le>
Originaali tiitel:
Virginie Despentes
Vernon Subutex
Tome 2
Éditions Grasset & Fasquelle
2015
Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide
à la publication de l’Institut français.
Käesoleva teose väljaandmist on toetanud
Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg
Kujundanud Eiko Ojala
© Virginie Despentes et les Éditions Grasset & Fasquelle, 2015
© Tõlge eesti keelde. Maria Esko, 2020
ISBN 978-9985-3-4961-8
e-ISBN 9789985350539
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
„Ring the bells that still can ring Forget your perfect offering There is a crack in everything That’s how the light gets in”
Fabienne Mandronile
Aurélie Poulainile
Parabellumi Roland’ile ja Schultzile
ESIMESE RAAMATU TEGELASTE LOEND
Vernon Subutex: Raamatu peategelane. Endine plaadipoodnik. Pärast korterist väljatõstmist peatus vanade tuttavate juures, kuni esimese raamatu lõpus tänavale sattus.
Alexandre Bleach: Populaarne laulja, žanr indie rock, tekstid prantsuse keeles. Suri hotellis üledoosi tagajärjel. Vernoni noorusaegne sõber, kes aitas teda rahaliselt ja jättis tema korterisse kasseti intervjuuga, mille viis endaga läbi öise paugutamise käigus, kui Vernon oli magama jäänud. Nii mõnedki tegelased jahivad seda „aaret” …
Émilie: Kunagine bassist. Vernoni sõbranna. Ta on esimene, kes meest majutab, aga pole nõus teda rohkem kui ühe ööga välja aitama.
Xavier Fardin: Frustreeritud stsenarist. Vernoni vana sõber, pakub talle üheks nädalavahetuseks öömaja. Esimese raamatu lõpus kohtab ta kodutuks jäänud Vernoni ja saab noorte neonatside kamba käest tappa.
Marie-Ange Fardin: Xavier’ naine.
Céleste: Nägi baaris Vernoni, kes arvas, et teda sebitakse, aga tüdruk oli Vernoni lihtsalt ära tundnud: isa käis temaga plaadipoes, kui Céleste päris väike oli. Tätoveeritud, töötab baaris Rosa Bonheur, Buttes-Chaumont’i pargis.
Laurent Dopalet: Produtsent. Ettevaatust: ohtlik element …
Hüään: Kunagine „eradetektiiv”, tänasel päeval spetsialiseerunud küberlintšimisele. Laurent Dopalet on ta palganud Alex Bleachi intervjuud kätte saama.
Anaïs: Laurent Dopalet’ assistent.
Sylvie: Alexandre Bleachi „eks”, majutab mõnda aega Vernoni, kellega tal on põgus armuseiklus. Mees lahkub Sylvie juurest, „laenates” mõned raamatud ja käekella. Naine otsib teda sotsiaalmeedia kaudu igalt poolt taga kindla sihiga talle halba teha.
Lydia Bazooka: Rokikriitik, Bleachi fänn, tahab kirjutada tema „biograafia”. Nii ta kohtubki Vernoniga ja võtab ta mõneks päevaks öömajale.
Daniel: Ekspornostaar, tänasel päeval transsooline, on nime vahetanud, töötab e-sigaretipoe juhatajana, Pamela Kantiga väga lähedane.
Pamela Kant: Ekspornostaar. Online-Tetrise tšempion.
Kiko: Kokasõbrast börsimaakler. Majutas Vernoni mõned päevad, siis viskas ta välja.
Gaëlle: Kiko, Marcia, Vernoni ja Hüääni sõbranna. Viimasele teenet osutades majutas ta mõned päevad Vernoni (Kiko juures, kus ta elab).
Marcia (algse nimega Leo): Taevalik brasiilia transnaine, staaride juuksur, elab Kiko juures.
Vodka Satana (algse nimega Faïza): Ekspornostaar. Aïcha ema. Bleachi eksarmastatu. Danieli ja Pamela ekskolleeg.
Sélim: Faïza endine abikaasa. Edumeelne ja ilmalik õpetlane. Kasvatab tütart üksi pärast Faïza / Vodka Satana surma üledoosi tagajärjel.
Aïcha: Faïza / Vodka Satana ja Sélimi tütar. Noor tõsiusklik moslem. Sélim palus oma sõbranna Hüääni abi, et saada aimu oma tütre isiksusest, mida tema mõistus ei võta.
Patrice: Vernoni vana sõber, Cécile’i endine elukaaslane. Lähisuhtes vägivaldne. On katkestanud kõik sidemed muusikamaailmaga. Ta on viimane, kes Vernoni majutas, enne kui too tänavale jäi.
Noël: H&M-i töötaja. Loïci sõber.
Loïc: Kuller, Noëli sõber. Esimese raamatu lõpus lööb tema Xavier Fardini nii rängalt pähe, et too satub koomaseisundis haiglasse.
Laurent: Kodutu. Annab Vernonile mõned nõuanded ja kontaktid tema uueks „plindrimehe” eluks. Jõlgub Buttes-Chaumont’i pargi kandis.
Olga: Kodutu, suur punapäine, toore iseloomuga naisterahvas. Sõimab neonatse, kes kodututele tekke jagavad. Tänav on tema kuningriik.
Vernon ootab, kuni öö on käes ja kõik aknad ümberringi pimedad, et ronida üle raudtara ja hiilida kogukonnaaia tahaotsa. Tema vasaku käe pöial tulitab, ta ei mäleta enam, kust ta selle väikese kriimustuse sai, aga paranemise asemel on see hoopis paiste läinud, ja teda hämmastab, et nii tühine vigastus võib niisugusi piinu tekitada. Ta läheb läbi veerja aiamaa, siis piki viinapuude rivi, mööda kitsast rada. Ta jälgib hoolikalt, et ta ümbrust ei häiriks. Ta ei taha kära teha ega seda, et hommikul tema kohalolu märgataks. Ta jõuab kraani juurde ja joob ahnelt. Siis kummardub ja lükkab kukla vee alla. Ta hõõrub kõvasti nägu ja jahutab jääkülma joa all pikalt oma katkist sõrme. Eelmisel õhtul kasutas ta juhust, et oli üsna soe, ja võttis ette põhjalikuma pesu, aga tema riided lehkavad nii vängelt, et kui ta need jälle selga pani, tundis ta ennast veel räpasemana kui enne pesemist.
Ta ajab ennast sirgu ja venitab end. Keha on tina täis. Ta mõtleb pärisvoodi peale. Sooja vanni peale. Aga miski ei haaku. Tal pole sooja ega külma. Temas on ainult absoluutse tühjuse tunne, mis peaks teda hirmutama, ta mõistab seda, pole päris õige hetk ennast hästi tunda, ometi ei valda teda miski peale vaikse ja tuima rahu. Ta oli väga haige. Praeguseks on palavik taandunud ja ta leiab üle mitme päeva jälle piisavalt jõudu, et püsti seista. Vaim on nõdraks jäänud. Küll see äng tagasi tuleb, küll see varsti jälle tagasi tuleb, ütleb ta endale. Praegusel hetkel ei puuduta teda miski. Ta on justkui õhku rippu jäänud nagu ka see veider kant, kuhu ta sattunud on. Bergeyre on mõne tänavaga lavajas küngas, üles viivad trepid, autosid kohtab seal harva, pole foori ega poodi. Ainult kasse, ohtralt. Vernon silmitseb Sacré-Cœuri enda ees, see justkui hõljuks Pariisi kohal. Täiskuu heidab linnale viirastuslikku kuma.
Ta peksab segast. Tal on lüngad. See pole ebameeldiv. Vahel võtab ta kätte ja püüab ennast mõistusele tuua: ei saa ju igavesti sinna jääda, külm suvi on, ta korjab uue tõve külge, ei tohi ennast käest lasta, tuleb alla linna tagasi minna, leida puhtad riided, midagi ette võtta … Aga just täpselt siis, kui ta püüab jälle pragmaatilisele lainele saada, hakkab pihta: katus sõidab ära. Pilvedel on hääl, õhk on tema naha vastas