oli kooliõpilasi, seminariste, üliõpilasi ja igavesi üliõpilasi haaranud „elust pulbitsev usk” ja soov võidelda „mitte üksnes soo vastu, vaid ka nende vastu, kes kalduvad sood toetama.”49
Valerian Kuibõšev
1909. aastal arreteeriti kahekümne ühe aastane Valerian Kuibõšev – Siberi kadetikorpuse lõpetanud Tomski ülikooli üliõpilane ja bolševike partei liige alates seitsmeteistkümnendast eluaastast – selle eest, et sai paki keelatud raamatuid. Tema isa, kes teenis sõjaväes ohvitserina Siberi stepis Kainskis, kutsuti otsekohe oma kõrgema ülemuse, kindral Maslennikovi palge ette. Valerian Kuibõšev kirjeldab oma isa kui lihtsat meest, ausat sõdurit ja armastavat vanemat, umbes samasugusena nagu oli kindluse komandant Puškini teoses „Kapteni tütar”. Kuibõševi isa oli „riigiteenistuja, kellel polnud kunagi mingit vara, ja nii kasvasime üles väga tagasihoidlikes oludes, lapitud ja viledaks kulunud riided pärandati vanematelt vendadelt ja õdedelt noorematele”. Samuti oli ta, nagu ka Sverdlovi isa, mõistev ja võib-olla koguni uhke oma poja mässumeelsuse üle. Kuibõševide perekonnas oli kaheksa last ja kõik nad olid politseis arvel kui poliitiliselt ebausaldusväärsed. Augustis 1931 rääkis Valerian paarile sõbrale:
Isa jõudis Omskisse üsna murelikuna ja kandis endast kindral Maslennikovile ette. Niipea kui ta astus sisse, hakkas kindral tema peale karjuma:
„Kui te ei oska isegi oma lapsi korralikult kasvatada, siis kuidas te mõtlete oma sõdureid õpetada? Teie kodusele aadressile saadetakse riigivastast kirjandust. Teid tuleks maha lasta.”
Kindral Maslennikov karjus vahet pidamata umbes pool tundi. Isa seisis valvelseisakus, käed külgedel, ega tohtinud midagi öelda, kuni komandör räägib.
End ära väsitanud, jäi kindral Maslennikov mõneks ajaks vait ja ütles siis: „Pean teid üle viima Tjumeni.”
Tjumen oli muidugi palju suurem linn kui Kainsk. Tegu oli hoopis edutamisega.
Isa oli täiesti jahmunud: „Vabandust, teie ekstsellents?”
„Teid viiakse üle Tjumeni.” Siis pärast lühikest vaikust: „Mul endal on kaks poega Kiievis vangis.”50
***
Noorte revolutsionääride peamine töö oli „propaganda ja agitatsioon”. Propaganda tähendas koolide lugemisringide võrgu laiendamist „massidesse”. Aleksandr Voronski ring käis koos põranda all.
Lamp valgustas ähmaselt keldrit. Õhus oli petrooli ja odava tubaka lõhna. Kardinad olid tihedasti ette tõmmatud. Töölised istusid vaikides tumeda, katkise ja tindiplekilise vahariidega kaetud laua ääres ning neist langesid seintele suured mustad varjud. Siin oli alati külm. Keegi nihkus raudahjule lähemale, suits aga pani kurgu ja silmad kipitama. Neile tundus meeldivat kohtuda salapäraste vandenõulastega, ehkki kohalolijate ilme oli alati täiesti igapäevane. Nikita uuris tõsiselt ja peremehelikult kokkutulnuid neid otsekui hinnates, koputas sõrmenukkide või pliiatsiga lauale ja manitses pidulikult: „Kuulame seltsimees lektorit.”51
Nikita oli vanem tööline, kellele „meeldis jagada õpetussõnu, kes kasutas raamatuid ja ajalehti lugedes iidvanu prille, ei talunud nöökeid, ei teinud ise kunagi nalja, õigupoolest ei osanudki seda teha”. Seltsimees kõneleja tegi kohmetuks kohustus esineda nende ees, kelle sotsiaalselt ja intellektuaalselt madalamat taset korvas eluküpsus ja lunastav missioon.52
Agitatsioon (erinevalt propagandast) tähendas kõnede pidamist vabrikutes või vabaõhumiitingutel. Kõne pidi olema lühike ja enam-vähem asjakohane. Agitaatoritele antud juhtnööride kohaselt tähendas asjakohane seda, et õhutada „kuulajate südameis vihkamise leeki”. Voronski kandis oma kõne ette „üheainsa ägeda purskena, hinge tõmbamata ja hoogsalt žestikuleerides”.53
Ükskord pidasin kõnet improviseeritud vabaõhumiitingul, rääkides kaubarongi meeskonnavaguni trepil. Minu ümber maapinnale oli kogunenud hulk raudteelasi. Kuulutasin üleskutseid ja hüüdlauseid kokku hoidmata hoogsalt saabuvat „kättemaksu ja tasumise tundi” ning kutsusin neid kirglikult üles „mitte andma järele provokatsioonidele” ja „võitlema lõpuni”. Revolutsioonilisest tuhinast innustatuna ei pannud ma tähelegi, kuidas rong läheb liikvele ja ma hämmeldunud tööliste eest ära sõitsin, algul aeglaselt, siis aga ikka kiiremini ja kiiremini, ise ikka veel kätega vehkides ja sütitavaid sõnu kuuldavale tuues.54
Sõnad – olgu kirja panduna või välja öelduna – on igasuguse misjonitöö alus. Voronski ja tema agitaatoritest kaaslased saatsid suurema osa ajast mööda rääkides, ükskõik kas rong liikus või ei liikunud. Lugemisele (sageli valjusti) lisandus arutelu, kirjalik tekstki (iseäranis Lenini puhul) mõjus otsekui valjusti välja hüütud sütitavad sõnad ja nii mõnigi tähtsamate sotsialistlike tegelaste autobiograafiatest kirjeldab, kuidas ta oli vaimustuses kellegi teise – Lenini, Trotski, Tšernovi – kõneosavusest. Kõik tundusid olevat kergesti ägestuvad ja jutukad ning samas mõtlikud.
See, kuidas sotsialistid võitsid endale poolehoidjaid, erines kristlaste metoodikast kahel olulisel moel. Esiteks ei olnud nende sõnum üleüldine. Kristlik sõnum oli teoreetiliselt suunatud kõikidele, sotsialistide oma aga ainult väljavalitutele (esseeridele olid need vene talupojad, marksistidele tööstustöölised). Isegi kalvinistid, kes jutlustasid lunastust üksnes väljavalituile, ei väitnud end teadvat, kes need väljavalitud on. Sotsialistid seevastu eeldasid, et ühel konkreetsel, objektiivselt määratletaval osal inimkonnast on võimalik tagada kõigile lunastus ja viia rahvas vabaduse riiki. Esimesed jutlustajad võisid tulla ükskõik kust – tõsi küll, nad kõik olid haritlased (häbitul kombel kehtib see ka bolševike kohta) –, aga nende agitatsiooni ja propaganda tegelik mõte ja ainus võimalus, et niinimetatud tõeline päev ükskord kätte jõuab, seisnes püüdes muuta seda, mida on võimalik muuta. Prints pidi äratama uinuva kaunitari, mitte inetu võõrastütre.
Eriti jõuliselt ajasid seda rida bolševikud. Suhtudes kõige skeptilisemalt millegi spontaansesse tekkimisse („poliitilist klassiteadvust on võimalik selgitada töölistele ainult väljastpoolt,” kirjutab Lenin), püüdsid nad kõige aktiivsemalt leida endale poolehoidjaid. Ja poolehoidjate võitmiseks oli vaja organisatsiooni. Agitaatoritele antud juhtnöörides öeldi: „Selgitades meie partei kui töölisklassi kõige enam arenenud avangardi osa, ei tohi unustada, et meie partei on võitlev armee, mitte aga väitlusselts.” Ja nagu ütleb üks Buhharini väitlusringi liige temalt saadud juhtnööre järgides, „püüab minu vastane hirmutada meid juttudega kasarmutest. Ma ei karda sõnu. On nii- ja naasuguseid kasarmuid, nagu on nii- ja naasuguseid soldateid. Meie ehitame oma parteid mitte – palun vabandust – nagu kollektsiooni, kus leidub nii linde, vähke ja kalu, vaid kui tõeliste mõttekaaslaste parteid ja kui võitlusparteid. Jah, võitlevat parteid.” Ning põhjus, miks nad said sellega hakkama, seisnes selles, et bolševikud olid ainus partei, kelle eesotsas seisis vaieldamatu ja karismaatiline liider. Lenin oli ühtaegu nii isiksus kui ka mõttekaaslaste ühtsuse garant.55
Teine asjaolu, mille poolest sotsialistlik evangeelium erines kristlaste omast, oli selle intellektuaalsus – milles oli oma osa muidugi väitlusringidel. Enamikku vene õigeusust protestantismi üle läinuid näis huvitavat isiklik lunastus ja iseseisev töö endaga, milles suur osa oli lugemisel ja vestlustel. Sotsialistid pidasid silmas sedasama, aga nemad läksid palju kaugemale. Pöördumine sotsialismi tähendas pöördumist intelligentsi poole, liitumist tuhandeaastase usuga ja eluaegset õppimist. See oli samm ülespoole nii sotsiaalselt ja intellektuaalselt kui ka vaimselt. Üliõpilastest bolševismi jutlustajad kutsusid töölisi saama üliõpilasteks, aga jääma samas töölisteks. Võimalikel uude usku pöördujatel oli eriline roll, sest nad olid just need, kes nad olid, aga seda rolli oli võimatu täita, kui nende teadvus ei muutunud.
Niisugune kombinatsioon proletaarsest väljavalitusest ja oma üritusele pühendunud intellektualismist – enesekinnitus muutumise ja kõrgemale