kirja, mida kasutati tõendusmaterjalina (mille ajaloolased hiljem avaldasid) tema enda vastu, Samuil pani oma mälestused kirja ja saatis muuseumile. Väliskaubanduse rahvakomissari Arkadi Rozengoltsi (korter 237) õde, kunstnik Eva Levina-Rozengolts elas seitse aastat väljasaadetuna ja lõi mitu graafiliste lehtede sarja, mis on pühendatud neile, kes tulid tagasi, ja neile, kes ei tulnud tagasi. Üks vanimaid vanu bolševikke Jelena Stassova (korter 245 ja 291) pühendas oma elu viimased kümme aastat nii tagasi tulnute kui ka mitte tagasi tulnute rehabiliteerimisele.
Kominterni täitevkomitee sekretäri Ossip Pjatnitski (korter 400) abikaasa Julia Pjatnitskaja hakkas päevikut pidama veidi enne mehe arreteerimist ja pidas seda kuni ka ta ise arreteeriti. Tema päeviku avaldas tema poeg Vladimir, kes samuti kirjutas raamatu oma isast. Ukraina riikliku plaanikomitee esimehe Mihhail Polozi (korter 199) abikaasa Tatjana (Tanja) Mjagkova kirjutas kodustele korrapäraselt nii vanglast, asumiselt kui ka töölaagritest. Tema kirjad säilitas ja kirjutas masinal ümber tema tütar Rada Poloz. Sisekaubanduse rahvakomissari Izrail Veitseri (korter 159) naine Natalja Sats asutas maailma esimese lasteteatri ja kirjutas kaks autobiograafiat, millest üks kirjeldab elu vanglas, asumisel ja töölaagrites. Suure terrori ajal kohtuväliste troikade kasutuselevõtu ettepaneku teinud julgeoleku töötaja Sergei Mironovi abikaasa Agnessa Argiropulo rääkis nende mõlema eluloo ühingu Memorial uurijale, kes avaldas selle raamatuna. Ratsaarmee komissari Jefim Štšadenko (korter 10 ja 505) naine Maria Denissova oli Vladimir Majakovski poeemi „Pilv pükstes” peategelase Maria prototüüp. Moskva-Kaasani raudtee direktor Ivan Kutšmin (korter 226) oli Leonid Leonovi romaani „Tee Ookeani juurde” tegelase Aleksei Kurilovi prototüüp. Pravda kirjasaatja Mihhail Koltsov (korter 143) oli prototüübiks Ernest Hemingwayle romaani „Kellele lüüakse hingekella” tegelaskuju Karkovi kirjutamisel. Kahtlev Makar kirjanik Andrei Platonovi samanimelises jutustuses osales valitsuse maja ehitusel. Kõikide Pühakute tänav, mille äärde valitsuse maja ehitati, nimetati ümber romaani „Raudne vool” autori Aleksandr Serafimovitši (korter 82) auks. Punaarmee komissari ja väliskontsessioonide peakomitee esimehe Valentin Trifonovi (korter 137) poeg Juri Trifonov kirjutas romaani „Maja kaldapealsel”, mis tegi valitsuse maja surematuks. Tema lesest Olga Trifonovast sai direktor sellesama maja kaldapealsel muuseumis, mis kogub jätkuvalt raamatuid, kirju, päevikuid, lugusid, maale, fotosid, grammofone ja muid valitsuse majaga seotud esemeid.
Tänusõnad
Selle raamatu kirjutamisele kulus palju aastaid. Olen väga tänulik Hooveri instituudile ühe kõige rahulikuma aasta eest oma elus ja Wissenschaftskolleg zu Berlinile ühe kõige õnnelikuma aasta eest. Tahan tänada rahalise toetuse eest järgmisi organisatsioone: American Council of Learned Societies, National Endowment for the Humanities, National Council for Eurasian and East European Research ja California ülikooli Berkeleys. Tänan Christiane Büchnerit, kes lubas mul jälgida, kuidas ta teeb filmi ja õpetas mind salvestama intervjuusid; Olga Bandrimerit, kes kirjutas need intervjuud üles ja lisas oma lood; Artjom Zadikiani, kes on maailma kõige tähelepanelikum ja vastutulelikum fotograaf. Uurimistöös abistasid mind Michael Coates, Nicole Eaton, Eleonor Gilburd, Clarissa Ibarra, Jason R. Morton, Brandon Schechter, Charles Shaw, I. T. Sidorova, Victoria Smolkin, A. G. Tepljakov ja Katherine Zubovich. Iseäranis palju tänu võlgnen sõpradele ja kolleegidele, kes lugesid läbi kogu käsikirja ning ei keelanud oma nõuandeid: Victoria E. Bonnell, George Breslauer, John Connelly, Brian DeLay, Victoria Frede-Montemayor, Gregory Freidin, David Hollinger, Sergei Ivanov, Joseph Kellner, Joachim Klein, Thomas Laqueur, Olga Matich, Elizabeth McGuire, Eric Naiman, Benjamin Nathans, Anne Nesbet, Joy Neumeyer, Daniel Orlovsky, Irina Paperno, Ethan Pollock, Hank Reichman, Irwin Scheiner, James Vernon, Mirjam Voerkelius, Edward W. Walker, Amir Weiner, Katherine Zubovich ja kõik Berkeley Venemaa ajalooringi liikmed.
Jon Gjerde nõudis aina minu käest, millal ma selle raamatu kirjutamise käsile võtan, kuni tegingi seda ja asusin kirjutama. Reggie Zelnik oleks märganud iga tegelast, kes ei elanud kunagi valitsuse majas; Brigitta van Rheinbergi entusiasm ei vaibunud hetkekski ja see aitas käsikirja ümber teha ning uuesti läbi mõelda. Chris Ferrante, Beth Gianfagna, Dimitri Karetnikov ja Terri O’Prey tegid käsikirjast raamatu „Valitsuse maja”, Zoë Pagnamenta aga näitas mulle, mida hea agent suudab.
Kõige rohkem tänu võlgnen aga naistele, kes lõid maja kaldapealsel muuseumi ja kutsusid mind seda külastama: meie hulgast juba lahkunud Jelena Ivanovna Perepetško, Tamara Andrejevna Ter-Jegiazarjan ja Viktoria Borissovna Volina ning minu parimad õpetajad ja sõbrad Inna Nikolajevna Lobanova, Tatjana Ivanovna Šmidt ja Olga Romanovna Trifonova. See raamat on pühendatud neile.
Ja lõpuks: vastastikune abi ja lähedased suhted võivad olla ka pöördvõrdelised. Võõra teenele tuleb vastata otsekohe, lähedane sõber aga võib oodata kakskümmend aastat, enne kui raamat saab valmis; kõik õnnelikud perekonnad on õnnelikud ühtmoodi, sest nende puhul ei kehti vorst vorsti vastu õiglase vahetuse põhimõte. Mis on põhjus, miks ma ei peagi tänama Peter Slezkine’i ja Lisa Little’i nende panuse eest selle raamatu kirjutamisse.
ESIMENE RAAMAT
TEEKOND
I OSA
EELAIMUS
Moskva
1. Soo
Moskva rajati samanimelise jõe kõrgele vasakkaldale. Avatud ja sissetungijaile ligipääsetavatele n-ö Moskva ülejõe aladele paremal kaldal kerkisid järk-järgult kvartalid, kus elasid püttsepad, kangrud, lambapügajad, veovoorimehed, soldatid, sepad, tõlgid ja maksukogujad, aga üleujutatavale lammile täpselt Kremli vastas jäi soine rohumaa veel püsima. 1495. aastal andis Ivan III käsu, et kõik hooned vahetult jõe parema kalda ääres tuleb lammutada ja sinna rajada uhke aed. Aed rajatigi ja kujundati tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal väga kauniks, aga muda ja liigniiskus tungisid aina peale. Keskmist aeda piirasid läänes Boloto (vene keeles „soo”), idas Baltšug (türgi keeles „soo”), lõunas aga nimeta tiigid ja järved. Kui 1693. aastal rajati Kõikide Pühakute sild, kujunes vana lõunapoolne ülekäik soost poodide, kõrtside ja kaubahoovidega (mille hulgas olid ka villa, veinide ja soolaga äritsevad kaubahoovid) ääristatud tänavaks. Pärast 1701. aasta tulekahju jäeti aed maha ja üht osa soost hakati kasutama turuplatsina ning kohana, kus korraldati rahva lõbuks rusikavõitlusi, ilutulestikke ja avalikke hukkamisi.2
Pärast 1783. aasta kevadist üleujutust rajati piki jõelammi lõunaserva Vodootvodnõi („vee ärajuhtimise”) kanal. Kaldapealseid kindlustati, ristsuunaliste kraavide asemele rajati põiktänavad ja endise aia asemele tekkis tihedasti asustatud poolkuu-kujuline saar. 1812. aasta tulekahju, mis suitsetas Napoleoni Moskvast välja, hävitas suurema osa hooneid ja kihutas minema ka enamiku asukaid. Uued majad – sealhulgas võõrastemajad, koolid, vabrikud ja kaupmeeste häärberid – ehitati peamiselt juba kivist. Saare läänetipu juurde rajatud Babjegorodskaja pais tegi kanali laevatatavaks ja üleujutused jäid harvemaks. Kohe paisu lähedale Kremli poolele kerkis Lunastaja Kristuse peakirik, mis pühitseti 1883. aastal ja on rajatud „igaveseks mälestuseks sellele ainulaadsele usinusele, truudusele ja armastusele usu ning isamaa vastu, mida rasketel aegadel Venemaa rahvas enda ülistuseks ilmutas, ning jäädvustamaks meie tänu jumalikule ettenägelikkusele, mis päästis Venemaa seda ähvardava surmaohu eest”.3
Esimese maailmasõja eelõhtul andis saare (Boloto) lääneosas tooni F. T. Einemi šokolaadi-, kompveki- ja küpsisevabrik, mis oli kuulus oma Hollandi kakao, pruudikorvide, värviliste martsipanikujude ja šokolaadikookide poolest. Vabrikus, mille rajasid 1867. aastal kaks sakslasest ettevõtjat, kes panid oma varandusele aluse Vene sõjaväele siirupit ja moosi müües, oli mitu aurumasinat, tuliuued hüdraulilised pressid ja see oli keisrikoja ametlik varustaja. Vabriku direktor Oskar Heuss (ühe asutaja poeg) elas siinsamas lähedal suures kahekorruselises majas, kus mõlemal korrusel oli vannituba, peale selle veel kasvuhoone ja suur tall. Õue teises servas olid korterid vabriku inseneridele (enamasti sakslased), arstide abilistele, abielus ja vallalistele töötajatele,