poolest. Pühapäevase lõunasöögi juurde anti pits viina või pool pudelit õlut, alla kuueteistaastased kostilised said tasuta riietuse, laulsid kooris, töötasid (umbes üksteist tundi päevas) laos ja pidid minema kell 8 õhtul magama. Umbes pool töölistest oli siin töötanud üle viieteistkümne aasta, kõige raskemad tööd tuli teha aga päevatöölistel, kes olid peamiselt naised.4
Soo
Šokolaadivabrikust läänes olid sõjaväe kasarmud, terve hulk poode ja saare teravaimas tipus Moskva jahtklubi. Ida poole jäi 17. sajandil ehitatud duumaametniku Averki Kirillovi residents, kus tegutses ka Moskva arheoloogiaselts, ja Püha Imetegija Nikolai kirik, kuhu oli maetud Averki Kirillovi põrm. Diakonid, kirikuteenrid, psalmilugejad, armulaualeiva pagarid ja vaimulikud (isa Orlov ja isa Dmitrijev) elasid kõik kirikaias koos kümnete üüriliste ja püha Nikolai vaestemaja asukatega.5 Lühikese jalutuskäigu kaugusel Bolšaja Ordõnka tänaval elanud Nikolai Buhharini teadmist mööda olid ülejõe-Moskva kirikud harilikult rahvast täis.
Vaade Soole Kremlist. Paremal Lunastaja Kristuse peakirik
Vaade Einemi vabrikule Lunastaja Kristuse peakirikust
Kõige ees seisid kahisevate siidseelikute ja -pluusidega kaupmehenaised ja lõid lihavate roosade sõrmedega risti ette, nende kõrval aga palvetasid tõsiselt ja innukalt nende abikaasad. Kaugemal tagapool võis näha koduabilisi ja vaesemaid sugulasi: vanad naised mustas riietuses jumalakartlikult keelt peksmas, kosjasobitajad, kodukolde hoidjad, tädid ikka veel peigmeest ootavate ja rasvast ning suurest igatsusest aeg-ajalt minestavate vennatütardega, nende südamesõbrannad ja teenijatüdrukud. Moeka välimusega valitsusasutuste ametnikud koos abikaasadega seisid siinsamas lähedal. Ja kõige kaugemal taga seisid või põlvitasid tihedasti kokku surutult väsinud töölised ning ootasid armuliselt jumalalt ja meie lunastajalt lohutust ning lunastust. Paraku kühmus kogudele ja kummargil selgadele pilgu pööranud lunastaja vaikis. … Veidi närviliselt omavahel naljatlevad ja naervad noormehed ja näitsikud niisutasid süljega oma sõrmeotsi ja üritasid üksteise küünlaid kustutada. Kui küünlad hakkasid särisema, hakati naeru kihistama, aga talitseti end täiskasvanute karmi kulmukortsutuse peale. Siin-seal võis näha armunuid pilke vahetamas. Eeskoda oli täis kõõrdsilmseid haletsusväärsetes räbalates kerjuseid, kellel silmalaud pahempidi, kellel jala või käe asemel ainult könt: pimedad, lonkurid ja Issandast vaimust vaesed.6
Jahtklubi
Averki Kirillovi residents
Püha Imetegija Nikolai kirik
Vaade tammilt Bersenjovi kaldapealsele
Vaade Ülejõe-Moskvale kraavi juurest
Enamik neist kõigist inimestest elas siinsamas. Kiriku lähedal Vodootvodnõi kanali (mida sageli hüüti lihtsalt kraaviks) ääres ja igal pool šokolaadivabriku ümber seisid puit- või kivimajad kõikvõimalike kõrvalhoonete, poolkorruste, tiibhoonete, portikuste, keldrite ja pööningutega. Seal leidus kortereid, eraldi tubasid, nn väikesi kambreid ja „voodiga nurgakesi”, kus elas kirju seltskond inimesi, kes võisid käia, aga ka mitte käia isa Orlovi ja isa Dmitrijevi missadel. Vabriku 16-aastane õpipoiss Semjon Kanattšikov, kes elas selles keskkonnas 1890. aastate teisel poolel ja käis missal korrapäraselt kuni valis sotsialismi, kirjeldab oma eluaset kui „tohutut kivimaja siseõuega, mis meenutas suurt kivikaevu. Ülemiste korruste kõrgusele tõmmatud pingul pesunööridel rippus märg pesu. Õues oli tunda karbolhappe kirbet lõhna. Kõikjal võis näha porilompe ja äravisatud köögivilju. Korterites ja õues tungles lärmates ja vandudes palju rahvast.” Kanattšikov elas ühes niisugustest korteritest koos viieteistkümne teise tema kodukandist pärit mehega, kes kõik maksid ühiselt üüri. „Mõni oli poissmees, teisel oli naine, kes elas kodukülas ja hoolitses majapidamise eest.”7 Püha Nikolai kirikust edasi minnes oli Ivan Smirnovi ja poegade viinavabrik, mille omanik oli Ivani pojapoeg Sergei Sergejevitš Smirnov. Vabrik oli kuulus oma uhkete siltidega pudelitesse villitud odava alkoholi poolest, mis ühe valitsuskomisjoni süüdistuse kohaselt olevat valmistatud Tula kubermangu talumeeste aetud halva kvaliteediga metsakohinast. Kvartali lõpus, Smirnovi vabriku ja Kõikide Pühakute tänava vahel, oli endine veini ja soola kaubahoov, kus praeguseks olid peavarju leidnud Moskva rahukohtunike kogu, linna kanalisatsiooniamet, veevärgiamet, samas asus mitu kivist laohoonet (millest kolmes hoiti õunu ja ühes mune) ning kahe korstna ja teravatipulise torniga elektritrammide jõujaam.8
Veini ja soola kaubahoovi sissepääs
Elektrijaam
Maja elektrijaama kõrval
Kõikide Pühakute sild, mida rahvasuu kutsus lihtsalt suureks kivisillaks (ehkki alates 1858. aastast oli see peamiselt metallist), kujunes palverändurite, kodutute ja kerjuste kogunemispaigaks, välja arvatud suure paastuaja esimene nädal, kui silla ümbrusest sai linna suurim seeneturg. Ajaleheartiklite andmetel kaubeldi kõige rohkem seentega – nii kuivatatud kui ka soolatud seentega –, aga samas leidus ka „hunnikute kaupa soolakringleid ja valgeid rediseid” ning „palju mett, hoidiseid, odavaid maiustusi ja kottide kaupa kuivatatud puuvilju”, lisaks veel „pikad letiread savinõude, odava mööbli ja kõikvõimaliku majapidamises vajaliku kraamiga”. Võis kuulda, „kuidas tuhanded inimesed, kellest paljud pole veel toibunud vastlapidustustejärgsest pohmelusest, karjuvad, naeravad, vilistavad ja viskavad paastuaega mitte just kõige sobivamaid nalju”. „Kõik kahlasid vedelas poris, aga mitte keegi ei teinud seda märkamagi. Üleannetumad astusid meelega lompi, et pritsida naisi poriga. Oli ka üksikuid taskuvargaid, kes püüdsid tekitada rüselust.”9
Suur kivisild
Seeneturg suure kivisilla juures
Veini ja soola kaubahoovi vastas üle tänava ja Birjukovskaja erakla kõrval seisis Püha Imetegija Nikolai kabel, mille kahes tiivas olid munkade eluruumid, riidekauplus ja köögivilja müügilett. Edasi tulid mitu kõrtsi, odav saun, mis ühtlasi oli ka bordell, ja mitu endise kaubahoovi maja arvukate rahvast täis tuubitud korteritega, aga ka poodidega, kus tegutsesid igasugused kaubitsejad, nende hulgas ka värval, juuksur, plekksepp, kingsepp, õmblejanna, tikkija, rätsep ja „fonografeerija”.10
Kaugemal piki kaldapealset seisis fassaadiga Kremli poole, aga osaliselt eesõues kasvavate puude varju jääv kolmekorruseline Maria tütarlastekool, mille eesmärk oli „rakendada õpilaste andeid mitte üksnes nende mõistuse harimiseks, vaid ka südame ja iseloomu harimiseks”. Suurem osa südame harimisest toimus alumisel korrusel