seal vähe ja pargivahid pigistavad silma kinni, niikaua kui keegi öösel platside peal ei jõlgu.
Keegi naine jääb nende pingi kandis pidama, otsiks nagu õiget teed. Tal on seljas pikk punane mantel, eest kinni nööbitud, plikakese riideese, mis rõhutab vananevat nägu. Ilmselt on õpetaja. Kui ta täiskasvanutega tihedalt läbi käiks, kannaks ta teistsugust mantlit. Laurent tõstab teda nähes käe, lehvitab kaugelt. Naine paistab üllatunud, siis tunneb teise ära ja tuleb lähemale:
„Tere! Teil läheb kenasti?”
„Vinks-vonks. Väike lonks?” küsib ta naisele ballooni ulatades.
Naine põrkab tagasi, nagu hakkaks Laurent talle vägisi pudelikaela suhu toppima.
„Ei-ei-ei, aitäh. Otsin kohta nimega Rosa Bonheur, oskate öelda, kuhupoole ma minema pean?”
„Teie ikka muudkui otsite midagi …”
Laurent mängib seelikukütti. Charles’il on tema pärast piinlik. Kulla inimene, mismoodi peaks sinu arust üks kenasti riides korralik naisterahvas nagu tema tahtma sinu pudelist juua ja su jauru kuulata?
„Rosa Bonheuriga on asi lihtne, lähete mööda seda teed, otseotse, kuskil viissada meetrit. Te oma Subutexi olete üles leidnud või?”
„Ei. Kas teie ei ole teda rohkem näinud?”
„Mitte kordagi … aga võin teilt kontakti võtta, kui ma midagi kuulen, siis hoian teid kursis …”
Laurent tulistab oma mula administraatori toonil. Ta ajab rinna kummi ja tõmbab oma paksu khakikarva gabardiinjaki luku lahti, võtab põuest välja päevinäinud oranži märkmiku ja küsib naisterahvalt hambutu naeratuse saatel pastakat. Valus on vaadata, kuidas Laurent üritab näidata, et ta oskab tsiviliseeritud olla. Daam punases kirtsutab vastumeelsusest kergelt nina ja sikutab masinlikult silmade vahel turritavat karva. Laurent räägib edasi, nagu tal kombeks on – kui ta uue kuulaja leiab, siis ega see naljalt minema ei pääse:
„Vernon kukkus sellepärast supi sisse, et ta jõlkus vale mutiga … Tüüpiline algaja: liiga seltsiv. Kui ma teda Olgaga nägin, oleks pidand hoiatama, et vaadaku ette. Eks ta petab kõik ära. Tundub tore alguses, aga nii kui tiksuma jääd, oled nägupidi pasas … Tänav pole tüdrukute koht. Ega neil pole sealt ka nii raske eemale hoida. Oleks see Olga lasknud omale kolm räbalat taha teha, kui vanus veel lubas, oleks naksti toetused peal, ja pane tähele, et küll sulle sotskorter ka leitakse, kui sa üksikema oled. Meie, lasteta matsid, võime maha kärvata … aga pered, vot see on aamen kirikus! Nii, aga tema ja mingi pesakond, unista edasi … meister-perssekukkuja, nagu ta meil on. Tema peab tegema kõike nagu mees … kui löögid välja arvata, neid norima on ta küll mees, aga kui on vaja vastu võtta, siis ülla-ülla, see jääb ikka ja alati kõrvalseisja peale …”
„Kui te teda nägema peaksite, siis öelge kindlasti, et me otsime teda, onju? Öelge talle, Émilie, Xavier, Patrice, Pamela, Lydia … Me kõik otsime teda. Öelge, et me muretseme ta pärast … ja et meil on talle midagi öelda, midagi tähtsat …”
„Ma siis võtan teilt numbri, jah? Mis see nimeke teil nüüd oligi?”
Naine punases mantlis ei oska öelda „ei”. Tema nimi on Émilie, ta annab ebaleval toonil oma numbri, siis kiirustab minema. Tema puusad on laiavõitu, kõnnak ebakindel. Charles küsib „kust sa sellist tunned?” ja Laurent praalib:
„Neil on täitsa oma kambake selline. Otsivad Vernon Subutexi, aga mul pole halli aimugi, kuskohta ta ennast sokutanud on …”
„Mis kuju see on sihuke?”
„Asunik. Uustulnuk. Pole seda soont tal. Liiga pehme. Liiga nõrk. Ma ei tea, kuhu ta sai, aga seda oli näha, et vabaõhuelu jaoks ta küll küps pole. Vanadel narkaritel on vähemalt natuke tänavakogemust, aga tema … liiga õrnake. Sattus ühest löömast teise, kuni tal üks sõber hullusti tappa sai ja ripakile jäi. Ja siis see tegelane kaduma läkski. Sõbrad otsivad teda siiamaani taga …”
„Piiga vihane küll ei paistnud.”
„Ei paista jah sedaviisi, et nad teda kolkimise mõttega taga otsiks … nad on rohkem nagu kamp topakaid, kolistavad juba kolmandat päeva mööda parki ja otsivad Subutexi …”
„Mis ta siis kujutab endast?”
„Prantslane, kekats, ilusad silmad, rokipede olemisega, pikad juuksed ja … Ei miskit erilist, aga vähemalt pole mingi kurjam.”
Kirjeldus meenutab kangesti poissi Bergeyre’i künkalt. Charles jääb ettevaatlikuks. See sell oli ikka nii kole haige, vana mõtles juba, et kärvabki teine tema pingi peale ära. Kui ta ennast varjab, siis küllap on tal omad põhjused. Igaühe saladused on igaühe enda asi.
„Ja sul pole mingit aimu, mis see naisterahvas temast tahtis?”
„Miks see sind nii õudselt huvitab?”
„Seda ei juhtu iga päev, et temasugune daam mingi kodutu järel jookseb …”
„Naistega tuleb alati ette vaadata. Need ju varjavad kogu aeg midagi … siin peab mingi surnu mängus olema.”
„Surnu?”
„Nad jahuvad meile vahetpidamata, et nende ainuke huvi on lapsed … tittede tegemine, laste eest hoolitsemine ja kõik selline värk … eks me ju tahame seda nende juttu uskuda. Aga sa mõtle järele. Ainuke asi, mis emastel peas tiirleb, on surnud inimesed. See on nende kiiks. Nad ei unusta neid. Naised tahavad nende eest kätte maksta, nad maha matta, olla kindlad, et nad rahus puhkavad, tahavad, et nende mälestusest lugu peetaks … naised ei lepi surmaga. Nad ei suuda. See ongi see päris vahe meie ja nende vahel.”
„Ma ei tea, kust sul nihuke lollakas teooria tuleb, aga vähemalt on see originaalne …”
„Mõtle selle peale, kui õhtul selgeks magad. Küll sa näed. Siin on oma iva.”
„See ei seleta küll, mida tema poisist tahtis.”
„Ei. Aga ma lobiseks selle daamikesega meeleldi maast ja ilmast. Ma olen abivalmis inimene. Mulle väga meeldivad sedasorti naised, häbelikud ja nii, sellisele tuleb kohe isu sadulasse ronida …”
Charles laseb tal rahus oma nilbusi edasi jahvatada. Teda siiralt üllatab, et naine punases nende poole pöördus. Charles näeb ju samuti välja nagu paadialune. Inimesed ei kipu teda kõnetama. Kui tal tuleb aga tahtmine kellegagi juttu ajada, siis oskab ta läheneda küll. See käib samamoodi nagu tuvide ja ronkadega, tuleb järjepidevalt väikestes kogustes tähelepanu puistata. Charles teeb nii nagu see eideke, keda sealkandis mullu suveni näha võis. Ta elas Belleville’i tänaval ja nii kui ta kell neli kodunt välja astus, tundsid tuvid ta kohe ära. Nad kogunesid hiiglama suurtesse parvedesse, nii taevas kui maa peal, ja käisid tal järel. Eideke poetas puude alla peoga väikeseid saiapuru- ja seemnekuhjakesi. Lindude toitmine on keelatud. Inimeste jaoks, kes tema asjatamist tähele ei pannud, olid korraga piki Simon-Bolivari alleed tuhisevad linnuparved kõheduse tipp. Ühel päeval panid lapsed ta hooldekodusse. Charles kuulis sellest baarileti ääres, pargiväravatest üle tee. Eidekesel oli oma korter. Ilmselt haistsid lapsed uusi tuuli, peatset kriisi, ja tahtsid müügiga ühele poole saada, enne kui hinnad kukuvad. Head kärvamist! Eideke oli krapsakas ja polnud iial pudelisse vaadanud, tema ainuke rõõm hullu vanamutina seisnes jalutuskäigu ajal tuvide söötmises … ta ei käinud suurt kellelegi põie peale. Charles’i ajavad naerma inimesed, kes teevad lapsi mõttega, et siis on vanaduspõli kindlustatud. Temal on vanust piisavalt, et näha, kuidas inimesed toidavad lihtsalt tulevasi kärsituid raisakotkaid, muud midagi. Vanad ei meeldi kellelegi, isegi mitte nende endi lastele.
Pargis käib veel üks niisugune. Üks taat, kes on samamoodi küürus ja annab iga päev näole, ta kuulab midagi kõrvaklappidest. Tal on pikad juuksed ja seljas kulunud must jope. Tema sõbrustab ronkadega. Nii kui ta kohal on, tunnevad need elukad ta ära ja kogunevad tema ümber. Ronkadel paistab asi olevat kõvasti organiseeritum kui tuvidel. Nad on prisked nagu kodukanad, ilusad läikivmustad ja kahtlaselt intelligentsed inimeste jaoks, kes on harjunud arvama, et loomad suurt midagi ei mõika. Pargirongad tabavad kohe ära, kellega tegu on.