või paistis päike. Metsades kasvasid viljapuud, allikatest voolasid mesi ja piim. Inimesed ei tundnud haigusi, hädasid ega nälga. Viljapead olid väga suured, küünrapikkused. Terad algasid kohe maapinnalt ja igaüks oli oasuurune.
Kuid ka niisugune küllus ei rikkunud inimesi. Nad paistsid silma oma tarkuse ja leebe loomu poolest, austades ühtviisi mitte ainult jumalaid, vaid ka vereimejaid ja kaitsehaldjaid. Vampiirid, kellele tehti meelehead rikkalike andamitega, püüdsid end maa peal mitte näidata. Kaitsehaldjad ja näkid jälgisid aga teraselt, et palavikuõed ei saaks inimsoole kahju teha.
Jumalad ise käisid tollal tihti inimestel külas: küll nõu pidamas, küll sõbralikel pidudel lõbutsemas.
Kui kuldaeg lõpule jõudis, surid esimesed inimesed ja jumalad muutsid nad headeks esivanem-vaimudeks või tšurrideks. Siiani hüütakse kurja vaimu peletades: „Tšurr, päästa mind!“
Inimeste teine põlv ei olnud enam nii õnnelik. Jõudis kätte raudaeg. Inimestel oli vähem jõudu ja vähem tarkust. Nad elasid saja aastani, kuid nägid palju muret ja õnnetust. Palehigis teenisid nad oma leiba ja kõigist jumalatest austasid ainult pööraseid Triglavi, Triglat ja Jessat.
Svetovidil läks ükskord mööda maad rännates kõht väga tühjaks. Kohates üht naist, palus ta temalt kuivanud leivatükikest. Naine aga keeldus rändurit toitmast. Svetovid sai vihaseks ja tabas naist välgunoolega, mispeale see kivisambaks muutus.
Udod (удод vn k vaenukägu – tõlkija), ei olnud tollal lind, vaid kena noormees. Isegi jumalad pidasid teda endaga võrdseks. Aga talle oli sellest ikkagi vähe ja ta tahtis saada maailmavalitsejaks. Niisuguse jultumuse eest muutis Svetovid ta tuttpeaga ja ebameeldivalt haisvaks linnuks, öeldes: „Saagu sinust haisev vaenukägu. Lenda ja karju: „Oh häda, oh häda!““
Raudaja inimesed ajasid maailmavalitseja nii vihaseks, et ta otsustas nad kõik viimseni ära hävitada. „Tabagu maad hirmus paduvihm ja uputagu nad,“ otsustas Svetovid. Ja olekski inimsugu igaveseks kadunud, kuid isa plaanidest sai teada Svarog. Ta mõistis, et maailm oleks inimesteta halb, ja rääkis oma pojale Radegastile plaanitsetavast uputusest. Viimane andis sellest teada ühele mehele, kes oma naise ja lastega elas Perini mäe tipus. Radegasti soovitusel varus mees koju toitu, et uputus üle elada.
Ja siis hakkas maa peale kallama paduvihma: üheksa päeva ja ööd sööstsid alla vihmajoad. Vee alla jäid linnad kõigi oma majade ja pühakodadega. Seal, kus varem rohetasid põllud, ujusid nüüd kalaparved, seal, kus kasvasid metsad, hullasid nüüd näkid. Ainult Perini mäe tipp pääses uputusest.
Kui vesi taandus, tulid inimesed alla tasandikule ja tõid Svarogi teise poja, piksejumala Peruni pealekäimisel jumalatele tänuohvreid. Pärast seda ei jäänud Svetovidil üle muud, kui andestada inimestele ja kinkida neile õnn jätkata elu maa peal.
Nii sai alguse vaskaja inimeste sugu – kangelaste sugupõlv. Nad olid mehised nagu nende eelkäijadki, kuid jumalakartlikumad, üllamad ja õiglasemad. Peagi oli kogu maa jälle inimestega asustatud.
DIVIJA KÄTTEMAKS
Jumal Triglav, kes elas Trojani linnas Ceri mäel, suutis moonduda noorukiks, küpses eas meheks ja raugaks. Kõige sagedamini aga võttis ta kolmepealise koletise kuju. Üks pea õgis inimesi, teine loomi ja kolmas kalu. Häda oli selles, et jumaluse pead olid alailma üksteisega tülis ning seepärast käis Triglav tihtipeale ringi näljase ja tigedana.
Pole ka ime, et suurema osa oma ajast veetis Triglav metsikutes ja ligipääsmatutes kohtades. Isegi tema naine Trigla püüdis mehe rahu liigselt mitte häirida.
Triglav ei kartnud midagi, ei Stribi raevu ega kõikvõimsa Jessa vägevust. Ainult Svetovidi hiilgus hirmutas teda.
Divija, Svetovidi naine, nägi ükskord pimeduse valitsejat imekauni noormehe kujul ja armus temasse.
„Mida rohkem sind vaatan, seda tugevamini süttib kirg mu südames,“ tunnistas jumalanna Triglavile.
See puhkes laginal naerma.
„Kas sa ei tea, et igal ööl lähen ma Sremi oma naise Trigla juurde? Svetovid põrmustaks mu, kui mu hobused veel enne koitu ei sööks ära kogu sööta, kukelaul aga ei kuulutaks, et on aeg tagasiteele asuda. Mine parem oma mehe juurde tagasi, enne kui Svetovid meid mõlemaid ei karista!“
Räägitakse, et armastusest vihkamiseni on vaid üks samm. Nii juhtuski. Keeldumisest solvatud Divija otsustas Triglavile kätte maksta.
Oodanud ära öö saabumise, hiilis ta talli ja kui Triglavi hobused olid kogu sööda ära söönud, pani neile ette uue. Aga et kuked venda oma lauluga ei ärataks, rebis Divija neil keeled välja.
Teadmata, mis on juhtunud, veetis Triglav muretult aega oma abikaasa ruumides. Trigla, aimates, et midagi on viltu, küsis mehelt aeg-ajalt:
„Oo, mu isand, kas sinu hobused ei ole siis kogu sööta ära söönud? Ja miks ei kuule ma kukelaulu?“
Triglav kehitas ainult õlgu.
„Sa muretsed asjata. Gennil ei ole veel Dennitsale väravat avanud.“
Alles siis, kui koidutõrvik juba taevavõlvi valgustas, sai ta aru, et aeg koju tagasi pöörduda on juba ammu möödas.
Triglav hüppas vankrile ja tõmbas ohjad pingule. Kiiremini kui tuul kihutasid tema hobused taevas. Lõpuks hakkasid eespool paistma koduseinad. Aga päike juba tõusis silmapiiri tagant.
Triglav kargas vankrilt maha ja peitis end heinakuhja, kuid Divija saadetud lehmad kiskusid selle laiali. Mähkinud pea keepi, heitis jumal põõsa alla pikali. Nähes, et kättemaks ei õnnestu, saatis Divija kohale tohutu vareseparve. Igalt poolt kokku lennanud linnud kiskusid õnnetult pimedusevalitsejalt tema mantli.
Samal hetkel langes päikesekiir Triglavi peale ja sulatas ta hetkega.
Tõsi küll, mõned räägivad, et Triglavile tõid surma päike ja … meri.
Kord kaebas Trigla mehele:
„Mul tuleb sind hilisööni oodata.“
„Svetovidi loodud maa ja veed ei ole minu võimsuses. Ainult punasel savil ja õõtsuvates soodes saavad mu hobused kapata. Aga tee on pikk,“ vastas jumal.
Trigla hüüdis vastu:
„Sel juhul, mu isand, miks ei võiks sa endale allutada õhu?!“
Triglav jäi mõttesse. Kuidas seda teha?
Trigla aga käskis teenijannadel tuua öökullide sulgi. Ja hämmeldunud abikaasa silme all hakkas ta neid kokku siduma, alustades kõige lühematest ja kinnitades nende külge üha pikemaid. Kinnitas suled keskelt linaste nööridega, alt aga vahaga.
Lõpuks olid tiivad valmis.
Kui töö oli lõpule jõudnud, kinnitas Trigla tiivad Triglavi keha külge ja see tõusis kergesti õhku nagu lind.
„Kuula, mida ma sulle ütlen,“ pöördus Trigla siis mehe poole. „Lenda ettevaatlikult, sest kui laskud liiga madalale, võivad su tiivad merevees märjaks saada ja sa kukud lainetesse. Aga sul tuleb hoida end ka päikese eest ega lennata liiga kõrgele, sest selle kiired võivad sulatada sulgi hoidva vaha.“
Saanud tiivad, hakkas Triglav ka päeval naise juurde lendama. Nüüd ei saanud päikesekiired teda enam kätte. Aga ükskord, kui Trigla kodu oli juba lähedal, sööstis vahvast lennust joobunud Triglav ettevaatamatult kõrgele.
Lähedalasuv päike sulatas tiibu koos hoidnud vaha. Need lagunesid laiali ja jäid jõuetult jumala õlgadele rippuma ega suutnud enam tuulele vastu panna. Ja Triglav kukkus merre.
SARVILINE TÄHEKARJUS
Jumal Veles sai nagu tema isa Triglav öö ja salatarkuse kaitsjaks. Maa peal moondus ta karuks või maoks, taevas aga kuuks. Sarvede ja teravate loomakõrvadega Veles, käes kuldne kuu, esines tähekarjade sarvilise karjusena. Plejaadid (muinasvene Волосыни), üks kõige eredamaid tähtkujusid, oli ülalmaailmas tema pelgupaik.
Veles paistis silma oma marulise iseloomu ja kalduvusega nõidumisele, kurjade