Käisin sageli Nevskil jalutamas. Vaatepilt säravate vaateakende, tõldade ja hobuste, silindrite ja kõvakübaratega tekitas minus suure üleolekutunde. Mõtisklesin endamisi: siin on üks härrasmees vägevate puhmasvuntside ja uhke inglise ülikonnaga, seal aga roosa näoga tüse daam kahisevas siidis. … Nad võivad astuda sisse kauplusse, valida nagu muuseas välja midagi kallist, lasta selle jooksupoisil koju viia, külastada üht või teist restorani, käia õhtul ooperis ja minna pärast õhtust sööma, voltida lahti krabiseva, hästi tärgeldatud salvrätiku. Ja siin olen mina, taskus viiekümnekopikaline münt, seljas narmendav sügismantel, jalas roostekarva kulunud kingad, aga mulle on see ükskõik: mina teen teoks vääramatult oma kõikehävitava eesmärgi poole marssivate anonüümsete inimeste tahte. Mina kuulun samuti nende salajasse vennaskonda. Vaateaknal sätendavad kalliskivid kõikides vikerkaarevärvides: need on mõeldud teile, kelle kõht on täis, kes on igati hoolitsetud ja rahul. Minu mantli all on vöö vahele surutud pakk lendlehti. Needki on mõeldud teile. Need on niisama head kui dünamiit või Browningu püstol. Te jalutate mööda, tõukate mu kõrvale, aga te ei tea seda, mida tean mina. Te ei kahtlusta midagi, te ei mõista ohtu, mis teid ähvardab. Ma olen tugevam ja palju mõjuvõimsam kui teie ja mulle meeldib teie hulgas tundmatuna ringi käia.102
Põrandaalustel tegelastel oli põlastusväärsete „kõikide teiste” jaoks hulk hüüdnimesid, mis „hakkasid elama oma elu” ka väljaspool nende salajase vennaskonna ringi. Kõige tavalisem oli väikekodanlane (obõvatel) ehk inimene kõrgemate põhimõtete või huvideta, kes piirdub igapäevaelu meeldivate ja ebameeldivate külgedega, kelle „seisukohad, mõtted, kuulujutud ja soovid on väikesed ja haletsusväärsed”, kes pole täisväärtuslikud inimesed, sest neil pole kübetki südametunnistust. Voronski arvates olid niisugused kahekordselt neetud ja võib-olla polnudki nad üleüldse inimesed, sest neis kombineerus eelkapitalistlik saamahimu provintsliku tagurlikkuse „ürgse ja täieliku ahnusega”: „jampslik, luksuv ja huuli limpsiv aplus ning vagatsemine segamini elajalikkusega”.103
Kas olete kunagi seisnud turul lihalettide ees? Sea- ja veiserümbad ripuvad laes, letid ja kärud on täis kollakaid rasvakamakaid ning hüübinud vereklimpe. Igal pool vedeleb kondi- ja ajukilde, mis meelitavad kohale karjade kaupa koeri. Müüjate põlled on verest jäigad ja roiskuva liha maguslääge iiveldama ajav lehk on lausa lämmatav. Mulle on alati tundunud, et see justkui kehastab meie Okurovite, Rasterjajevite ja Mirgorodide keskmise asuka tundeid. See on tema elu, tema maailm. Vaata, kui suure põnevusega sobrab ta rasva- või pekikänkrate hulgas! Tema silmad läigivad õliselt, alumine huul on vajunud ripakile, tema räpane ja halvalõhnaline suu on täis valgunud sülge, ta kardab, et keegi teine võib ihaldatud tüki enne teda ära napsata, ta lõriseb näljaselt ja ajab küünarnukid laiali. Tõuka teda kogemata sel hetkel, puuduta teda juhuslikult ja ta on valmis sind sealsamas maha lööma. Olen näinud inimesi klaasistunud silmade ja värisevate kätega seismas lihaleti ees ja õgimas lihakäntsakaid samasuguse pilguga nagu mõni mees vahib alasti naist. Arvate, et ma liialdan? Minge ja vaadake ise, aga vaadake hoolega.104
Väikekodanlane oli juba ammusest ajast täielik vastand sõnale „intelligent” ja provintsi-Venemaa oli tema loomupärane keskkond. Okurovi linn oli Gorki variant, Rasterjajevi tänav Gleb Uspenski ja Mirgorod Gogoli käsitlus pastoraalsest eluviisist. Sotsialistid tegid väikekodanlasest kodanlase ja mõistsid ta marksistliku paratamatuse ja isikliku rahulduse toel surma. Sotsialistid kartsid väikekodanlase võimet kasvatada endale uus pea ja meelitada oma leeri uusi ohvreid. Kõige levinum metafoor väikekodanlusele oli „soo”, mis jättis küll kindla jalgealuse mulje, aga tegelikult neelas endasse nii kodud, inimhinged ja isegi bolševike lugemisringid. Voronski võrdles oma kodulinna Tambovit selle sooga, kus talle meeldis väikese poisina käia. „Sünge ja surnud pealispinna all soo kihises, vulises, kõdunes ja mulksus, eritades igasuguseid lõhnu; pealegi kihas see müriaadidest kihulastest, pehmetest ümaratest konnakullestest, vesiämblikest ja konnadest ning siin kahisesid pilliroog ja kõrkjad. Kaugemal, kui läksid üle madalate rohuküngaste soo sügavusse, haigutasid mülkad. Iga õige tee kaotanud vasikas, lehm või hobune kadus siia jäljetult.”105
Kui esseerid uskusid, et revolutsioon ei luba sool neelata kogu Venemaa maapiirkondi, siis marksistid pidasid seda vältimatuks ja tervitasid seda kui hädavajalikku sissejuhatust ning kiitsid heaks Engelsi hoiatuse ilastele õgarditele: „Teil lubatakse lühikest aega valitseda. Teil lubatakse dikteerida oma seadusi, peesitada teie endi loodud ausära paistel, korraldada bankette kuninglikes saalides ja võtta kauneid printsesse endale naiseks – aga ärge unustage, et „timukas seisab lävel!”” Bolševike ja menševike erimeelsused puudutasid küsimust, kes see timukas peaks olema: menševikud eelistasid proletariaati, bolševikud (kellest osa tunnistas Heinet nende prohvetlike sõnade autorina) nõudsid juhtivat rolli endale.106
Voronski alter ego Valentin oli tõeline bolševik.
Ühel peagi saabuval päeval puhub kolmas ingel oma pasunat. Ja siis me näitame kõikidele nendele, kes ihkavad nautida elu rasva, sõnnikut ja soppa ning natuke seadustatud vägivalda, mida maailma lõpp tähendab. Me näitame neile, mis on kategooriliste imperatiivide ja tsiviilametite hind. Meenutame neile nende väikesi albumeid inimestest, kes on üles poodud, ja nende väikesi raamatukogusid nendest inimestest. Me ei unusta midagi: süütute laste pisaraid, kõrvaltänavail ja keldrites raisku läinud noorust, hävitatud andeid, emade leina, Sonetška Marmeladovat, väikest Iljad ega kõiki neid, kes poodi üles just siis, kui päike saatis maale oma esimesed süütud kiired.107
Valentin oli teadlikult ja trotslikult dostojevskilane. Ainult vähesed vene sotsialistid oleks mõistnud kõiki tema vihjeid või kiitnud heaks tema eneses kahtleva sisevaatlusega segunenud prohvetliku vaimustuse, aga enamik neist jagas tema visiooni. Revolutsionäärid pidid jääma peale lihtsalt tänu oma viha jõule. See puhastas hinge ja paisus nagu üleujutus tegelikus elus. „See kihutab mööda uue riigi tänavaid, ujutab oma tee üle inimverega ning jätab endast maha surma, oiged ja needused. See pühib mööda argadest ja tühistest, haarab kaasa vaprad, julged ja tugevad.” See oli nõrkade peamine relv ja tulevase pääsemise garantii. „Inimene peab pöörduma tagasi oma kaotatud paradiisi ja ta pöördub sinna tagasi – mitte enam looduse orja või mõtisklejana, vaid kui selle vaba isand, valitseja ja looja.”108
Enamik neist, kes jagasid Valentini nägemust, koondusid rühmitustesse veendumuse ja vabatahtlikkuse alusel. Keegi ei olnud täielik „objektivist” (menševikud valmistusid vältimatult saabuvaks ametiühinguid organiseerides) ja keegi ei olnud täielikult vaba „ajaloolisest paratamatusest”. Nad tundsid üksteist, kuna olid lähedastes suhetes (samade lugemisringide endiste liikmetena ja „poliitilistena” vanglas ning asumisel veedetud ajast), ning süüdistasid üksteist rutiinselt asjade teadlikult vääras seletamises. Nad rääkisid endast kui parteist, aga ei lubanud seda teha teistel poliitilistel organisatsioonidel. Lenin nimetas bolševikke „uut tüüpi parteiks”. Valentin heitis selle termini täielikult kõrvale. „Mis partei meie ka oleme?” esitas ta küsimuse. „Parteid on need, mis on läänes ja Ameerikas. Mitte ükski neist, kaasa arvatud sotsialistid, ei lähe kaugemale seaduspärasest võitlusest reformide nimel. Meie aga oleme armee, mehed tule ja mõõgaga, sõdalased ja hävitajad.”109
Parteisid kirjeldatakse harilikult ühendustena, mis taotlevad antud ühiskonnas võimu (või Max Weberi määratluse kohaselt „püüavad kindlustada oma juhtidele organisatsioonisisest võimu, et saavutada ideaale või tagada materiaalsed eelised oma aktiivsetele liikmetele”). Mitte ükski 20. sajandi alguse sotsialistlikust rühmitisest Venemaal ei olnud huvitatud võimust Vene riigis või ühiskonnas, ükskõik kuidas seda ka tõlgendati. Nende eesmärk oli oodata ja hoolitseda – suuremal või vähemal määral – selle eest, et senise ühiskonna asendamist nn vabaduse riigiga mõistetaks kui elu ilma poliitikata. Tegu oli uskumusel rajanevate rühmitistega, mis olid korrumpeerunud maailmaga teravas opositsioonis, valmis teenima „hüljatuid ja tagakiusatuid” ning kuhu kuulusid vabatahtlikud, kes olid isiklikult jõudnud äratundmisele ja kes kõik tunnetasid selgesti, et nad on väljavalitud ning erilised, lähtuvad karmidest eetika- ja kõikide võrdsuse põhimõtetest. Enamiku