muinasjutu metafoori Koni versioonis (mida on kasutatud ka Voronski mälestuste pealkirjas) „läheb töö hästi. Pärast pritsimist maagilise eluveega, uinuv kuningriik ärkas ja ilmutab elumärke.”56
Läti lihttööliste poeg Karl Lander (Kārlis Landers) oli viisteist aastat vana, kui nägi 1. mai meeleavaldust ja tundis äkitselt „uue võimsa jõu tõmmet”. Nagu ta kirjutab oma autobiograafias, „tundsin tänu oma sugulastele ja headele sõpradele tööliste igapäevaelu hästi, aga ühtäkki nägin seda täiesti uues valguses mingi suure saladuse kandja ja hoidjana”. Landeri esimene juhendaja oli „kristlik sotsialist selle sõna parimas mõttes”, mees, „kes oleks võinud vabalt istuda kodus, kui talurahvas võitles reformatsiooni nimel”. Saadud sõnumi mõjul jättis Lander „kõik sinnapaika” ja asus otsima sektante, „kes ei tunnistanud ilmalikku ega usuvõimu ja kelle kogu vara oli ühisomandis”. See, mis ta leidis, talle ei meeldinud, sest duhhobooride sekti liikmed võtsid ta küll avasüli vastu, aga ei lubanud kasutada ilmalikke raamatuid, Lander aga oli veendunud, „et mõistmaks kõiki neid asju, on vaja õppida ning õppida kaua ja hoolega”. Politsei osutas talle teene sellega, et saatis Landeri vanglasse, kus ta „saatis mööda terveid öid elavas vestluses”. Jõudnud „paljudes lahendamata küsimustes selgusele”, liitus ta sotsiaaldemokraatide lugemisringiga, mida „iseloomustasid ühised vaimsed huvid ja tugevad sõprussidemed”.57
Ivanovo-Voznessenski sitsitrükkal Pavel Postõšev saadeti Vladimiri keskvanglasse 1908. aastal, kui ta oli kahekümne ühe aastane. Tema lunastajaks sai kohaliku arsti abikaasa Ljubov Matvejevna Belokonskaja, kes hankis vangidele toitu, raamatuid, raha, riideid ja fiktiivseid pruute. Neli aastat hiljem kirjutab Postõšev Belokonskajale Baikali äärest, kuhu ta oli saadetud „igaveseks ajaks asumisele”: „Kallis L. M. Olen tööinimene ja tunnen uhkust, et kuulun sellesse klassi, sest selle saatuseks on määratud teha suuri tegusid. Pean kalliks, et võin end nimetada proletaarlaseks, ja tahan hoida seda nime puhta ja rüvetamatuna ning iseäranis teadliku proletaarlasena ei tohi ma teile valetada. Olete pühendanud oma elu tööliste suurele üritusele ja kuidas saaks me teid mitte armastada nii, nagu armastavad lapsed oma ema.”58
Pavel Postõšev
Donbassi kaevur Roman Terehhov väidab, et hakkas juba viieteistkümneaastasena pead murdma,
miks mõned inimesed ei tee mitte midagi ja elavad luksuses, teised aga teevad ööd ja päevad läbi tööd, aga elavad viletsuses. See tekitas minus viha nende vastu, kes tööd ei tee, aga elavad hästi. Eriti puudutas see peremehi. Minu eesmärk oli teha kõik, mis võimalik, et leida keegi, kes sõlmiks selle elu umbsõlme minu jaoks lahti. Leidsin selle inimese meie mehaanikatsehhi tööriistameistri Daniil Oguljajevi näol. Tema tegi mulle selgeks meie elu mõtte. Armastasin teda südamest ja täitsin alati temalt saadud ülesandeid, näiteks levitasin lendlehti, kleepisin neid nähtavatesse kohtadesse jne, aga seisin ka salakoosolekute julgestuseks valves.
Ükskord lubati Terehhovil niisugusel koosolekul osaleda. „Öö oli kottpime ja stepp mõjus ähvardavana, kui läksime metsa poole, kus seltsimees, kes meid ootas, asus meid kohale juhatama. Koosolekul oli umbes viiskümmend inimest. Üks noor mees tegi ettekande ja seejärel esitas teine noor mees kuuldule oma vastuväited. Mulle see vaidlus ei meeldinud, kusjuures eriti vastumeelne oli see, et nad ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda. Läksin koju tagasi, paha maitse suus. Ainus väärtuslik mõte, mille sellelt koosolekult sain, olid ühe seltsimehe sõnad vajadusest relvastuda.” Terehhov alustas relvavõitlust katsega tappa oma tsehhis mehaanik, aga katse ebaõnnestus, sest ta ei suutnud leida sobivat relva. Mõni aeg hiljem näitas keegi üliõpilasest propagandist talle üht Pravda numbrit ja ta organiseeris ajalehelugemise ringi.59
Nelja-aastasena orvuks jäänud Vassili Orehhov käis kodukülas lambakarjas, aga põgenes varsti Moskvasse. Kümneaastasena sai ta tööle Renommée kompvekivabrikusse (üks Einemi kõige tõsisemaid konkurente), aga vallandati peagi, „sest ei leppinud sellega, et ülemused lubasid endale teda lüüa”. Seitsmeteistkümnesena, kui Orehhov töötas homöopaatiahaiglas kokana, sai ta mõnelegi oma küsimusele vastuse ühelt õelt, kelle nimi oli Aleksandrova. Nagu Orehhov oma 1920. aastate keskpaiku kirja pandud ja kirjutusmasinal tipitud, aga toimetamata mälestustes ütleb, „õpetas [Aleksandrova] mulle poliitilist kirjaoskust ja tutvustas ametiühinguliikumist, olles enne tõstnud minu teadlikkust ja mõistnud, kuidas ma asjadest aru saan, ning samuti võtnud arvesse minu taiplikkust ja sotsiaalset seisundit ning kõike, mis ma olin läbi elanud, minu olemust ja kalduvusi ning janu teadmiste ja töö järele. Lihtsamalt öeldes olin juulist 1901 kuni märtsini 1902 tema hoole all. Märtsis võeti mind vastu demokraatide ringi.”
Pärast veel mitut töökohta ja paari kaklust, kui ta oli liitunud uue bolševistliku ringiga ning pidanud kõne 1. mai puhul korraldatud koosolekul, võeti Orehhov tööle Kudjolkini kastitöökotta. Ta ei jäänud sinnagi kauaks. „1908. aastal saadeti mind Moskvast välja, sest valasin kausitäie kapsasuppi Kudjolkinile pähe, nii et ta sai üleni põletada, sest tookord andsid omanikud oma köögi toitu ka töölistele ja paastu ajal pani Kudjolkin lauale vesise kapsasupi, milles oli ka usse, ning ükskord, kui ta pakkus jälle seda suppi, ütlesin, et ta võiks seda vakladega kapsasuppi ise süüa ja anda mulle midagi paremat, aga Kudjolkin teatas: „Sa sööd seda, mida sulle antakse”, ja selle peale valasingi kausitäie suppi talle pähe ning veetsin kaks nädalat vanglas, misjärel mind saadeti Moskvast välja.” Jõudnud Podolskisse, liitus Orehhov sealse bolševistliku ringiga ja temast sai propagandist.60
Semjon Kanattšikovi „uskumused, vaated ümbritsevale maailmale [ja] kõlbelised alustõed, mille toel [ta] oli elanud ja üles kasvanud”, hakkasid murenema pärast seda, kui temast sai õpipoiss Gustav Listi tehases Soos. Keegi teine tööline seletas talle, et pole olemas mingit muud põrgut peale selle, kus nad elavad; et pühakute säilmed ei erine mitte millegi poolest siinsamas lähedal oleva ajaloomuuseumi Egiptuse muumiatest; et duhhoboorid on „suurepärased inimesed”, sest nad peavad kõiki inimesi vendadeks; ja et väidet „jumalat pole olemas”, saavat tõestada, jälgides, kuidas ussid ja vaglad tekivad mitte millestki („ja edasi arenevad putukatest teised olendid ja nii edasi. … Ja nii, umbes nelja, viie või koguni kümne tuhande aasta pärast ilmubki inimene ise”). Siiski oli raamat („Mida iga tööline peaks teadma ja meeles pidama”) see, mis avas tema silmad. „Olin kogu nädala sama hästi kui ekstaasis, justkui seisaksin kusagil kõrgel, kust vaadates kõik teised inimesed paistsid kätte nagu mingid putukad, nagu sõnnikus askeldavad põrnikad, kuna ainult mina üksi olin taibanud eksistentsi mehaanikat ja tähendust. … Lahkusin nüüd [ühiskorterist] ja asusin koos ühe kaaslasega elama omaette tuppa. Ma ei käinud enam vaimuliku juures pihil ega kirikus jumalateenistusel ja hakkasin paastu ajal sööma ka keelatud toite.”61
Semjon Kanattšikov
Tööliste meelemuutus sarnanes sellega, mis juhtus üliõpilastega, ja näis tulenevat nii sünnipärase õiglustunde ning silmad avanud raamatute lugemise ja vestluste koosmõjust. Kui üliõpilased aga „astusid üle teadmiste läve” teiste üliõpilaste seltskonnas, siis töölistel oli nende endi meenutuste kohaselt vaja juhendajat n-ö väljastpoolt. Nagu üks neist ise ütleb, kasutades levinud näitena lugemisringi, „on kurb öelda, aga ilmselgelt ei ärka töörahvas unest veel niipea” – kui just „seltsimees üliõpilane” poleks piserdanud neid maagilise eluveega.62
Üks niisuguseid üliõpilasi oli tema enda seltsimeeste väitel Jakov Sverdlov. „Keskmist kasvu, tõrksate pruunide juuste, kogu aeg ninaotsale vajunud prillide ja üliõpilasvormi pintsaku alt paistva vene särgiga nägi Sverdlov välja nagu üliõpilane ja meile, ühtaegu nii noortele kui ka töölistele, tähendas sõna „üliõpilane” revolutsionääri.” Teoreetiliselt võis igaühest saada revolutsionäär, kui ta omandab vastavad teadmised, teeb propagandat ja agitatsiooni, ning igaüks võis jätta mulje üliõpilasest, kui kandis prille ja