südamega” inimesi nendest, kellele Feliks Kon ja tema sõbrad andsid hüüdnime suulud, ehk toonase terminoloogia kohaselt metslased, kes olid huvitatud üksnes oma tulevasest karjäärist ja mugavast elust, ega huvitunud karvavõrdki ülejäänud inimkonnast.” Suulud jagunesid „alasti tüüpideks” ja silmakirjateenriteks. Tundliku ja noorusliku südamega noored jagunesid lugemisringidesse.43
Aleksandr Arossev
Vjatšeslav Skrjabin (Molotov) (V. A. Nikonovi loal)
Kui õpilased jõudsid vanematesse klassidesse, jagunesid ka ringid vanuse järgi ja spetsialiseerusid. Nooremate ringides tutvuti põhilise sotsialistliku kirjandusega, keskmiste ringides käsitleti mingeid konkreetseid teemasid või autoreid, ja vanemate õpilaste ringides kirjutati ettekandeid vabalt valitud teemadel ja korraldati vaidlusõhtuid kutsutud külalistega. Eri ringid, sealhulgas ka eri koolidest, moodustasid omavahel tihedasti seotud ühislugemise ja aruteludega tegelevaid ning ühiseid uskumusi jagavaid võrgustikke. Arossevi reaalkoolis liitusid kõik lugemisringid üheksainsaks „parteituks revolutsiooniliseks organisatsiooniks”, aga igal oli oma põhikiri („teatud õppeplaan lühiajaliseks kursuseks, mille eesmärk oli saada mõlemat masti revolutsionääre: esseere ja marksiste”).44
Enamik tegi valiku, kas esseerid või marksistid, mõni aeg pärast seda, kui nad olid eraldunud suuludest. Erinevalt esialgsest valikust, sarnanes see harilikult teadliku valikuga, kus oli tegu katsetuste, ümbermõtlemiste ja avalikkuse mõjuga. Kuueteistkümneaastaselt jõudsid Ossinski (Obolenski) ringi veteranid Moskva 7. gümnaasiumis otsusele, et on aeg jõuda eneses selgusele ja „määratleda end poliitiliselt”. Pärast seda kutsusid nad enda juurde esinema Moskva ülikooli üliõpilase Platon Lebedevi (hiljem Keržentsev) ja tegid hulga ettekandeid ajaloo ja vene revolutsioonilise liikumise teemadel. Ossinski veetis kolm kuud Rumjantsevi raamatukogus, lugedes raamatuid dekabristidest.
Olen alati püüdnud oma parima äratundmise järgi seista vastu kõigele moes olevale, kõigele, mille intelligents psühholoogilise nakkuse teel omaks on võtnud. Toona [1904. aastal] pidasin ka marksismi, mis levis intelligentsi hulgas kiiresti, just üheks niisuguseks moevooluks (sest intelligentsile, sealhulgas mõnele minu sõbrale, osutus see tõepoolest üksnes moeasjaks). Seetõttu tegin suuri pingutusi, et anda dekabristide liikumisele mittemarksistlikku seletust. See seletus aga oli vastuolus minu enda kogutud tõenditega ja kogu ettekanne kippus libisema liberaalide juba sissetallatud mõttetule rajale. Lebedev-Keržentsevil polnud minu enda seltsimeeste toel kuigi raske mind taganema sundida. Mõelnud pärast „lüüasaamist” pikalt ja põhjalikult järele, jõudsin järeldusele, et olen valinud vale tee ja et vanal Marxil oli siiski õigus. 1905. aasta revolutsioon pakkus palju uusi – ja oluliselt käegakatsutavamaid – tõestusi.45
Kaasanis leidsid Arossev (Z) ja Skrjabin (Molotov) oma poliitilise eelistuse pikemalt mõtlemata. Kevadel 1907, kui mõlemad olid seitsmeteistkümneaastased, võtsid nad nõuks panna oma veendumused proovile, lugedes vastavaid tekste ja pidades avaliku väitluse parteitute revolutsionääride organisatsiooni sügiskoosolekul. Arossevi teema oli „Sotsialistliku revolutsioonilise partei filosoofilised alused”, Skrjabinil „Sotsiaaldemokraatliku partei filosoofilised alused”. Arossevi enda teatel „varusime Skrjabiniga mõlemad endale kirjandust, jätsime linnakära sinnapaika – tema läks Vjatka kubermangu, mina Malõje Derbõški külla – ja süüvisime Marxi, Mihhailovski, Engelsi, Lavrovi, Plehhanovi, Delevski [sic] teostesse. … Meil oli kokkulepe lugeda ühtesid ja samu raamatuid, et väitluseks tunneks ta minu allikaid ja mina tema allikaid.”
Kolm kuud nad aina lugesid, tegid märkmeid ja kirjutasid teineteisele pikki kirju. „Need polnudki kirjad, vaid teoreetilisi seisukohti selgitavad tekstid ja vastuväited, omamoodi kirjalikud eksamid läbivõetud materjali alusel.” Suve lõpus saadi Skrjabini toas kokku. „Suurtest akendest voogas sisse pehme augustikuine hämarus. Väljas siseõues nägime ringi jalutavaid kanu ja kaevu juures end sirutavat kassi. Toas läks pikkamööda pimedamaks. Seinalt vaatas meile vastu koopia Aivazovski maalist „Üheksas laine”, mille oli maalinud Nikolai Skrjabin [Vjatšeslavi vend]. Laual mühises vaikselt samovar. Sealsamas kõrval olid tassid lõpuni joomata teega ja suured avatud ning avamata köited.” Järsku kuulutas Arossev, et suvel loetu on veennud teda marksismi üleolekus populismist ja et ta ei saa puhta südametunnistusega kaitsta väitluses esseeride seisukohti (mis eelistasid revolutsiooniliste muutuste teostajatena vene talurahvast juurteta töölistele). Pärast lühikest mõttepausi sõnas Skrjabin, et niisugusel juhul ei kavatse ka tema esineda. Üldkoosolekul võeti kahe sõbra avaldused „ühe puhul vastu tugeva aplausiga ja teise puhul halvakspaneva suminaga. … Küll aga ei nimetanud keegi Z-d reeturiks. Nad said aru, et Z on teinud järsu ideoloogilise pöörde, et ta on astunud üle künnisest, mis eraldab maailma spontaanset uurimist selle teadlikust mõistmisest.”46
Kaugeltki mitte kõik esseeride ja marksistide vaidlused ei kulgenud nii ühekülgselt, seda isegi lõpuks võitjateks osutunute mälestustes. Buhharini mälestustes kirjeldatud „otsustavas lahingus” osales kaks leeri tõsimeelseid poisse ja tüdrukuid (kellele esseeride poolel oli abiks üks üliõpilane) ning see käsitles kõiki tavapäraseid vastuolusid: töölisklass versus rahvas, „kaine arvestus” versus „suured teod ja eneseohverdus”, „objektivism” versus „subjektivism” ja „universaalsed arenguseadused” versus „Venemaa ainulaadsus”. Marksistide süüdistusele, et esseerid tõstavad kangelased rahvast kõrgemale, esitati vastusüüdistus, et Lenin oma teoses „Mis teha?” teeb sedasama, mille peale bolševikud ütlesid, et nende juhid esindavad objektiivselt tööliste huvisid, sellele aga vastasid esseerid, et bolševikud on „teinud oma partei kasarmuks, surunud peale totaalse üksmeelsuse põhimõtte, tapnud omakeskis igasuguse kriitikavabaduse ja püüavad nüüd levitada seda igale poole mujalegi”, millele bolševikud vastasid tsitaadiga sellesama Lenini raamatust „Mis teha?”:
Me sammume tiheda salgana järsult tõusvat ning rasket teed mööda, kõvasti üksteisel käest kinni hoides. Me oleme igast küljest piiratud vaenlastest, ja meil tuleb peaaegu alati käia nende tule all. Me oleme ühinenud vabalt tehtud otsusel just selleks, et võidelda vaenlastega ja mitte kõrvale astuda naabruses olevasse sohu, mille elanikud meid algusest saadik on laitnud selle eest, et me oleme eraldunud eriliseks rühmaks ja valinud võitluse, mitte aga leppimise tee. Ja siin mõned meie seast hakkavad karjuma: läki sellesse sohu! – ja kui neid hakatakse häbistama, vastavad nad: millised mahajäänud inimesed te olete! ja kas teil pole häbi eitada meie vabadust teid paremale teele kutsuda! – Oo jaa, härrased, te olete vabad mitte ainult kutsuma, vaid ka minema, kuhu te tahate, kas või sohu; me isegi leiame, et teie õige koht on just soos, ja me oleme valmis jõudu mööda kaasa aitama teie ümberasumiseks sinna. Kuid laske siis ainult lahti meie käed, ärge haarake meist kinni ja ärge määrige suurt sõna: vabadus, sest meie oleme ju samuti „vabad” minema, kuhu me tahame, vabad võitlema mitte ainult sooga, vaid ka nendega, kes pöörduvad sohu!47
Siinkohal kuulutasid bolševikud end võitjaks ja lõpetasid vaidluse. Kõik ajasid end püsti ja läksid täis suitsetatud „raskete tumepunaste kardinatega” ruumist ükshaaval („välja arvatud noored daamid!”) Arbati lähedal olevale kõrvaltänavale, mis oli paar kvartalit Buhharini gümnaasiumist ja suurest kivisillast põhja pool. „Tänav oli vaikne. … Sammud kajasid vastu üle kogu tänava. … Suured lumeräitsakad langesid vaikselt, ilmusid kusagilt pimedusest, keerlesid ümber tänavavalgustite ja katsid pehme koheva sulgtekina kõnnitee, kleepusid postidele, regedele ja nurgal ootava tukkuva ja mitte päris kaine voorimehe seljale.”48
Kuna õpilasringid ja mitmesugused parteitute revolutsionääride organisatsioonid lõid omavahel sidemeid ja liitusid formaalseteks revolutsioonilisteks parteideks, jõuti peagi üksnes lugemise juurest esseede lugemise ning kirjutamise juurde (Ossinski esimene essee käsitles praktilist eetikateooriat), lendlehtede lugemise ja kirjutamise juurde (Voronski esimene ütles: „Me