korrale. Koguni tavalistel vempudel oli nende silmis teatud väärtus: neid paelus alateadlikult millegi „aluste õõnestamine” isegi väikestes asjades. Nad käitusid häbematult, kasutasid teravaid väljendeid ja kippusid pilama oma lambakarjana käituvaid naabreid.35
Klassivend Ilja Ehrenburgi sõnul ei olnud Buhharin nii surmtõsine kui enamik temasuguseid õõnestajaid (iseäranis tema parim sõber Grigori Brilliant, kellele naeratus oli täiesti tundmatu), aga temagi käitus sama salvavalt. Ta naeris palju ja „katkestas kogu aeg vestluse naljade ja välja mõeldud absurdsete sõnadega”, aga „temaga vaielda oli ohtlik: ta tegi vastase oma leebel moel naerualuseks”.36
Jakov Sverdlovi biograafid kirjeldavad teda ägeda vaidlejana. Ühena Nižni Novgorodi juudi soost graveerija kuuest lapsest lõpetas ta kiitusega algkooli ja saadeti gümnaasiumi, kus ta kakles aadlike võsukestega ja ajas õpetajaid segadusse ootamatute küsimustega. „Tundides oli tal igav ja nii hakkas ta koolipingis istudes õpikute asemel lugema muid raamatuid. Kord, kui ta tabati teolt ja õpetaja küsis ähvardaval toonil: „Mida sa siin teed?”, vastas Sverdlov rahulikult: „Loen huvitavat raamatut.” „Mis raamatut?” röögatas õpetaja veelgi ähvardavamalt. „Harilikku, paberraamatut,” vastanud õpilane veelgi rahulikumalt.” Ükskõik kas see lugu vastab tõele või mitte, igatahes vastab see täpselt noore mässaja ideaalkujule (kiire mõtlemisega, sõnakas ja kaalutlev). Pärast neli aastat kestnud õpinguid lahkus Sverdlov gümnaasiumist, et hakata apteekriõpilaseks ja elukutseliseks revolutsionääriks. Sverdlovi isa kiitis poja otsuse heaks: kõik Jakovi viis õde-venda ootasid ühel või teisel viisil, millal ükskord jõuab kätte see tõeline päev.37
Tee usuni sai alguse sõprusest. Sverdlovil oli sõber Vladimir Lubotski (hilisema nimega Zagorski, kelle järgi Sergijev-Possadi linn sai uue nime), Konil oli Ludovik Savitski (kes sooritas 1893. aastal Pariisis enesetapu), Buhharinil aga Grigori Brilliant (tulevane rahanduse rahvakomissar Grigori Sokolnikov). Kaasani kaupmehe poeg Aleksandr Arossev on meenutanud, kuidas ta reaalkoolis õppides leidis endale sõbra: „Mingil hetkel kuulsin, et 3.b klassis on üks tugev poiss, kelle nimi on Skrjabin. Otsisin ta üles. Ükskord leidsin ta saalist pesemas kraani all tahvlikäsna. Ta jättis üsna morni mulje (niisugune ta enamasti oligi, nagu hiljem nägin). Läksin tema juurde ja kutsusin ta välja. Skrjabin nõustus. Vahetanud mõned sissejuhatavad hoobid, kargasime kogu saali meeleheaks teineteisele kõri kallale. Ma ei mäleta, kumb jäi peale, aga nii saime tuttavaks.”38
Tutvus tõi kaasa jutuajamised, jutuajamised südamepuistamised ja südamepuistamistest sündis sõprus. Nagu kirjutab Arossev ühes oma arvukatest mälestustest, „algab sõprus siis, kui üks pool usaldab teisele saladuse, millest ta varem pole mitte kellelegi rääkinud. Ja kui sa oled noor, võib igast asjast saada saladus: see, kuidas sa märkasid mööduvat pilve, vägeva mulje jätnud äike, imetlusväärne näitsik või unistus mõnest kaugest maast.” Skrjabini saladus oli muusika (ta oli viiuldaja ja mängis koos oma kolme vennaga kvartetis), Arossevi saladus olid romaanid. Mõlemale tähendas see otsinguid, kuidas leida tõeline tee revolutsioonini. Arossev jätkab:
Ühel õhtul … jalutasime inimtühjadel tänavatel, sadas kerget lund. Tänavail valitsev vaikus tekitas meis erilise läheduse tunde ja külm sundis meid nihkuma teineteisele veelgi lähemale. Kõndisime käest kinni hoides. Aeg oli tublisti üle südaöö. Tänavanurkadelt, teeäärsetelt postidelt ja uste ees olevatelt varikatustelt langesid kergelt läiklevale lumele varjud, mis meenutasid kuidagi kalasoomuseid. Mõnikord tundusid need meile igale poole järgnevate spioonide varjudena, ehkki mingeid spioone kusagil ei olnud. Need varjud – öös hõbedaselt veiklevad ebamäärased kujundid – kuulsid pealt meie kõnelust, meie sõnu, mis väärisid tähelepanu ainult ühel põhjusel: kirgliku sooviga leida tõde, mida saaksime võitluse nimel jagada meie kõigiga.39
Tõde, nagu nad teadsid, õnnestub leida üht moodi mõtlevates suuremates rühmades.
Pärast paljusid vestlusi ja südamepuistamisi koondusid mitu väiksemat sõpruskonda salajaseks lugemisringiks:
Seitse või kaheksa reaalkooli viienda klassi õpilast istus, kes toolil, kes voodil või diivanil ärklitoas, mida valgustas valge kupliga petroolilamp. Seintelt jälgisid neid tõsiselt ja kaitsvalt Kautsky, Engelsi, Marxi, Mihhailovski, Uspenski, Korolenko ja Tolstoi pildid. Nurgas seisva raamaturiiuli raamatuselgadelt võis lugeda nendesamade ajastu kangelaste nimesid. …
Õhk oli tiine energiast, mida oli võimalik tunnetada üksnes närvidega, mis nagu väike ämblikuvõrk ühendas kõiki ja andis kõigile tunde, et nad on koos ja seotud igaveseks, paljudeks järgnevateks sajanditekski. Noored mehed ei tundnud üksteist kuigi hästi, aga kõik vaatasid teisi peaaegu ekstaatilise poolehoiuga, tundes uhkust, et nad on siin koos teiste omasugustega, kes on nii salapärased ja nagu tema ise tulvil sisemist tuld. Iga nägu tundus kinnitavat: „Täna, selsamal hetkel alustades, astun minagi ning see ja see võitlejate ridadesse.”40
Jakov Sverdlov
Neil tuli valida eesistuja (antud juhul oli see Skrjabin) ja koostada raamatute nimekiri, valida märksõnad ja varjunimed. Skrjabinist sai Onu, hiljem aga Molotov; Arossev oli nüüd Z, seda ka teistes samasugustes tubades teistes linnades; Sverdlovist sai Seltsimees Andrei, Brilliantist Sokolnikov, Obolenskist Ossinski ja Voronskist – „kahvatust, kõhnast, lokkisjuukselisest sinisilmsest täidlaste punaste huultega noormehest” – sai Valentin.
Voronski seminaristide ring Tambovis sündis „rõskete ja kopitanud ning õigeusu mürrist ja viirukist läbi imbunud seinte vahel”, aga selle liikmed – „noored, esiletungivate rangluudega ja kohmakalt kätega vehkivad äbarikud” – lugesid samu raamatuid kui nende kaasaegsed Kaasanis ja Moskvas ning pidasid samasuguseid koosolekuid:
Kujutage ette väikest tuba kusagil Esimesel Dolevaja tänaval ühe ametniku lesele kuuluvas majas: luitunud tapeet, akende ees sitskardinad, kolmel toolil neljast on istmekate katkine, laud, raudvoodi, raamaturiiul, paberist (kõrbemisjälgedega) varjuga laualamp, värsked näod udemetega ülahuule kohal ja eest lahti kahe valge tuhmunud nööbireaga pintsakud. Kaks pruuni kleidiga gümnaasiumitüdrukut hoiduvad hämaramasse nurka, nende juuksed on punutud kukla taha tihedaks patsiks, üks neist on nii häbelik, et ei tõsta peaaegu üldse silmi. Me vaidleme kogukonna, maaomandi ning kangelase ja rahva suhete üle. Me oleme liigagi enesekindlad ja tulvil tingimusteta kirge. Mõni sõrmitseb vana kitarri või mandoliini keeli.41
Neid noori sidusid ühte loetud raamatud ja kõikjal leiduvad lambivarjud – olgu valged, pruunid või rohelised –, mis olid kohal nii tavalise lugemise juures kui ka ühistel koosistumistel. Mõnigi kord istusid Arossevi sõbrad lihtsalt vaikselt ja lugesid selle lambi valgusel ning „väikesel ümmargusel laual aurasid tassid kuuma teega”.
[Plehhanovi, Pissarevi ja Belinski] kirjutatud leheküljed haarasid meid nii täielikult ja pimestasid meid niivõrd, et vahel, kui tõstsime väsinud pea, olime üllatunud leidmast end toast, kuhu roheline lambivari heitis kummalist valgust. Lambivari varjutas ka seal eemal väljas oleva patuse ja räpase maailma, aga heitis eredat valgust valgetele paberilehtedele ja mustadele ridadele, mis olid keeruliste mõtete kandjad. Ma ei oska teiste eest rääkida, aga mina tundsin suurt aukartust inimmõistuse visaduse, püsivuse ja hirmuäratava julguse ees, iseäranis aga selle mõttekäigu ees, milles – või pigem mille tagant – aimub midagi suuremat kui mõte, midagi ürgset ja arusaamatut, midagi niisugust, mille tõttu oli inimestel võimatu mitte talitada teatud viisil, mitte järgida nii võimsat pürgimust tegutseda, et isegi surm, kui see peaks jääma sellele pürgimusele ette, osutub jõuetuks.42
Liitumisel „surmaminejate leeriga” oli oluline osa pürgimuses tegutseda, mida toitis kollektiivne lugemine. Nagu ütleb Kon, peame nostalgitseva surematuse seisukohalt „kõik muidugi surema, see on päris selge. Tegelikult, nagu ma nägin seda tookord, oli see isegi hädavajalik”, iseäranis veel seetõttu, et surm oli „imepärane ja kaunis detail”, kauge ja võib-olla üürike. „Minu toonane meeleseisund meenutas noort rüütlit, kes on