sünnituse kirjeldustest, siis pidas ta – „muidugi” – silmas Nataša Rostovat „Sõjast ja rahust”.78
***
Kui vangla oli ülikool, siis elu pagenduses tähendas lõpueksamit – katsumust, kus minimaalseks vähendatud võimaluste juures pandi inimese iseloom ja veendumused proovile. Tegelikult oli kaks erinevat pagendust. Üks oli vabatahtlik põgenemine läände, mida nimetati emigratsiooniks ja mida enamasti meenutati kui aega, mida märkisid elu kodutuna, salakoosolekud, sagedased kolimised, igasugused hääletamised, töö raamatukogudes, kohtumised juhtidega ja üksildustunne mitmesugustes kummalistes ning enamasti ebahuvitavates linnades ja riikides – või mida ei meenutatud üldse, kuna see aeg elati lahus nii kodusest heast kui ka halvast. Teine pagendus oli tõeline – karistatu saadeti asumisele Siberisse või Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkonda, mis ühendas endas nii kannatusi kui ka häid külgi, piiranguid ja vabadust palju suuremal määral kui vangla –, sest selle puhul oli tegu ühtaegu nii pagendusega põrgupõhja kui ka eluga täiesti iseseisvas, ise oma elu korraldavas kogukonnas, kus mõttekaaslased said kurameerida, abielluda ja lapsi sünnitada. Enamiku tagantjärele kirja pandud, aga ka mõne toonase meenutuse kohaselt oli elu asumisele saadetuna seiklusrohke, isegi müütiline – revolutsiooni enda järel revolutsionääri elus kõige tähtsam – kogemus.79
Pärast kuudepikkust retke konvois, mida valvasid rohkem või vähem purjus ning rohkem või vähem leplikud soldatid, jõudis asunik kuhugi maailma lõppu (tavaliselt mingisse külasse keset tundrat), kus tema võttis vastu kohalik „poliitiline”, kes harilikult küsis tulnukalt, kas ta on bek (bolševik) või mek (menševik) või veel hoopis midagi muud. Sõltuvalt vastusest viidi saabunu kuhugi majja, pakuti teed, esitati talle küsimusi välismaailma elu kohta ja võeti kohalikku kogukonda, mis sõltuvalt suurusest võis, aga ei tarvitsenud jaguneda veel vastavalt kalduvustele osadeks. Kõige tähtsam eraldusjoon lahutas poliitilised kõikidest teistest. Nagu ütleb Kanattšikov, „kaitsesime revolutsionääri kõrget nimetust hoolega ja karistasime karmilt igaüht, kes määris või alavääristas seda. … Pidime kulutama päris palju energiat, et tõmmata selge ja arusaadav joon meie – poliitiliste inimeste, kes võitlevad idee nimel ja kannatavad oma veendumuste tõttu – ja tavaliste kriminaalkurjategijate vahele.”80
Ossip Pjatnitski
Enamik suurematest kogukondadest elas kommuunidena, kus oli vastastikuse abistamise kassa, ühine söögiruum, erimeelsuste lahendamise komisjon, raamatukogu, laulukoorid ja korraldati regulaarselt koosolekuid ja vaidlusõhtuid. Riigi toetusele (mis oli üliõpilastele kõrgem kui töölistele) lisaks saatsid raha seltsimehed ja sugulased, aga teeniti ka ise õpetajatööga, kirjastustegevusega ja juhutöödega. (Sverdlov kirjutas kohalikust elust Tomski ajalehes, Voronski köitis raamatuid, Pjatnitski aga langetas puid.) Palju asumisele saadetuid püüdis kohalikke õpetada, ravida ja neid lähemalt uurida, aga lähenevas revolutsioonis kohalikele õiget kohta ei leidunud. Leedu štetlist pärit naisterätsep Pjatnitski (keda üks politsei ettekanne kirjeldab kui „alla keskmist kasvu, kõhna ja kitsa rinnaga meest”) näiteks imestas, kui „kohutavalt taipamatud” võivad Siberi talumehed talupoegadena olla. Ta ei saanud kuidagi aru, kuidas nad, kuulanud ilmse huviga marksistlikke selgitusi, läksid seejärel joonelt kohaliku politseiniku juurde „küsima, kas see, mida poliitilised asumisele saadetud rääkisid, on ikka tõsi”. Aga oli ka erandeid. Sergei Mitskevitš abiellus kohaliku kuueteistkümneaastase neiuga, kelle nimi oli Olimpiada ja kes tahtis „olla inimestele kasulik”, õppides halastajaõeks, Peterburi pagar Boriss Ivanov aga „kiindus tõepoolest sügavalt” oma majaperemehe tütresse Matrjonasse. Aleksandr Voronski kirjanduslik teisik Valentin rääkis oma veendumustest vanausulisele majaperenaisele, umbes kolmekümne kahe aastasele „laiaõlgsele ja turskele” lesele, nii ilukõneliselt, et ükskord, olles istunud ja kuulanud mehe järjekordset monoloogi, naine „tõusis, läks kaheinimesevoodi juurde, kus kõrgus padjamägi ja mida kaunistas kohev udusuletekk, tõmbas selle pikkamööda kõrvale, pöördus siis Valentini poole ning lausus rahulikult ja alandlikult: „Ma saan nüüd aru küll. Tule siia ja las ma lohutan sind.” Seda öelnud, asus ta täpselt sama rahulikult ja alandlikult ning sügavalt ohates oma pihikut lahti nööpima.”81
Enamasti aga kurameeriti omavahel, abielluti omavahel (mitteametlikult) ja noomiti üksteist. Mõned asumisele saadetud andsid ka tunde, aga tavaliselt olid üliõpilased õpetajate ja töölised õpilaste rollis. Orvuks jäänud Doni kasakas Valentin Trifonov, kes oli enne bolševikuks saamist töötanud raudteel depoos, on väitnud, et õppis kõike, kaasa arvatud „lihtsat kultuuri”, teiselt asumisel viibijalt Aron Soltsilt. „Peaaegu kirjaoskamatule ja poliitiliselt alaarenenud” pagar Boriss Ivanovile (nagu ta ise ennast kirjeldab) õpetas Sverdlov vene keelt, algebrat, geomeetriat ja poliitökonoomiat, aga ka „põhilist kirjaoskust ja poliitilist arengut”. Asumisele saadetud tegid pikki jalutuskäike, vestlesid omavahel, tähistasid revolutsioonilisi tähtpäevi, ootasid uusi saabujaid ja lugesid raamatuid (nii mõnigi kirjastaja varustas neid tasuta eksemplaridega). „Administratiivsetest piirangutest hoolimata elasime küllaltki vabalt,” kirjutab Voronski oma elust Valge mere ääres. „Meid ümbritsesid igast küljest lumi, jää, meri, jõgi, kaljud ja kohalike elanike pomooride üsnagi primitiivne, ent kindel ja tervislik eluviis. Saime tasuta ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Meie päevad möödusid sündmustevaeselt, aga mitte igavledes, seda vähemalt esimesel asumisaastal. Kohtusime omavahel sageli, vaidlesime ja saime korrapäraselt põrandaalust kirjandust. Politsei küll tülitas meid, aga mitte kuigi järjekindlalt. … Politseiülem ja valvurid kartsid meid pisut.”82
Väljasaadetute kõige kurjemad vaenlased olid must masendus ja depressioon. „Kuidas mitte sattuda masendusse ja depressiooni,” kirjutab Pjatnitski, „kui kaheksa kuud aastast ümbritseb sind ainult lumi ja seda vaadata teeb silmadele haiget, ning sul on võimalik käia ainult mööda teed, sest muidu varitseb sind oht vajuda üleni lumme, mis on peaaegu kaks arssinat sügav?” Ning kuidas mitte olla masenduses ja depressioonis, kirjutab Boriss Ivanov, „kui päike kaob mitmeks kuuks silmapiiri taha ja kahvatu, morn ning pime päev kestab poolest tunnist tunnini ning seejärel on jälle öö ja seda kuude kaupa?”83
Nii mõnigi ei tahtnud üldse voodist välja tulla, teised hakkasid jooma, kolmandad langesid kahtluste küüsi või loobusid üldse lugemast ja kirjutamast. Kohalikud talumehed võisid ilmuda kutsumata kohale ja nagu kirjutab Sverdlov, „istuda vaikides pool tundi või terve tunni, tõusta siis püsti ja öelda: „Nojah, eks ma hakka nüüd minema. Head aega.”” Külla tulnud rändkarjakasvatajad võisid jääda „imestama, kui kiiresti liigub sulg paberil ja kui palju on juba kirja pandud, ning seista seal ja piiluda üle sinu õla nii kaua, kuni sul kadus tahtmine kirjutada”. Postõšev ei suutnud alati pidada lubadust kirjutada Belokonskajale. „Kui palju kordi olen istunud kirjutama mind haaranud masenduse hetkel, et jagada oma üksildust teiega, aga ei suutnud kuidagi lühikestki kirja lõpetada. Kallis väga austatud Ljubov Matvejevna, kui te vaid teaksite, kui väga ma kannatan, siis andestaksite minu vaikimise.”84
Koguni teiste asumisele saadetute seltskond võis osutuda talumatuks. 1914. aasta kevadel viidi Sverdlov üle polaarjoone taga asuvasse väikesse külakesse koos teise poliitilisega, „grusiiniga, kelle nimi on Džugašvili”. „Ta on tore poiss,” kirjutab Sverdlov sõbrale, „aga igapäevaelus liiga suur individualist. Mina jälle nõuan teiselt minimaalset korda, mistõttu see häirib mind vahel.” „Kõige halvem kõigest,” kirjutab ta kuu aega hiljem, „on see, et asumisel olles või vanglas on inimene täielikult teiste silme all ja paljastab end kõige väiksemate üksikasjadeni. Kõige halvem ongi see, et kõik, mida sa näed, ongi „väikesed elu üksikasjad”. Pole enam ruumi suuremateks asjadeks, et end kehtestada. Minu seltsimees ja mina elame nüüd eri majades ja me ei kohtu kuigi sageli.” Saanud loa asuda elama teise külla, kirjutab ta Novgorodtsevale: „Kas teate, mu kallis, kui kohutavad olud olid Kureikas. Seltsimees, kellega ma seal koos olin, osutus seltskonna mõttes niisuguseks, et me ei rääkinud ega saanud üldse kokku. See oli kohutav. Ning kõik oli veelgi kohutavam