ta mustade juuste ja kuldse habemega küpses eas mees. Käes hoidis Perun mõõka, seljas kandis vibu ja välgunooltega nooletuppe. Tormi ajal lendas piksejumal taevas tulevankri või tohutu veskikiviga. Peruni saatis vaimude malev ratsanike või röövlindude kujul.
Väideti, et Perun sündis kohe viiesaja-aastasena. Ja ta olevat loonud tõelise taeva, sepistades selle punasest vasest ja kollasest pronksist veel enne Svarogi ja Radegasti.
Kuid seegi ei ole veel kõik. Keegi uskus, et enne Peruni olid inimeste kasutada vaid uhmrid. Perun aga, kes oli Radegasti kombel võimeline käima surnute Allilmas, tõi maa peale jumalanna Moranalt varastatud veskikivid. Ta kehtestas surelike hulgas – raukadest noorte neiudeni – leivakultuse. Perun ise andis eeskuju, korjates üles isegi leivaraasukesed. Lisaks sellele sundis ta oma preestreid tõusma taevasse koos täidetud veevaatidega ning neid veeretades piksemürinat ja paduvihmasid tekitama.
Piksejumala õde, hiljem naine Letnitsa ilmutas end kauni naisena, kelle keha katsid haljad lehed. Kui kaua ei olnud vihma sadanud, tantsisid preestrinnad, noored neiud, kes olid riietatud nagu Letnitsa ise, rituaaltantsu, paludes jumalannat, et see saadaks maale elustavat niiskust. Neid preestrinnasid nimetati dodoladeks-piksejumalannadeks või peperudadeks-liblikateks.
Svarogi ja Lada laste seas olid kõige nooremad Dzidzelija ning tema kaksikutest vennad Lel ja Polel. Nemad olid armastuse ja ilu jumalad. Dzidzelija kehastas kevadet ja esimese künni pidu. Tema liikus ringi rohelise vankriga, mida vedas kuldne hobu. See vanker oli tegelikult ader. Dzidzelija külvas sellel istudes parema käega viljateri.
Kevadised kombetalitused algasid päeval, mil lõokesed tagasi jõudsid. Inimesed tervitasid neid linde, kogunedes küngastele. Noormehed ja neiud süütasid lõkked ja mängisid ringmänge. Peeti ka erilist neidude pidu – lelnikut. Kõige ilusam tüdruk, peas pärg, istus puupingile ja etendas Dzidzelijat. Leli ja Poleli kujutati ilusate poistena, kel peas kudrutavad tuvid. Käes hoidsid vennad nõusid võrsuva viljaga.
SÜGAVUSE RAAMAT
Ükskord langes pilvedest alla sügavuse raamat. Ettekuulutajad kaitsehaldjad ennustasid, et see, kes raamatu avab, suudab mõista asjade tegelikku sügavust ehk näha, mis toimub kõigis maailmades, ja isegi heita pilgu tulevikku.
Mitte keegi peale Svetovidi ei suutnud seda raamatut lugeda. Aga isegi maailmavalitsejale ei olnud jõudumööda tulevikuennustusi mõista.
Kord otsustas Svetovid kutsuda taevaelanikud nõupidamisele, et rääkida neile sellest, kuidas maailm on loodud. Kohale tulid kõige vanemad jumalad: tuulte vanaisa Strib ja kahenäoline Podaga, merede valitseja Jessa ja küpsete viljapeadega ehitud Tsiza.
Ilmusid Stribi ja Podaga lapsed: sõjakas seitsmenäoline Rugevit, varguste ja röövide jumal Porevit, õhujumal Porenut, meresõidu kaitsjad Pezamar ja Gonodrag ning õigusemõistmise ja tammesalude jumal Prove oma pikkade kõrvadega.
Ei jäänud tulemata ka Trigla, kes oli pärast mehe surma asunud tema kohale, ning tütar ja poeg – viljakuse jumalanna Siva ja ennustajajumal Sive.
Tulid haljastesse lehtedesse ja loomanahkadesse rüütatud Jessa ja Tsiza tütred Svoba, Skatija ja Tua, samuti nende vend hiiglane Volot oma naise Volotaga.
Lisaks oli Svetovid kutsunud nõupidamisele oma naise Divija ja tema lapsed: Denitsa ja Vetsera, päikeselise puuraiduri Gennili, samuti taevase seppjumala Svarogi ning niiske mulla ema Lada.
Ainult Velesi jätsid jumalad kutsumata. Sellest teada saanud, sai Allilma valitseja kurjaks ja haudus kättemaksu. Moondudes Voloti pojaks, hiiglaseks Targiks, läks ka tema nõupidamisele.
Jumalad pidasid lõbusat pidu kõikvõimalike hõrgutistega kaetud tammise laua taga. Joovastav mõdu ja magus mesi tilkusid vuntsides ja habemetes. Sütel küpsetatud hirved ja metsised võisid täita ka kõige nõudlikumad kõhud.
Samal ajal rääkis Svetovid kohalolijatele sellest, kuidas iidsetel aegadel oli ilmunud tema juurde Divija päikese, taeva, maa ja mere kujutistega; sellest, kuidas kaitsehaldjad olid tema käsul toonud merepõhjast peent liiva ja kuldse Alatõr-kivi …
Aga tema jutustuse lõpus kõlas kokkutulekusaalis Targi kahjurõõmus naer.
„Kõik, mida ma kuulsin, on vale puha!“
Nördinud jumalad kargasid oma kohtadelt püsti, kuid Svetovid hoidis neid tagasi õiendamast arveid jultunud külalise kallal.
„Siis räägi mulle, kust tulid valgus ja päike, tähed ja rohi?“
„Hiiglase hingeõhust ja hobusehigist,“ vastas Targ torisedes.
„Aga Tõde?“
„Valskusest.“
„Aga Laiskus?“
„Logarlusest, veel laisemast kui Laiskus ise.“
Svetovid kortsutas kulmu.
„Või nii. Kui sa tead, kuidas maailm loodi, siis võib-olla ütled, mis ootab seda tulevikus.“
Võltshiiglane muigas süngelt.
„Hea meelega, maailmavalitseja. Tuleb aeg, mil jumalate ja inimeste vahel puhkeb surmavaen. Isa läheb poja vastu, vend venna vastu. Allilmast murrab välja deemon Flints ja kuivatab oma surmatoova pilguga kõik jõed. Jumalad koguvad suure väe, kuid Podaga, ajades välja õigluse jumala Prove, kallutab vaekausi Velesi poegade ja tütarde poole.
Seejärel täidab kolmepäine lohe Tassan oma ähvardused ja põletab ilmapuu. Toeta jäänud taevavõlv variseb alla. Jessa tõstab kõrged lained, mis ujutavad maa üle.
Lõpuks läheb Strib Allilma poole üle. Tema lapselapsed lasevad nooli Svetovidi laste pihta. Nija ja Dirtseja laulavad rõõmulaulu. Karna karjatab haledalt, aga Želja ratsutab mööda maad, külvates tuld oma leegitsevast sarvest.
Svarogi pojad, pannud jalad kuldsetesse jalustesse, näevad enda ees sügavat pimedust, mis neelab Svetovidi ja kõik jumalannad. Metsikute loomade ja lindude hordid tormavad kallale Radegastile, aga rebased hauguvad Ldoni kilbi peale. Lahingus deemon Flintsiga langeb piksejumal Perun. Siis jõuab järg Ldoni kätte. Viimasena hävitab Strib Svarogi ja Radegasti ning neelab päikese!
Kuulates Targi jutustust, tardusid jumalad õuduses. Siis aga astus nende ette tark kaitsehaldjas Sudba (Saatus) ja ütles:
„Jah, niisugune tulevik ootab maailma, aga mitte kõik jumalad ja inimesed ei saa hukka. Jar ja Devana, Peruni ja Letnitsa lapsed, lähevad Rujani saarele. Sealt leiavad nad Alatõr-kivi. Aga ei jõua kivist välja hüpanud jänes ära joosta, jänesest välja tulnud part ära lennata, enne kui neid tabavad Jari oda ja Devana nool. Lüües katki pardist kukkunud muna, murravad Peruni ja Letnitsa lapsed selles peituva nõela. Ja siis saabub surm kõigile deemonitele ja koletistele.
Pärast seda loovad Jar ja Devana uue taeva ja maa.“
Jumalate näod lõid särama. Ja Svetovid otsustas panna võltshiiglase lõpuks proovile, sest hakkas juba aimama, kes peitub Targi kuju taga.
„Ütle mulle, kas tead, millest on tehtud inimeste luud ja veri?“
„Savist ja mereveest,“ vastas Targ rahulolevalt.
Siis aga ei pidanud enam vastu Svetovidi poeg Svarog ja karjus: „Sa valetad! Valgus, päike, tähed ja rohi tekkisid mereliivast ja minu isa kehast! Inimeste luud ja veri aga nartsust, millega ta end kuumas saunas hõõrus!“
Nende sõnade saatel virutas seppjumal hiiglasele oma vasaraga. Külaline muutus otsemaid Velesiks ja kadus hirmsa ulgumise saatel Allilma.
Pärast seda, et kellelgi ei tekiks enam kiusatust saada enda valdusse sügavuse raamatut, andsid jumalad selle hoiule kaitsehaldjate kätte.
SVETOVID JA NIJA
Nukker oli Nijal Allilmas olla. Õhkus seal ju kõik surma ja õudust. Pealegi käis Veles tihtipeale ära oma asju ajamas. Iga kord, kui ta tagasi tuli, rääkis Veles naisele kadedusega, kui rikas ja külluslik on Svetovidi loodud maailm.
Naises tärganud uudishimu võis teda hulluks ajada. Pole ime, et pärast mehe jutustusi tahtis Nija iga hinna eest näha Svetovidi.