valges linases särgis poiss piidles mind uudishimulikult.
„Adja, jäta nüüd, ära niimoodi vahi! See seltsimees on äsja tulnud Peterburist. Ütle talle tere!” lausus Sverdlov poissi kergelt minu poole lükates.
„See on minu väike võsuke,” sõnas ta naeratades.95
Andrei (Adja) Sverdlov oli nelja- mitte kuueaastane, aga ta oli juba päris palju reisinud: külastanud isa Tomski vanglas, elanud Peterburis koos emaga vangikongis ning kahes eri kohas asumisel. Tänu teenitud lisarahale oli Sverdlovidel võimalik osta lehm, et lastele oleks anda rõõska piima.
Sverdlov tõusis tavaliselt umbes kell 6 hommikul ja suusatas jõe äärde, et kirja panna ilmajaama andmed (mis oli ametlikult Novgorodtseva töö).
Jõudnud Jenissei äärest tagasi [kirjutab Novgorodtseva], raius Jakov Mihhailovitš puid, söötis lehma, puhastas lauda sõnnikust, tegi ahju tule, ajas vee keema ja valmistas hommikueine. Kella kaheksa paiku ärkasid lapsed. Jakov Mihhailovitš pesi neid alati ja pani nad riidesse. Lapsed olid tema vastutusel: minu protestidest hoolimata ei lubanud ta mul kunagi sekkuda.
Harilikult sõime hommikust kella poole üheksa paiku ja pärast seda võisin asuda oma õpingute kallale. Jakov Mihhailovitš võttis oma õpilasi vastu … kodus. Keskpäeva paiku lõpetas ta tundide andmise ja asus valmistama lõunasööki.
Monastõrskojes söödi kõige rohkem kala ja põdralihast tehtud Siberi pelmeene. Nii Novgorodtseva kui ka Ivanov väidavad, et Sverdlov oli ületamatu pelmeenide täitematerjali valmistaja, ametilt pagar Ivanov aga oli meisterlik taignavoolija. „Harilikult sõime lõunat kella kahe paiku päeval. Pärast seda pesin nõud (võitsin selle õiguse pärast pikka võitlust) ja seejärel võtsime mõlemad käsile kas õmblustöö, riiete lappimise või vajadusel pesupesemise. Kella viieks või kuueks oli Jakov Mihhailovitš majapidamistöödest vaba ja kella seitsme paiku hakkasid saabuma külalised.” Monastõrskojes elavast umbes kahekümnest väljasaadetust tuli kümmekond ikka korrapäraselt kohale. Sverdlov askeldas ahju juures, teised aga püüdsid Ivanovi juhtimisel saada hakkama pelmeenide vormimisega. „Naljadel ja naerul ei tahtnud kuidagi lõppu tulla, ehkki mitte kunagi ei olnud laual alkoholi. Jakov Mihhailovitš ei joonud kunagi ei viina ega veini.” Öeldu kehtis enamiku bolševike ringi kuuluvate üliõpilaste ja tööliste kohta.96
Mõnikord kuulati ametlikult loenguid, korraldati vaidlusõhtuid või parteikoosolekuid. Niisugused kogunemised olid seadusevastased, aga nagu väidab Ivanov, olid Sverdlovi maja
aknad talvel kaetud nii paksu jääkihiga, et väljast polnud sisse mitte midagi näha. … Läbi jäätunud klaasi paistis ainult petroolilambi kuma ja heitis kahvatut valgust maja lähedal olevatele lumevaaludele. … Bolševikest asumiselesaadetud kogunesid harilikult väiksemasse tuppa, mis ei jätnud muljet kohast, kus kuulata loengut või ettekannet. Laual oli ikka kann kuuma teega. Valentina Sergušova valas teed kruusidesse. Külalised seadsid end mugavalt sisse ümber laua, aga mõni võis pikutada ka põhjapõdranahkadel, mis olid laotatud raudahju äärde, kus põles seedrihalg. Nägusid oli peaaegu pimedas toas raske seletada.97
Pärast loengut mindi tihtipeale jalutama. Lemmiktegevus oli laulmine ja lemmiklaulud olid „toonase aja revolutsioonilise proletariaadi võimsad võitlusviisid”. Mõnikord läks niisuguste retkede ajal naljatlemisi kähmluseks. „Vahel puhkes niisugustel puhkudel tõeline lumesõda, kus loobiti üksteise pihta lumepalle ja lükati teisi lumehange. Häda neile, kes ei reageerinud vastase rünnakule küllalt kiiresti!” Sverdlov, kes oli enamiku niisuguste lahingute „algataja ja eestvedaja”, sai niiviisi maha laadida üleliigset energiat, milleks kuigi palju võimalusi polnud. Novgorodtseva sõnul olevat Sverdlovile eriti meeldinud „istuda kaksiratsi maha murtud kaaslase turjale ja toppida talle peoga lund krae vahele”.
Viimaks teatas Jakov Mihhailovitš valjusti: „Lähme nüüd teed jooma!” ja nii vajusimegi troppis meie poole, väsinud, punetavate põskedega, lärmakad ja õnnelikud. Kui olime sees, asus igaüks kohe midagi tegema: keegi pani samovari käima, teised tõid lauanõud ja katsid laua jne. Siis asuti teed jooma ja uuesti sai hoogu ka lõbus, vabalt voolav vestlus. Andrei ja Veruška, kes olid juba ammu harjunud igasuguse lärmiga, jäid kõrvaltoas kiiresti magama.
Kella üheksa või kümne paiku läksid kõik koju ning Jakov Mihhailovitš võttis istet ja asus tööle. Öö oli aeg, kus sai korralikult mõtteid koondada. Ta istus oma raamatute ja käsikirjade seltsis vähemalt neli-viis tundi, luges, tegi märkmeid, kopeeris terveid lõike ja kirjutas. Voodisse ei läinud ta enne kui kell oli 1 või 2 hommikul ja tõusis üles juba kell kuus või seitse.98
Asumisel olla tähendas kannatusi, intiimsusi ja mõõtmatult sügavaid, taevalikult ülevaid hetki. See pakkus täiuslikke näiteid nii sellest, mis on selles „valelikus maailmas” valesti ja mis on keskne lubaduses kehtestada sotsialism. „Lõhe selle vahel, mis on mõistlik ja mis käib üle mõistuse, on põhjustatud ühiskonna elus juhtunud moonutustest,” arutles Voronski, kui ta „hulkus metsalagendikel ja ronis üles mäenõlvadest”. „Ainult sotsialismi tingimustes on võimalik kaotada fundamentaalset vastuolu teadvuse ja alateadvuse vahel. Hüpe paratamatuse riigist vabaduse riiki saab võimalikuks: enam ei ole traagilist kuristikku teadvuse ja alateadvuse vahel, teadvus taltsutab loodusjõud, aga jääb samas seotuks nende määratu jõuga.” Samal ajal toimib mälestus pagulaspõlvest ka vabanemist tõotava lubadusena ja loob „relvavendi, vabadusvõitlejaid ja sõpru” ühendava püha sõprussideme. „Nemad on minu perekond, minu kodumaa, minu kalliks peetud minevik ja kuulsusrikas tulevik. Nad õitsevad minu südames nagu haruldased lilleõied mäenõlval täpselt lumepiiril. Siia mahuvad meie vaba ja ustav sõprus, tugevad käepigistused, südamlikud jutuajamised tormistel õhtutel, meie naerud, naljad, vaprus, julgus, rahutud rännakud, meie valmisolek aidata üksteist kasvõi oma elu hinnaga, meie vankumatult püsiv usk ka kõige raskematel aastatel, meie imeline, ainulaadne ja sangarlik võitlussalk!”99
Asumiselesaadetud Monastõrskojes. Valges särgis Sverdlov istub, Klavdia Novgorodtseva ja Andrei Sverdlov istuvad kõige ees. Nende vahel istub Grigori Petrovski (mütsiga). Stalin (Džugašvili) on tagareas, samuti mütsiga, temast vasakul on Lev Kamenev. Äärmine paremal, nahkpintsakus on Filipp Gološtšokin.
***
Vabalt tekkinud mõttekaaslaste ühendustest, mis valmistusid sooritama hüpet vabaduse riiki (kasutades selleks agitatsiooni ja propagandat ning käies selle nimel läbi vanglate ja pagenduste), kujunesid parteid, millel kõigil oli oma programm ja põhikiri, aga kõik nad jagasid seisukohta, et olemasolev elukorraldus tuleb kõrvale heita ja lahti öelda senisest ise ennast välja valinud võimurite kinnisest ringist. Kõige tähtsam revolutsionääriks olemises oli Voronski sõnul „see, et ta jagas inimesed kahte leeri: meie ja nemad”.
„Meie” olid põrandaalused: salajane, eksklusiivne ring inimesi, keda ühendab vabatahtlik, aga raudkindel vastastikuse vastutuse side, ning meie ühised arusaamad aust, õigusest ja õiglusest. Kõnealune ring oli nähtamatu, aga alati olemas, võitlev ja murdumatu. See oli nagu vulkaaniline saar, mis kõrgub keset ookeani. Kõik muu – tohutu, aina paljunev maine mass – moodustas vaenuliku maailma. Kõik muu oli vaja teha ümber ja ümber kujundada, see oli jälk ja vääris surma, see avaldas vastupanu, kiusas taga, heitis välja, jälitas ning elas oma elu. Ja nii ma õppisingi põlgama kõike, mis on väljaspool meie salajast vaba vennaskonda.100
Aleksandr Voronski
Esimene osa Voronski autobiograafiast ilmus ajakirjas Novõi Mir 1927. aastal, täielik variant aga avaldati raamatuna 1929. aastal. Mõnele kriitikule ei meeldinud selle ülemäärane enesekesksus, aga nagu samal ajal kirjutas Voronski abikaasa, „ei tohiks selle sisu esile kutsuda mingeid vastuväiteid”. Gorki nimetas raamatut „tõelise revolutsionääri hääleks, kes