said Orehhov, Terehhov, Postõšev, Kanattšikov ja enamik teisi töölisi revolutsionäärideks, saamata kunagi üliõpilasteks, ükskõik kui palju nad õppisid, mis positsiooni saavutasid või kas nad kandsid prille ja vene särki pintsaku all (Kanattšikov kandiski). Üks erinevuse põhjusi seisnes nende kõneviisis, riietumises, maitses, žestides ja muudes tundemärkides, mis võisid, aga ei tarvitsenud olla kooskõlas mõtteviisis toimunud muutustega. Teine põhjus peitus tööliste vajaduses „ajada lõputult taga oma haletsusväärset leivapalakest”. Postõšev kirjutab oma n-ö kasuemale Ljubov Belokonskajale: „Kuigi mu vaim januneb valguse järele ning püüab end välja võidelda ahistavast pimedusest, protestib mu keha leivatükki igatsedes hinge karjete vastu. Oh kui raske see kõik on!”64
Kolmas põhjus on seotud nende teadvusega, kes olid n-ö mahajäänud. „Üliõpilasi” toetas peaaegu alati kodu ja neid ei mõistetud peaaegu kunagi hukka, kui nad valisid revolutsionääri tee. Nagu Kanattšikov ütleb, „olid juhtumid, kui intelligendi pere liige katkestas täielikult sidemed oma kodanlastest või väikekodanlastest omastega, tõesti väga harvad. … Tavaliselt juhtus nii, et isegi kui kodukolle jäi tõrksale lapsukesele suletuks, leidus härda südamega sugulasi, kes suurest kaastundest vangi sattunud märtri vastu tundsid tema saatuse pärast ikka üha rohkem ja rohkem muret. Nad külastasid teda vanglas, tõid talle hädavajalikke asju, esitasid võimudele taotlusi, paludes tema olukorda kergendada ja nii edasi.”65
Sverdlovi õdede Sarra ja Sofia ning venna Venjamini andmetel oli nende graveerimistöökoja omanikust isa äkilise loomuga, aga järeleandlik mees, kes pärast esialgset vastusõdimist leppis olukorraga ja lõpuks koguni andis oma panuse, et tema majast sai „Nižni Novgorodi sotsiaaldemokraatide kohtumispaik” ja tema töökojas asuti valmistama revolutsioonilisi lendlehti ja vorme valepasside trükkimiseks. Voronski vaimulikust isa suri, kui Voronski oli väga noor, aga üks tema kirjanduslikke teisikuid külastas poja kommuuni ja jõi koos teistega marksismi, terrori, vene kirjanduse, uute masinate ja poja palvel ka „ebavõrdse võitluse, hingelt julgete ja nende terviseks, kes on valmis end ohverdama midagi vastu küsimata”. (Toostiga „Kirikumeeste terviseks!” polnud seminaristidest keegi nõus ja nii pidi isa Hristofor selle üksi jooma.) 1906. aastal sai Kuibõševi isa, tol ajal Kuznetskis väeosa komandörina teeninud alampolkovnik tütrelt telegrammi, et Valerian antakse sõjakohtu alla („igaüks teadis, mida tähendas sõjakohus: täna sind arreteeritakse ja neljakümne kaheksa tunni pärast saad kohtuotsuse: surma mõistetud”). Valeriani enda 1930. aastate alguses kirja pandud mälestuse kohaselt „oleks isa peaaegu hulluks läinud: hetkegi kaotamata hüppas ta troskasse ja kiirustas raudteejaama (toona polnud veel Kuznetskit Siberi raudteega ühendavat raudteeliini. Hiljem ütles ta mulle, et kulutas sellele sõidule määratu summa, sest ta nõudis nii suurt kiirust, et mitu hobust suri teel.”
Jõudnud vanglasse, sai Kuibõšev vanem teada, et tema poja üle hakkab õigust mõistma sõjaväeringkonna kohus, mitte välikohus. Valerianil polnud telegrammist aimugi.
Kui mulle öeldi, et isa on tulnud mind vaatama, tundsin end väga halvasti. Ootasin igasuguseid etteheiteid, pisaraid ja sõitlemist (tegu oli minu esimese arestiga). Mul polnud nähtavasti muud võimalust kui katkestada isaga suhted ja täielikult. …
Valmistanud ennast igati ette tõrjuma kõiki katseid veenda mind ümber loobuma valitud eluteest, läksin kohtumiskongi. Aga selle asemel et kohtuda vihase isaga, leidsin ta nutmas nagu väikese lapse, pisarad silmis, ruttas ta mind embama. Ta aina suudles ja kallistas mind, naeris õnnelikult, ja katsus mind igatpidi läbi veendumaks, et olen ikka elus. Olin täiesti jahmunud.
„Isa, mis on juhtunud, miks sa oled nii õnnelik?”
Ta rääkis mulle telegrammist.
Nii sai isa minu esimesest arreteerimisest teada. Minu õe viga aitas isal leppida minu valitud teega.66
„Töölise lugu on vägagi erinev,” kirjutab Kanattšikov. „Temal pole kohustavaid sidemeid, pole kodukollet ega ole sidemeid ka tema rõhujate leeriga.” Tõenäoliselt poleks tema omaksed leppinud tema valitud teega ja samuti ei olnud kuigi tõenäoline, et tema lepiks lähedastega (keda ta mõnigi kord nimetas sooks).67
Harilikult juhtus nii, et niipea kui tööline jõudis arusaamisele, et ümbritsev sotsiaalne keskkond teda ei rahulda, kui see on talle koormav, siis hakkas ta suhtlema üksnes endasugustega ning kasutama vaba aega mõistlikumal ja kultuursemal viisil. Samal hetkel algas ka tema isiklik tragöödia. Kui tööline oli vanem perekonnainimene, tekkisid perekonnas otsekohe probleemid, eeskätt naisega, kes oli harilikult tagurlike vaadetega ja harimatu. Naine ei tarvitsenud mõista mehe vaimseid vajadusi, mitte jagada tema ideaale, ta võis karta ja vihata mehe sõpru ning nuriseda ja teha etteheiteid, et mees raiskab mõttetult raha raamatutele ning muudele kultuurilistele ja revolutsioonilistele eesmärkidele, kõige rohkem kartis naine aga kaotada leivateenijat. Kui tööline oli noor mees, sattus ta paratamatult vastuollu vanemate või teiste sugulastega, kellel oli tema üle nii- või naasugune võim. Seetõttu kujuneski teadlikumatel töölistel välja negatiivne hoiak perekonna, abielu ja koguni naiste vastu.68
Üliõpilasringkondades oli naisi vähem ja nende roll polnud nii silmapaistev kui meestel, aga kirjameeste muusadena, vaidlusõhtute kuulajatena, vangla külastajatena, omamoodi märtrite eeskujuna ja n-ö tehniliste töötajatena oli neil revolutsioonilistes kogukondades oma tähtis osa. (Üksnes ainult juudi rahvusest revolutsionääride hulgas oli naiste hulk võrreldav meeste hulgaga, nii et juudi naisi oli revolutsionääride hulgas rohkem kui juudi mehi.) Töölisrevolutsionääride hulgas peaaegu polnudki naisi. Töölised, kes liitusid sotsialistide ringidega ja ootasid lõplikku ärkamist, olid proletaarlased ainsad, kellel polnud kaotada midagi peale ahelate. Neil oli õnn kuuluda väljavalitute hulka, aga neil polnud tõelist eneseteadvust, polnud kultuuri ega perekonda ega muid kokkupuuteid naistega kui piinlikuvõitu ja sageli alandavadki kontaktid juudi soost või intelligentsi naistega. Neil tuli end muuta ja õppida romantilisi suhteid umbes niisamuti nagu nad õppisid, kuidas inimkond lunastada. Esialgu oli neil üksnes usk, nemad ise ja teatud eksistentsiaalne vabadus, mis näis olevat peegelpilt sellest, mida tõotas neile tulevane vabaduse riik. Kui Kanattšikov sai kirja vennalt, kes teatas talle, et nende isa Ivan Jegorõtši hing on läinud jumala juurde, viskus ta koikule, surus näo patja ja lasi pisaratel voolata. „Aga kusagil sügaval hinge põhjas,” kirjutab Kanattšikov, „tõstis pead ja tugevnes üks teine tunne – vabaduse ja täieliku iseseisvuse tunne.”69
***
Üks koht, kus üliõpilased ja töölised kokku said – et liituda parteiks ja vabaneda soost –, oli vangla. Üliõpilased said seal karastuse, töölised eneseteadvuse ja mõlemad õppisid elama külg külje kõrval väga kitsastes oludes ja suhteliselt võrdsetena. Arossev arreteeriti esimest korda 1909. aastal, kui ta käis alles Kaasanis koolis. „Mulle hakkas vanglas kohe meeldima: kõike tehti täiega ja tõsiselt, justkui oleksime pealinnas. Kui mind viidi kongi ja ma nägin vangla koridori seinal oma kergelt kühmus varju, täitis mind suur austus iseenda vastu. … Meid viidi kongi, kus oli veel kaheksa üliõpilast. Kaks neist olid meile tuttavad esseerid. Kokku jättis see rohkem mulje lõbusast üliõpilaste koosviibimisest kui vanglast. Siin leidus raamatuid, veel rohkem raamatuid, märkmeid täis kirjutatud vihikuid, pikal puitlaual võis näha vorstilõike, plekist teekanne, kruuse, keegi naeris, heitis nalja, keegi vaidles ja keegi mängis malet.”70
Vangid jalutasid mööda vanglakoridore „nagu ülikoolis”, mängisid õues sikuhüppemängu ja pidasid enne uneaega „rangelt täielikku vaikust, et võimaldada soovijatel lugeda või kirjutada”. Elu Jekaterinburgi vanglas 1907. aastal oli samasugune. Nii kirjutab üks Jakov Sverdlovi kongikaaslastest:
Meie osakonna kõikide kongide uksed olid kogu päeva avatud ja vangid võisid vabalt käia kongist kongi, mängida mänge [„Sverdlov oli üks eestvedajaid, kui läks sikuhüppemänguks”], laulda laule, kuulata ettekandeid ja korraldada arutelusid. Niisuguse range korra kehtestas „konstitutsioon”, mille täitmist jälgisid kongivanemad, kelle valimise korraldasid poliitvangid. Teatud tunnid olid vaiksed ja ühisteks jalutuskäikudeks.