Baltimaade ajalugu. Karsten Brüggemann

pärinesid needki sissesõitnud enamjaolt Vestfaalist, sageli elas perekond esialgu Lübeckis, kust uue põlvkonna esindajad siis edasi liikusid. Ka Liivimaale ümber asunud käsitöölised olid Põhja-Saksa päritolu. Algusest peale oli sisserändajate hulgas ka vaesemaid sakslasi, kes Liivimaa linnades õnne otsisid. Paikseks jäänud kaupmeeste olukord paranes aga seeläbi, et ühel ajahetkel jäi väikekaubandus linnas nende eesõiguseks. Näiteks piiras Taani kuningas Erik Klipping 1279. aastal Tallinnas õigust kangalõikamisele – st üksikute kangatükkide müügile tervete rullide asemel – ja andis selle ainult kohalikele elanikele, peale selle keelas ta 1282. aastal välismaistel kaupmeestel sealses väikekaubanduses osaleda ja kaubelda heeringate, soola ja muude kaupadega.

      Liivimaa tähtsamad linnad kuulusid asutamisest peale Hansa Liitu, kes valitses Läänemere kaubanduse üle alates 13. sajandist, tõrjudes sealt välja skandinaavlastest ojamaalased. Üks eriline funktsioon, mis lisandus Liivimaa linnadele nende asukoha tõttu, oli vahendaja roll Hansa Liidu kauplemisel idaslaavi piirkonnaga. Siin on tegemist selliste partnerlinnadega nagu Novgorod, Pihkva ja Smolensk Loode-Venemaal ning Polatsk ja Vitsebsk tänases Valgevenes. Juba 1200. aasta paiku olid varase Hansa kaupmehed maitsi ette võtnud reise Daugava suudmealalt Pihkvasse. Tartust sai sel teekonnal tähtis peatuspaik. Pihkvast pääses mööda maanteed ja jõeteed edasi Novgorodi, kus 1200. aasta paiku tekkis vanim suurtest hansakontoritest, milletaolisi leidus järgneval ajal vaid Brugges, Londonis ja Bergenis. Daugava suudmest võis Novgorodi jõuda ka laevateed pidi Soome lahe, Neeva jõe, Laadoga järve ja Volhovi jõe kaudu. 13. ja 14. sajandil mängis Riia märkimisväärset rolli suhetes Novgorodiga, tänu oma võtmepositsioonile Daugava suudmes oli ta aga äärmiselt oluline kauplemisel Valgevene Daugava-äärsete linnade Polatski ja Vitsebskiga, samuti Smolenskiga Dnepri ääres.

      Novgorodiga kauplemisest võtsid osa ka Tallinna kaupmehed. Esialgu kasutasid nad juba mainitud veeteed, mis kulges mööda Neevat, Laadoga järve ja Volhovi jõge. 1293. aastal rajasid rootslased aga Viiburi kindluse, mis ohustas Neeva-teed, seejärel andis Taani kuningas Erik Menved hansalastele 1294. aastal privileegi reisiks läbi Põhja-Eesti Novgorodi. See tõstis Tallinna osatähtsust suhtlemisel Venemaaga, kellel lisaks ühendusele Tartu kaudu avanes veel üks maitsi, täpsemalt mööda maad ja jõge Liivimaale kulgev tee. Liivimaa kaugkaubanduse juurde tuleme allpool veel tagasi.

      Iseseisvate linnade, läänisüsteemi ja teiste uute majandusja kultuurivormide leviku kohta kasutatakse tänapäeva ajalookirjanduses sageli mõistet „euroopastumine”. Ent kuna ka õigeusklik Venemaa, kus ei tuntud kodanike omavalitsust ega läänistamist, kuulub vastuvaidlematult Euroopasse, siis ei ole see mõiste päris asjakohane. Täpsemalt öeldes oli Liivimaa ja ka teiste põhjalikest uuendustest haaratud Põhja- ja Ida-Euroopa maade puhul tegemist nende ühinemisega katoliikliku (hiljem katoliiklikprotestantliku) õhtumaaga.