Vernon Subutex 2. Virginie Despentes

… Paras tsirkus, see lotovõit. Pead sai ikka kõvasti murda.

      Tema esimene rõõm rikka vanamehena olid olnud tossud, Go Sporti poest. See oli lihtsalt kuidagi juhtunud: tal oli vanade jalatsitega valus käia, oli mõelnud, et mis seal ikka, ma siis ostan endale uued. Tal olid mõttes peenemad käimad, aga ta ei teadnud, kust selliseid asju otsida, niisiis leidis ta ennast istumast Go Sportis, kus keegi noormees talle erinevaid mudeleid pakkus. Ta oli ühtesid jalga proovinud, puhtast uudishimust. Siis oli tema ees avanenud terve universum: lõpuks ometi valdkond, milles progress polnud lihtsalt sõnakõlks. Täitsa lõpp, jalatsid olid omadega sinnamaale jõudnud ja tema kooserdas ikka oma vanade kotadega ringi. Sest-saati hakkas ta endale iga kuu uusi tosse ostma. Ta võis neid ju peita, Véro hoidis silma peal ja juba ta jälle õiendas „paistab, et sul on palju raha käes – sa vaene vanamees oled puhta sassis”.

      Charles ei paigutanudki oma nodi kuhugi. Otsus oli sündinud kiiresti. Oma vanuses ei kavatsenud ta enam küll pätiks hakata. Postipanga vennike, kes tema kontot haldas, pidi uut saldot nähes päris ära lämbuma. Ta oli lausa nii madalale langenud, et hakkas Charles’i kõige prestiižsematele vutimängudele kutsuma, aga temal oli täiesti ükstaskõik. Tölplaste sport. Ei, tal polnud plaanis oma raha edasist saatust üldse mitte kellegagi arutada. See oli üks meeldivatest üllatustest, mis rikkusega kaasas käivad. Enne kui inimesel tekib võimalus „ei” öelda, ei saa väita, et ta on äraostmatu. Charles poleks kunagi selle peale ise tulnud. Ta oli arvanud, et hakkab olema odav, kasu peal väljas, et kaotab tšekil nulle nähes pea. Sugugi mitte. Ta oli endale aru andnud, et „ei” ütlemine ei maksa talle midagi. Ei. Talle ei pakkunud huvi teenida rohkem, kui ta laiaks jõuab lüüa. Siiski meeldis talle näha, kuidas see pangatatikas oma kohalt nagu vedrust püsti kargas, kui Charles tuli kirja posti panema. Charles’ile meeldis temaga õiendada – mis tähendab, et sa mulle keset järjekorda niimoodi ligi tuled, loll oled või? Tahad, et terve kuradi linnaosa hakkaks mul järel käima ja raha küsima või? Vaene poiss oskas sellepeale ainult punastades vabandust paluda. Charles oli kõige tähtsam kunde selles harukontoris, kui mitte terves linnajaos. On alles lugu.

      Ühel õhtupoolikul, kui Véro oli telekast mingit prantsuse filmi näinud, oli ta endale tulemasina kannikate vahele pistnud ja jälgis kõndides, et see maha ei kukuks, väidetavalt pidi see tuharalihaseid treenima. Charles oli irvitades vaadanud, kuidas ta ringi kakerdab, siis juhtis tähelepanu, et filmis oli näitlejannal väike pepu, aga tema ahtri puhul, mis ei mahu ustestki läbi, oleks ime see, kui tulemasin maha kukuks.

      „Mis mõttega sa seda pekikamakat üritad lihasesse ajada? Enne lihaseid tuleks ikka rasva põletada.”

      Véro oli kukkunud kaagutama, kuidas ta olla enne Charles’iga kohtumist olnud sale ja kurvikas, omamoodi nagu Belleville’i kohalik Mariah Carey, ja vanamees ise oli see, kes külmiku mingit magusat jama ja kapid krõpse täis ladus ja palun väga sellepärast ta läkski vormist välja. Kõik need kakskümmend aastat, mis Charles teda tundis, oli Vérol olnud kummuti kehaehitus, aga tema oli kindel, et on mingil hetkel ilus olnud. Kui ta leti ääres mõne kena kehaga õiekese nurka ajas, käias ta lõputult lugusid aegadest, mil ta veel ise heas vormis oli, ja kuidas kõigil meestel tema nägemisest ila voolama hakkas. Linnalegendid. See eit on alati kole olnud. Tema puhul polnud vähemalt vananemise mõttes midagi kaotada.

      Véro oli aga täies hoos oma jutuga, kuidas see oli kõik Charles’i süü, et ta üldse trimmis pole, ja et üleüldse tahaks ta teada, otsekohe, kust tema kõik selle raha võtab, ja milline õnnetus on jagada oma elu mehega, kes selja taga susserdab, et küllap Charles mingi päranduse sai, pealegi kopsaka summa, ja häbeneb öelda.

      „Sa oled ikka nii kuradima loll, mis asja sa mõtled? Et kui mingi maha kärvanud onu on sulle kümme tuhat eurot pillanud, siis me kargame sulle kõik nagu täid turja kinni või? Sind vaest koonerdist küll, kohe kahju hakkab sust … Lase käia, köhi välja, palju sa siis pärisid?”

      „Mida see muudaks, kulla inimene, kui ma ütleks, et ma päranduse sain? Sa oskaks selle rahaga midagi peale hakata või? Riideid sa ju omale ostma ei hakka – su kere on nagu mõlki taotud tünn, mis sa siis tahaksid? Juuksurisse minna? Sul pole kupli külge nelja karvagi alles jäänud. Lasta vuntsi ära ajada? Kui ainult selles on asi, siis ole paigal, ma kohe laenan sulle žiletti. Mis sa mõtled? Et saad rasvaimusse minna? No anna minna, vana vitt, kao rasvaimusse ja lase mul rahus õlut juua!”

      Charles kujutas ette, et Véro teeb oma pirtspekist vanamoori maiast nägu ja hakkab rääkima maamajast, kus tal mõnus elu oleks. Nagu kõik proled, kellele on pähe taotud, et parim asi maailmas on omada maja ja aiakest. Kui Véro magamistoa seisukorda vaadata, siis ega talle majakest ikka ei soovi küll … mitte mingil kuradi juhul. See naine on igavene metslane.