vennapoeg ei loobunud kunagi kolmest asjast: karunahksest keebist, hobuse pealuust tehtud guslist ja amuletist-nauzast, metallkäevõrust randme ümber. Velesi sünge välimus aga ei kahjustanud üldsegi tema menu jumalannade ja surelike naiste hulgas. Räägitakse, et tema armukeste hulgas oli jumalanna Siva ise. Leidub selliseid, kes peavad Velesi ja Sivat Morana tegelikeks vanemateks.
Velesil oli Allilma valitsejana ka oma kaaskond, kuhu kuulusid teenrid Volos ja Zitsen. Volosi habemeks oli viimane koristamata viljavihk. Zitsen oli lühike, kuivetunud, kühmselgne ja kolmesilmaline vanaätt, seljas räbaldunud rõivad.
VELES, NIJA JA NENDE LAPSED
Allilma täievõimuline valitsejanna oli Velesi õde ja abikaasa jumalanna Nija või, nagu teda veel nimetati, Vela. Enne seda, kui Svarog oli loonud helge Iria, läksid surnud valikuta otseteed Velesi juurde.
Oma palvetes palusid inimesed, et Nija annaks lahkunute hingedele Allilmas parimad kohad. Nija alluvuses olid parvedena navid – naisepeaga linnud. Usuti, et neis elavad edasi surnute hinged.
Nijale meeldisid imepärased laulud, ta võis meelitada inimese meeletusse surmatoovasse tantsu. Jumalanna lendas raudse uhmri ja tuleluuaga. Seal, kust ta mööda kihutas, möllas tuul, oigas maa, ulusid metsloomad ja jooksis peitu kari. Nijaga oli alati kaasas kaks imekaunist neidu, leina ja mure kuulutajad Karna ja Želja ning värdjalik teenijanna Palandra.
Nija oli võimas nõid. Talle kui hauataguse maailma valitsejannale allusid kurjad vaimud, varesed, mustad kassid, maod ja kärnkonnad. Ise võis ta moonduda maoks, märaks, puuks ja tuulekeeriseks.
Lisaks Palandrale teenisid Nijat kolm ratsameest: must, valge ja punane, kes kehastasid ööd, päeva ja päikest. Lahingus viga saanud hiiglase Voloti surnupealuu abiga võis Nija käsutada vihma.
Aga nüüd on aeg jutustada Velesi ja Nija lastest.
Zelu, poegadest vanim, oli kullast mees, kes istus oma troonil. Et selle jumala armulikkust välja teenida, tuli visata tulle lõigatud juukseid ja küüsi.
Porvata nägi välja nagu kaunis, võrgutava näoga naine, peas haljad lehed või viljapead. Tema paistis silma enneolematu apluse poolest. Porvata valitses kevadet, mis pole ka imekspandav, sest just sel aastaajal andis end kõige rohkem tunda nälg, kui talvevarud olid otsa saamas.
Nontsenal oli taevatähtedega tikitud keep. Ta oli malbe ja vaikse iseloomuga. Võib-olla sellepärast sai ta ainsana Nija tütardest nii armsaks Svetovidile.
Dirtseja esines alasti neiu kujul. Tema silmad olid vallatud ja tulvil ahvatlust, keha aga lumivalge. Vasaku käe asemel oli tal valguskiir või lõõmav tõrvik. Tagantpoolt oli tema keha avatud nii, et võis näha tuksuvat südant.
Kaksikutest vennad Merot ja Radamaš olid teravate vikatitega noormehed. Merot aitas viia lahkunud hinge helgele teele, Radamaš aga määras tema surmajärgse saatuse.
Velesi ja Volota laste kohta on teada järgmist. Kolmepealine lohe Tassan või Smok ilmus vahel hiiglasena ronkmustal hobusel. Inimsööjast vanamoor Jagaa või Jendza meenutas kõiges oma võõrasema Nijat. Hiidnaine, ühesilmaline Lihho, kujutas endast pikka ja kõhna naist.
Deemon Flints nägi välja nagu surnu: kahvatu, mustade kiharatega, seljas pikk punane keep. Paremas käes hoidis ta tõrvikut – teivast põleva viljavihuga. Räägiti, et Flints ongi Tšernobog, surma valitseja. Enamasti ilmus ta elava luukerena. Flintsi vasakul õlal istus lõvi, toetudes kahe esikäpaga tema peale, ühe tagakäpaga õlale ja teisega deemoni käele. Seepärast arvasid slaavlased, et see lõvi sunnib neid surema.
Et Tšernobogi endast eemale tõrjuda, lasid pidutsejad joomingu ajal ringi käia ohvrikarika, lausudes sealjuures kaitsvaid loitse.
SVAROGI JA LADA TAEVANE PEREKOND
Sõlminud omavahel liidu, sigitasid Svarog ja Lada Radegasti, Ladoni, Morana, Talaka, Peruni, Letnitsa ja Dzidzelija, samuti kaksikud Leli ja Poleli.
Ladat, niiske mulla ema, peeti maiste viljade jumalannaks. Tema trooni aluseks oli taevase palee piirdeaed, peas aga oli tal kuldne kroon. Talvel riietus Lada lumivalgetest sulgedest kleiti, suvel aga kandis rohelisi ja kollaseid rõivaid, mis olid kaunistatud rohust ja viljapeadest punutud pärgadega.
Seljas kasvasid Ladal tiivad nii, et ta võis nendega oma silmad katta. Lada valduses oli neli suurt põldu, kus kasvas kõik, mis oli vajalik eluks maa peal. Lisaks tunti Ladat kui suurt käsitöömeistrit. Ta ketras ja kudus, valmistudes oma tütreid mehele panema.
Lada oli rituaalsete mängude eestvedaja. Ta korjas pärgade jaoks lilli ja palus Svarogilt Kupala ööks head ilma.
Nüüd aga, Vladimir, Kiievi valitseja, peab jutustama Svarogi ja Lada lastest.
Nende vanim poeg Radegast oli kena, rõõmsa näo ja lokkis juustega noor mees. Teda kutsuti Valguseks (vn свет), Külvajaks (vn сеятель) ja Dadžbogiks ehk Hüvede Andjaks. Aga Langejaks hakati Radegasti kutsuma seepärast, et ta Velesi ja Nija õelate sigitistega sõdides laskus korduvalt süngesse Allilma. Tšehhid kummardasid Radegasti kui Kirti, Sõtivrati poega, horvaadid kui Krodot.
Radegasti kiivrit ehtis sirutatud tiibadega linnu kujutis. Paremas käes hoidis jumal musta härja peaga kilpi, vasakus sõjakirvest. Radegastil oli imepärane valge hobu, kelle sadulal olid kujutatud lilled, puuviljavaagnad, rattad ja kalad. Käed olid Radegastil poolenisti hõbedast, jalad aga kullast. Jumala puusi kaunistas valge villane vöö.
Radegasti austasid eriti rereegid. Tema püha linn oli Retra. See linn asus aeglase vooluga Odra jõe ja pomooride eri hõimude elupaikade taga, vinulite maal, keda nimetati doletšaanideks ja redariteks. Radegasti pühakuju oli tehtud kullast, ase aga purpurist. See asus templis ja pühakuju aluseks olid eri loomade sarved.
Retra linnal oli üheksa väravat ja seda ümbritses igast küljest sügav järv. Üle selle viis puusild, mida mööda said käia ainult need, kes tõid ohvriande ja tulid saama jumalatelt vastuseid oma küsimustele. Retra elanikud uskusid, et kui neid ähvardab pikk ja julm sõda, tuleb merest hiigelsuur valgete ja säravate kihvadega metskult. Siis nägid paljud, kuidas ta püherdab soos, tekitades sealjuures tohutuid maavärinaid.
Svarogi ja Lada keskmine poeg oli Ladon, keda kummardati kui sõjajumalat. Tema lahinguvarustus säras nagu päike. Ladonil oli suur punane kilp ja sellel kuldse krooniga tagajalgadel lõvi kujutis. Esikäppade vahel hoidis see loom paljastatud mõõka. Peale selle olid Ladoni käsutuses võluriistad, mis teda lahingutes võidule viisid: jahisarv, valge hobuseraud ja nool. Tema lemmiklaul algas sõnadega. „Ladon Jessa võitja“.
Räägiti, et Ladon suutis moonduda tulekotkaks Rarogiks. Mõned aga uskusid, et Ladon tuli ilmale Lada munetud munast, mis üheksa päeva ja ööd lebas Svarogi ääsi kõrval. Lisaks kujutati Rarogi draakonina, kelle keha pildus sädemeid, juuksed leegitsesid ja lõuad hõõgusid.
Svarogi ja Lada tütarde seas paistis eriti silma vanim, Morana, nende viljade ema ja jumalanna, mille küllust vajab maa. Ühtaegu Peruni ja Letnitsa tütre Devanaga korraldati ka tema auks parimates paikades pidulikke ohvriandidega kombetalitusi, kuhu kogunesid mehed ja naised koos lastega. Moranale ja Devanale toodi kingitusi ja külakosti, sealhulgas kariloomi, tihtipeale ka vangistatuid. Pidustuste ajal tegelesid armastajapaarid häbitute lõbustustega, sütitades üksteist magusate žestide, käteplaksutuste ja armastuslauludega.
Ja olgu sulle teada, Vladimir Svjatoslavitš, et Morana ilmutas end sinises kleidis noore naisena. Tal oli käes mõõk ja peas nisupeadest pärg. Igal talvel läks Morana süngesse Allilma Velesi juurde, et kevadel uuesti tagasi pöörduda ja maale küllust jagada.
Kevadel oli kombeks kanda pika ridva otsas Morana ja Devana kujusid, aga hiljem need põlema süüdata ja vette uputada.
Vahel märgati Moranat keskpäeval või keskööl (mis tahes aastaajal) veeuduna, pikakasvulise naise või küüraka vanaeidena, pikad juuksed valla päästetud. Teistel juhtudel ilmus jumalanna kauni valges kleidis neiuna, vahel aga mustades rõivastes või räbalates naisena.
Talakast on teada vaid seda, et ta oli viljalõikuse, viljakuse ja ühistööde kaitsja. Tema auks järgiti üksteise abistamise