitstega kinni. Jumalanna Lada ehtis maa varjuliste salude, tihedate laante, veeküllaste jõgede ja sügavate järvedega.
Nägi seda Triglav, ja oodates ära, kuni Svetovid puhkama heitis, asus looma omaenda maailma. Ainult et musta mulla asemel tuli tal välja punane savi, jääkülma vee asemel laukamuda, halja rohu asemel haakuvad takjad. Puhudes Alatõr-kivile, lõi Triglav sünge Allilma, pimeduse ja taevatolmu.
ILMAPUU
Ei ole teada, millal otse keset merd hakkas kasvama kõrge saarepuu. Üsna peagi, tõustes taevavõlvini, laius see maailmaruumi kohal, Irias, kus elasid Svetovidi lapsed. Juured aga, mille põimis all kokku lohe Tassan, tungisid sügavale Allilma. Sealjuures muutus saarepuu juur neljaharuliseks: üks sirutus lõunasse, teine itta, kolmas põhja ja neljas läände.
Saarepuu okstesse asusid elama linnud – kotkas ja ööbik –, samuti näkid ja jumalanna Divija ise. Päike, kuu ja tähed said puu urbadeks. Mööda tüve, mille ümber sumisesid pidevalt mesilased, jooksis tulipunane orav-mõte. Kotkas ja ööbik sõimlesid ladvas lohe Tassaniga, kes ähvardas puu põlema panna.
Iga päeva alguses läks Päike Dennitsa, koidu, ja tema venna Jutrobogi juurest teele Vetsera, eha, juurde. Dennitsa pani selga punase kleidi ning võttis tõrviku ja sõrmuse. Tema oli esimene, kes läks ööpimedust laiali ajama. Mõne aja pärast järgnes talle rohelisis rõivais Vetsera. Tema võttis kaasa laekakese, milles hoidis taevatähti. Jumalate tahtel asusid neidude vennad Hors ja Gennil valvurite kohale, et igal hommikul ja õhtul avada ja sulgeda väravad päikesehobudele.
Jutrobog, kaunis noormees, ümber pea valguskiired ja tulering rinnal, püstitas päikesele erilise eluaseme – nelinurkse palee väravaga lääne- ja trellitatud aknaga idapoolses seinas.
Kui jõudis kätte aasta kõige lühem päev, raius Gennil ilmapuult maha jämeda oksa ja ehitas sellest silla, mida mööda sõitis inimeste juurde lumivalgete kihvadega metssea seljas.
Saarepuu all laius Maasaar. See oli ring, mida uhtusid ilmajõe veed. Nii ühendas see saarepuu Allilma, Maasaart ja Iriat.
Aja jooksul hakkasid puu alt voolama elu- ja surmavee allikad, mis võisid tervendada ja surnust üles äratada. Allikate juures seadsid oma elupaigad sisse kolm kaitsehaldjat – Dolja, Nedolja ja Sudba. Esimene neist teadis, mis oli, teine, mis tuleb, kolmas, mis on. Õdedele sai osaks au määrata igaühele tema elutee: hea või halb.
Saarepuu juurte kohta võib veel midagi öelda. Neid närisid ühtelugu koprad. Sealjuures olid need aga suurepäraseks varjupaigaks palavikuõdedele ja vereimejatele. Kui sügis kätte jõudis, langetas ilmapuu lehed, aga hiljem, kevadel kattus jällegi tiheda rohelusega.
Ja kuidagi siginesid langenud lehtedesse vaglad, kes muutusid kääbusteks. Allmaaelanikud hakkasid väga meeldima Triglavile ja ta õpetas neile salaoskusi, mis olid teada ainult jumalatele.
MEHISUS JA MUUTLIKKUS
Kord pesi Svetovid end kuumas saunas ja higistas palju. Et end kuivatada, võttis ta nartsu, pühkis end sellega ja heitis siis lapi taevast maa peale. Triglav korjas kaltsu üles ja tegi sellest esimese inimese, kelle nimi oli Boi. Triglavi loodud olend aga ei liikunud ega rääkinud. Siis puhus Svetovid Boile hinge sisse. Et Boil ei oleks igav, lõi Svetovid tema jaoks sõbratari, naise nimega … Voda (vesi – tõlkija).
Miks maailmavalitseja valis esimestele inimestele just sellised nimed? Boi tähendab vene keeles võitlust, tuletades kõigile meestele meelde, et nad peavad kogu elu võitlema raskustega ja kaitsma nõrgemaid. Vesi aga tähendab heitlikkust. Justnagu jõgi või meri ei ole naine kunagi sama. Kord kõrvetab külmaga, kord hellitab kuumaga, kord julgustab, kord rahustab. Tugevatele ja mehistele on naine elu ja lõpmatu naudingu allikas, nõrkadele ja väetitele aga karm stiihia,