pilku tõstmata kutsus mõne õpilase õpitut üles ütlema”. Ühel hommikul marssis ta klassist välja, sest õpilased olid jätnud kodutöö tegemata. Juhatajale kirjutab ta enda õigustuseks: „Olen üldiselt halb õpetaja, aga täna olin ka lubamatult kuri. Kui oleksin teadnud, et minu käitumine läheb õpilastele kalliks maksma, ei oleks ma enesele lubanud niiviisi käituda.” Võib-olla just selle vahejuhtumi hüvitamiseks lõi Rahmaninov oma kuus koorilaulu nais- või lastehäältele, op 15 ja esines mitu korda koolipidudel.11
Maria tütarlastekool
Sergei Rahmaninov 1904. aastal
Kooli taga laius Gustav Listi metallivabrik, mis andis tööd rohkem kui tuhandele inimesele ja valmistas muu hulgas aurumasinaid, tuletõrjehüdrante ja veetorusid. Gustav List ise elas vabriku kontorihoone ülemisel korrusel suures korteris, kus oli ka talveaed. Ta oli tulnud siia Saksamaalt 1856. aastal ja töötanud mehaanikuna Voroneži suhkruvabrikus, käivitas 1863. aastal oma vabriku Moskvas, millest 1897. aastal sai aktsiaselts.12
Ülejäänud osa kvartalist võtsid enda alla vabriku kauplused, laohooned ja ühiselamud. Semjon Kanattšikov töötas „aristokraatlikus” mudelitöökojas. „Enamik mudelitegijaid olid linnamehed – riietusid korralikult, kandsid pükse saabaste peal ja särki pükstes, sidusid krae ümber kaelaräti asemel värvilise paela ja puhkepäevadel pani mõni neist pähe koguni kõvakübara. … Nad kasutasid vägisõnu ainult siis, kui kaotasid kannatuse, või erakordsetes oludes, või siis palgapäevadel, kui jõid end purju, aga sedagi ei teinud kaugeltki kõik.”13
Valukojas, kuhu valmis mudelid jõudsid, „askeldasid muldpõrandal nagu mutid mustad mehed, kelle nõest mustaks tõmbunud näost paistsid välja üksnes silmavalged”. Taustaks „hiigelsuurte tõstekraanade ja pöörlevate rataste mürin, paiskas tulipunane sulametalli voog välja suure sädemepilve ja heitis valgust sealsamas seisvate terasesulatajate nägudele. … Palavus sulametalli ja sulatusahjude juures oli talumatu ja terasesulatajate riided võtsid korduvalt tuld, nii et neid tuli veega kustutada.”14
Kui Kanattšikov esimest korda tehasesse tuli, oli tööpäeva pikkus üksteist ja pool tundi, arvestamata lisaks tehtud öövahetusi kiirel sügisesel ja talvisel ajal, aga pärast Peterburi kangrute 1896. aasta streiki kehtestas List kümnetunnise tööpäeva. Suurem osa töölistest, nii linnamehed kui ka maakad (kes „kandsid säärsaapaid, traditsioonilist vöötatud puuvillast särki, kausi järgi lõigatud juukseid ja pikka habet, mida juuksuri käsi vaevalt oli kunagi puudutanud”), elasid Soos ja selle ümbruses. Kui polnud tööaeg, siis jõid nad Smirnovi viina, kaklesid pulmas, rääkisid igasuguseid lugusid vaimulikest, püüdsid kala Moskva jõest või kraavist, käisid läbi kohalike prostituutidega, flirtisid mõne kuduja, kübarategija või kokaga Kremli kõrval Aleksandri aias, lugesid kriminaalkroonikat, järjeromaane või kristlikke ja sotsialistlikke traktaate, käisid kirikus jumalateenistusel ja mitmesugustel salakoosolekutel, korraldasid jõe jääl paisu lähedal veriseid rusikavõitlusi (tavaliselt teiselt poolt jõge tulnud Butikovi tekstiilivabriku töölistega) või külastasid siinsamas lähedal olevat Tretjakovi vene kunsti muuseumi, keiserlikku Venemaa ajaloomuuseumi või Rumjantsevi muuseumi. Pühapäeviti oli sissepääs muuseumidesse tasuta, aga kõige populaarsemad „tasuta etendused” olid Kanattšikovi andmetel Moskva tulekahjud, mida vaatama tormasid töölised, „ükskõik kui väsinud nad ka polnud, kaelamurdva kiirusega”.15
Gustav Listi metallitööstus
Kaks korda kuus, pärast laupäevast palgapäeva, lubas enamik Kanattšikovi majanaabreid enesele „korraldada metsiku pummelungi. Osa mehi, niipea kui palk käes, läks vabrikust otsejoones õllesaali, kõrtsi või kuhugi rohtu kasvanud kohta, teised aga – mõnevõrra keigarlikumad tüübid – suundusid kõigepealt tagasi koju riideid vahetama.” Järgmisel esmaspäeval püüdsid „tursunud ja punase näo ning klaasistunud silmadega … haige peaga mehed” leevendada pohmelust mõne lonksu alkoholi sisaldava värnitsaga, mida hoiti plekknõudes. „Pärast lõunat oli pool meestest purjus. Mõni vedeles kellegi teise tööpingi juures, teised tegid sedasama kemmergus. Need, kelle peaparandus oli läinud liiale, magasid kuivatusruumis või kaupluse katusealuses.”16
Gustav Listi metallitöökojast ida poole jäi suhkrumiljonär Haritonenko renessanssstiilis häärber, mille gooti stiilis sisekujunduse autor oli Fjodor Schechtel, ja kus oli suur vene kunsti galerii. Gustav Listi ettevõtte ja kraavi vahele jäi nii-öelda päris soo: suur väljak täis varjualuseid väikepoodidega, kus müüdi kõikmõeldavat kraami, mis enamasti oli söödav. Hilissuvel ja varasügisel peeti siin Moskva suurimat talulaata. Igal õhtul kogunesid kaubitsejad Afanasjevi teemajja, et leppida kokku hindades. Umbes kella kahe ajal öösel tuldi välja vastu võtma saabuvaid talumehi. Ühe ajaleheülevaate kirjelduse kohaselt möödusid kõik „kiirustamata sammul vankrite rivist ja uurisid ükskõiksel ilmel sinna kuhjatud marjakuhilaid. Teinud valiku, nimetas kaubitseja hinna ja kui talumees püüdis vastu vaielda, kehitas kaubitseja õlgu ja läks sigaretti süüdates edasi.” Järgnenud tingimise käigus „võis väljakul kuulda läbisegi kõikvõimalikke arve, lubadusi, tõotusi ja nalju”. Päikesetõusu ajal talumehed lahkusid, marjade müük huvilistele võis alata ja „otsekui võluväel läks kõik elama, muutus säravaks ja heatujuliseks. … Kõike oli nii palju, et paratamatult kippus pähe mõte, kui suur ja palju mahutav on see Moskva kõht, mis päev päeva järel suudab otsekui mööda minnes nahka panna kõik Soo pakutud kingid – nagu oleks tegu kõigest maitsva suutäie või tühipalja ajaviitega.”17
Vaade Kremlist Bolotnaja väljakule
Bolotnõi turg
Päeva jooksul tulid marjade asemele seened ja köögiviljad ning puhkepäevadel ilmusid välja jalutajad ja kõrtside tavakülastajad. „Osmikutest, kus ihualasti lapsed roomasid ringi räpastel räbalatel ja kus levis töötlemata naha, hapukapsa, kemmergute ja niiske hallituse lõhn”, tulid sealsed asukad Nikolai Buhharini sõnul „neile tänavaile või lämmatava õhuga kõrtsidesse ja baaridesse, mille punastele või sinistele siltidele oli kirjutatud „Aiaga õllesaal” või kummalise kirjakujundusega „Kõrts „Kohtumine sõpradega””. Üksnes nime poolest valgetes pintsakutes kelnerid sagisid suitsuses õhus ringi, taustal mängis aga muusikamasin, kõlisesid klaasid, nuttis akordion ja keegi laulis kaeblikke, südantlõhestavaid laule. Ning kogu see kirevast seltskonnast pulbitsev maailm oigas, tülitses, jõi, karjus, embas, kakles, suudles ja nuttis.”18
***
Riik andis oma mitmesuguste asutuste ja ametimeeste abiga endast parima, et elu Soos ja kogu linnas kuidagi korraldada ja elamiskõlblikumaks teha. Kontrolliti turgudel müüdavaid kaupu, aga ka Einemi, Smirnovi ning Listi vabrikutes valmistatud saadusi; remonditi tänavaid, kõnniteid ja kaldapealseid (Bersenevi ja Sofia kaldapealsed olid linna kõige paremini korrastatute hulgas); kraavist õngitseti välja joodikute ja enesetapjate laibad; maksude kogumise ja järelevalve huvides olid arvele võetud kõik uksed, aknad ja üürilised; varustati vastavalt üksikasjalikele eeskirjadele elanikke kraanivee, gaasi ja elektriga; seati iga saja meetri järel üles Gustav Listi tuletõrjehüdrandid ja kustutati tulekahjusid (kasutades sellest teavitamiseks valvetornide asemel järjest rohkem telefone); rajati kanalisatsioonisüsteem ja tehti selle kasutamine 1914. aastal kohustuslikuks kõigile kinnistuomanikele (kes pidid koguma teateid igasuguse „halva lõhna kohta, mida tuleb veeklosettidest ja pissuaaridest”); kuivendati üleujutatavaid alasid ja veeti tahke prügi spetsiaalsetele